Jutlus lõikustänupühal, 11. oktoobril, 2015

Teenis ja jutlustas õp Tauno Kibur

5 Ms 26, 8-11 tekstile.

Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees, ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!

Hääd õed-vennad Kristuses! 5. Moosese raamatu 26. peatükk algab selgitusega „uudseviljaannist“, mille iisraellane peaks tooma Issanda ette tänuga kõige imelise eest, mis Jumal on talle teinud. Seda ime tunnistatakse ustunnistusena alates 5. salmist, kus meenutatakse kauget ajalugu ja rändleva nomaadi ajastut, Egiptusesse rändamist nälja ajel ja hääd põlve võõrsil. Kuid siis käänas õnn teisale ja iisraellased jäid orjusesse. Kuid Jumal ei jätnud neid sinna, vaid viis nad välja Egiptusest tehes vägevaid imetegusid. „Ja tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab...“ Tänuks selle eest, et Jumal on teinud kõik nii imeliselt, tänuks ja meenutuseks raskest kõrberännakust läbitulemise eest, kus Jumal ikka hoolitses imeliselt: tühermaal, kus midagi ei kasva - söögiks mannat ja joogiks vett! Tänuks selle eest, et maa vilja kasvatab, et taevas seda kastab kasvu ajal, tänuks, et see pole niisama, pole juhus, vaid ime... Ime ikka ja alati, ka täna. Ime eest, et päike tõuseb (või maa pöörleb) ja kuulutab hommikut, et tuuled puhuvad, et linnud laulavad, et kõik see toimib nii suurepäraselt – ikkagi toimib suures ja väikeses, ikkagi vaatamata ka inimese sõgedusele laastada ja külvata kaost, et päike tõuseb ka nende üle, kõigi üle...

Tänamine tehti käsuks, sest inimene kipub unustama. 5. Moosese raamat on käsu uuendamise ehk meeldetuletamise raamat. Jumal peab ennast meelde tuletama, sest Ta ununeb. Ime ununeb, seda ei nähta ega kuulda. Ta iseenesest pole kuhugi kadunud, ta on ikka kohal, kuid ununeb. Eile oli („rohi rohelisem“), täna enam ei ole – võibolla homme tuleb jälle. Niimoodi on enamasti. Isegi siis pole, kui Jumala Poeg seisab inimeste keskel, kui imede ime on kohal, ikka ei tunta ära. Sellepärast Jeesus ütleb pärast 5000 söötmisimet: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis...“ Ei aita isegi Jeesuse manifesteering: „Mina olen eluleib...,“ ja ta peab nentima: „...kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.“ Mida saab viinamäe isand veel teha paremini? Ega saagi – juba 6. loomispäeva lõpul ütleb Jumal kõige tehtu kohta: „Vaata, see on väga hea!“ Jumal on kõik teinud hästi. Selle taipamine vallandab tänu ilma käsuta. Tänu ja Jumala õnnistamise. Kui taipad, et ükski hingetõmme pole ka niisama, ega südamelöök, ega uinumine, ega ärkamine – kõik on Jumala ime!

Jumala riik ega tõotatud maa pole siis kusagil seal (eile ega homme), vaid siin: Jumalaga koos rändamises, Tema ime nägemises, tänamises. Et Jumal tuleks meelde, see on meeleparandus. Käsk on niikaua, kuni tuleb meelde, siis on arm ja tänu. Siis on uus seadus südames, nagu Jumala riikki. See ei saa olla siin ega seal väliselt. Sellepärast Jeesus ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.“Seda ei mõtle välja, seda ei saa teha virtuaalselt, seda peab sööma ja jooma, see peab minema inimese sisse. Nõnda saavad inimene ja Inimene üheks ja on „Kristus meis,“ nagu Püha Paulus ütleb. Nõnda viiakse lõpule kõik see, millest Pühakiri on rääkinud. Ja Jeesus ütleb: „See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.“ See on vast uudsevili – aitäh, Jumal olgu tänatud! 

Tauno Kiburi jutlus ametisse seadmise päeval

Jutlus introduktsiooni jumalateenistusel Kose Püha Nikolause kirikus 20. augustil A.D. 2015 Mt 23, 8-11 tekstile.

Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad! Ja ärge hüüdke kedagi maa peal oma isaks, sest ainult üks on teie Isa, see taevane! Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja – Kristus! Aga suurim teie seast olgu teie teenija!

Läinud pühapäeva evangeeliumi kirjakoht sobitub hästi ka tänasesse konteksti – kogudusse õpetaja ametisse seadmise teenistusele – samuti tänase taasiseseisvumispäeva konteksti, viimasesse ehk veel täpsemalt, kui vaadata mis see „ise seismine“ siis on? Ja kui see saab selgemaks, siis sobitub kuuldud evangeeliumikatke mistahes konteksti, mis vaatleb inimeseks olemist (nõnda on ka teiste evangeeliumi tekstidega – nad on üldinimlikud, universaalsed).

Mis see „ise-seismine“ siis on? Kuidas on päris ise, ilma millegi, kellegi abita? Mõnikord jääb mulje,et sellest räägitakse palju ja päriselt tehakse vähe – nii nagu siinses evangeeliumiloos Jeesus sõitleb kirjatundjaid ja varisere, et nood on sättinud end Moosese istmele rahvajuhiks, kuid juhivad ainult sõnades (võib lisada ka päädes, st teoreetiliselt). Viimasel puhul on palju arvamusi – igal ühel on õigus oma arvamusele jne. Kuid see on üksnes lammutav, lahutav aste – ja kui sellesse jäädagi ja olla arvamisel, et nii peabki olema, et sellega on tagatud inimõigused ja kõik see; siis ollakse hulga viletsamal alusel kui kirjatundjad ja variserid, kes vahendasid pühade pärimust. Ja küllap olete hoomanud, et sellistel väliselt üliliberaalsetel aegadel, kui juhtlaused eksponeerivad „vabadust“ selles, et „ole sina ise,“ ja „sul on õigus oma arvamusele,“ või „julge olla sina ise,“ kuid ei õpeta kuidas seda saavutada, siis tehakse valskust. Just seda heidab Jeesus siinses 23. peatükis ette tollastele rahva liidritele. Mitte et nood sõnad oleksid valed, vaid kuidas siis olla „ise seisev?“ Kui õpetatakse „mida teha,“ aga ei lisata „kuidas?“...siis tõenäoliselt ka ei teata nende ja teiste sõnade olemust. Ülekantult see olekski kõnekeelne „silmakirjatsemine“.

Kui ei teata sisimat, siis langeb rõhk välisele. Sellepärast Jeesus hoiatab nende tiitlite kasutamise eest; ta ei keela – siin viidatakse hoiatusmärkidele, mitte keelumärkidele. Keelumärgid loovad kinnisi suletud süsteeme, mis füüsika seaduste järgi hääbuvad, hoiatusmärgid võimaldavad edasiliikumist sisema poole, ärksamalt... Jeesus hoiatab siin edevuse ja uhkuse eest, mida need tiitlid võivad kaasa tuua; või mõne muu ilusa tundekese eest, mille nimel Eesavi moodi antakse ära oma pärisosa. Vana Testamendi jutukeste tegelasi on kerge naerda, nende lihtsameelsust, kuid tihti anname oma päris olu veel kergemalt käest. Sellepärast püüab Jeesus siinse looga meie fookust paika nihutada.

„Ise seismise“ ülesleidmise protsess on pikk ja vaevarikas, aga ka kirgas. Seesama, millele viitab prohvet Jeremija, kui ta räägin „uuest seadusest“: leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile

südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“

Uues „Jumalateenistuse käsiraamatus“ jäetakse kohti ka vaikusele – väga olulisele praktikale, üliolulisele... Sest see on esimene praktiline samm, kuidas leida ise seismist. Kuidas kõigepealt märgata, kui seotud ma olen käsist ja jalust ja meeltest ja milline segadus tegelikult valitseb fassaadi taga. „Ise-seismisest“ pole suurt juttugi, on otsatu hulk marionette, rahvajuhtidest „maalideni“, kes liigutavad, naeratavad, poosetavad, söövad ja joovad ja mida kõike veel, kuid see toimub enamasti reflektoorselt, mingite meisse sisendatud programmide toel. Ja võib olla, et vaikus tekitab paanika, sest meie niidid ja nöörid veetakse siis pingale ning orjastav programm annab piitsa ja ütleb „nõõ!“. Me elame suuresti meelepettes, sellepärast öeldakse Piiblis korduvalt: valvake! Sellepärast kasutab Jeesus mõnikord šokeerivaid lauseid, nagu siin. Kuid järgmise peatüki alguses on veel šokeerivam, Jeesus väljendab kurbust oma rahva pärast, kurbus umbes selles laadis nagu on pandud kirja apogrüüfsesse Tooma evangeeliumi 28. üttes: Ütles Jeesus: Olen jäänud seisma keset kosmost ning olen avaldunud neile lihas. Olen leidnud nemad kõik joobnutena, ei ole leidnud kedagi neist janustena. Ning mu hing on teinud valu inimesepoegade pärast, sest nad on pimedad oma südamemeeles ning nad ei näe, et nad on tulnud kosmosesse tühjalt, ja otsivad taas minna välja kosmosest tühjalt. Kuid praegu nad on joobnud. Kui nad puistavad maha oma viina, siis nad pöörduvad.“

Nõnda on see „ise seismine“ ka täiesti olemas, kuid varjus paljude käänakute taga, orgude ja küngaste taga tasase teena... Ja sõnad mida kasutatakse on enamasti õiged, sest nende juured ulatuvad Jeesuse ja teiste päris vabade inimesteni, kuid need sõnad peavad saama lihaks, teekond praktiliseks. Siis on võimalik, et avastame Ainsa TÕE ja oleme uues seaduses. Kui meie usk on arvamine, siis me pole teed veel õigupoolest alustanudki. Ja siis sobib palvetada nii nagu „Õigeusu palveraamatus“ on ilusad ja sügavad read: Issand, mu Jumal, kui ma pole Sinu ees ka midagi head teinud, lase mul oma armu väel head hakatust teha...Issand, kasta mu südant oma armukastega... (siin ja pärast Sinu pühasid ande vastu võttes). Aamen.

Tauno Kibur seati ametisse

20. augustil AD 2015 seati peapiiskop Urmas Viilma poolt Kose koguduse õpetajaks ametisse TAUNO KIBUR.

Peapiiskoppi assisteerisid praost Jaanus Jalakas (Kuusalu koguduse õpetaja) ja abipraost Margus Kirja (Jõelähtme koguduse õpetaja).

Kaasa teenisid praostkonna vaimulikud, ansambel Laudes ja  Kose kiriku Pasunakoor Kahro Kivilo juhendamisel.

Kihelkonnapäevad on alanud!!

Pühpäev - nädala esimene päev või siis ladina keelest tõlgituna Issanda päev, on ka esimene päev Kose kihelkonnapäevade kalendris. Algab see jumalateenistusega Kose kirikus, kus jutlustab Tauno Kibur - viimast korda enne ametisse pühitsemist. Jumalateenistuse lõpus avati mälestustahvel eelmisele õpetajale - Mare Palgile.

Õhtul kella 7 paiku rääkisid Arne Hiob (põhiliselt) ja Margus Kirja Maarjast protestantlikus teoloogias. Koguduse juhatuse esimees sai lõpus võimaluse neile mett mokale määrida ning kinkis mõlemale purgikese meega.

Seitsmes pühapäev pärast nelipüha, 12. juulil A.D. 2015

Preester Tauno jutlus Kose Püha Nikolause kirikus Lk 6, 27. 33 tekstile.

Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!

Head kirikulised, armsad sõbrad! Tänase pühapäeva teema on „armastusekäsk“! - kõige kummalisem käsk kui sõna-sõnalt vaadata. Umbes nagu tähendamissõnas „suurest pidusöögist“: sundige neid sisse tulema! Mõlemil puhul tahab Õnnistegija juhtida inimest parima juurde, mis  tallele pandud, saladuse juurde, mis sügaval inimeses. Tee selleni läbib paradokse, on tavaloogikale vastupidine; osalt selline nagu Apostel Paulus viitab käsuseadusele, et see juhib inimest evangeeliumi juurde. Seadused ja normid ei ole asi iseenesest, vaid on suuniseks ja piirdeks, palistamaks teeääri – tee ise ja teekäimine on kese ning taipamine, et elu ei ole taga ega ees, vaid alati siin ja nüüd. Nõnda leitakse üles see rõõmusõnum, mida kehastab Naatsareti Jeesus, ja et ta ei ole üheski olukorras sellest väljaspool (pole endast väljas), ta soovitused või „käsud“ on alati rõõmusse – sisemisse, mitte välisesse (välised rõõmud tulevad ja lähevad nagu pilved taevas, sisemine on sinitaevas). 

            Ühes vene lookeses on nõnda, et keegi noormees tahab saada kloostrisse ning küsib kloostriülema käest, et mida ta peaks tegema. Räägivad seal edasi ja tagasi, kuni munk näeb mööduvat kloostri vanakest ja ütleb noormehele, et kui see tahab saada mungaks, mingu ja löögu toda vanakest. Noormees ei tihka hästi, kuid parema võimaluse puudumisel läheb ja lööb. Vastuseks vanake hakkab paluma andestust, et on kuidagi põhjustanud noormehele säherdust pahameelt ... Väga kummaline lugu, täiesti tavaloogika vastu. Üsna ilmselt tekib kõigepealt paus, pikk või lühike, nagu näiteks siis kui kelleltki küsida järsku: kes sa oled?... Seejärel nagu auruvedur, vaikselt, vaikselt hakkavad pöörlema mõistuse hammasrattad – et oot-oot, kuidas nii..., vanake polnud ju milleski süüdi ja hakkab andestust paluma...ja siis me võime siia tekitada must-tuhat mõtteskeemi, kuid nii tegeleme ainult dekoratsiooniga ega pööra tähelepanu tuumale. Need on südame avamise lood, nagu ka kõik evangeeliumites esitatud mõistukõned – sõnad on dekoratsiooniks tuuma ümber, tuum ehk süda  on Kõiksuse juuretis. Paus on uks tuuma juurde, siis kui kõik vakatab – Vana Testamendi lauliku sõnadega: Üksnes Sinu juures on vait minu hing, Issand. Kuid me ei oska ust näha ning murrame aedikusse nagu vargad ja röövlid, kellele Jeesus viitab teisal mõistuloos.

            Armasta vaenlast! – esimene reaktsioon on vakatus...siis tuleb kõik muu; ja juba oleme uksest möödas, ei koputa uksele, vaid müürile ja imestame, et näe, Jumal ei vasta, ju teda polgi (kodus). Ja päris asja asemel on  dekoratsioonid, kujutlused, tohuvabohu, kuid mitte tuum. Tee tuuma juurde algab just sellest vakatusest, pausist – siis murdosa sekundiks inimene näeb, või ei näe, sest on lihtsalt tühjusesse viskunud, sest ei oska vaadata – siis on nagu jõllitamine. Pole kunagi õppinud vaatama nõndamoodi sisemiselt, ääretult lihtsalt, on ikka vaadanud läbi prisma, läbi filtri ja loori. Filtrid ja loorid ütlevad, et vanake ei peaks siin midagi vabandama; või et mis sant lugu see üldse on selline; või mismõttes: armasta vaenlast! 

            Jeesuse meetod, ja kuuldud vanakese lugu, püüavad meid väljast suunata sisemisele rajale, praktilisele; ja mulle meeldib siin kasutada mõistet seesmärgile (sisemisele eesmärgile). Mõistus vakatab ja südame uks avaneb ning siis inimene hakkab nägema tõepoolest; nägema nendel võnkesagedustel, millist kirjeldatakse Piibli Loomislugudes, kus iga loomispäeva lõpul Jumal ütleb, vaata, see on väga hea...Siis pole enam vaenlast, pole teesi ja antiteesi, vaid süntees ainult, pole kahte (katkisust), vaid üks (terve). Kui midagi saab olla katki, siis meie oma silmad – valesti aduvad silmad. Sellepärast vanake palub andestust noormehelt...

            Armasta vaenlast!  on praktiline ülesanne (ka mõtlemine selle üle on praktiline ülesanne)... mõelge korraks mõne oma vaenu peale kas praegu või minevikus, kellegi peale, kellega oli või on kana kitkuda – ja siis öeldakse: Armasta! Õnnista! Palveta! Neid ja nende eest. Mõneti saab siin küsida, kas oleme üldse saanud aru sõnast armastus. Küllaltki devalveerunud mõiste, tähendamas midaiganes, nagu ka näiteks sõna usk. Armastus ja usk ei ole mõistetavad eemalt, perspektiivipunktist, neile tuleb astuda ligi, lasta nad enese ligi, enese sisse nagu armulaual sööme ja joome Kristust. Ka see võtab mõistusel hinge kinni, täielik vakatus. Ja siis saab keeruline mööda, hakkab lihtne, imeline...ja armas. 

            Vanake selles loos on armus, kõik armastavad teda, ta ei tee kellelegi liiga, ei ütle halvasti – vanake on väga tänulik noormehele, et too on avanud talle evangeeliumi, ja ta ei hurjuta, vabandab hoopis ja palub andestust...Nii sügav lugu, hingepõhjani liigutav lugu. Jeesus tahab meile sedasama, ainult ja ainult sedasama – südamelugu, armastuselugu. See nõuab tohutut eneseületust, kõige mahapanekut ja näib seetõttu kättesaamatu. Kuid Jeesus ütleb siin hiljem: olge armulised nagu taevane Isa on armuline. Et kui algame ikkagi peale ja proovime uuesti ja uuesti, harjutame, siis liigume Isa poole rohkem ja rohkem. Isa on Üks, tema juurde ei saa kahetiselt, tükati, vaid ainiti. Õigeusu palveraamatus on sellesuunaline palve: „Armuline Issand, Sa palusid nende eest, kes Sind risti lõid ja käskisid oma teenijaid vaenlaste eest palvet teha. Meie palume Sind alandlikult: Anna andeks neile, kes meid vihkavad ja meile liiga teevad ning juhata neid kurjusest ja kavalusest vennalikku armastusse ja headest tegudest täidetud ellu, et me ühel meelel austaksime Sind, ainust Inimesearmastajat.“ Aamen.

7. pühapäev pärast nelipüha

Armastuskäsk - Nõnda ütleb Issand, kes sind on loonud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Js 43:1

Nii ta tuli 11. juunil Kose pastoraati, rõõmsal meelel ja hobuse asemel hobujõud vankri ette rakendatud. Lastiks peamiselt raamatud, sekka mõned vajalikud ja isiklikud esemed, millel kõigil oma lugu rääkida. Rääkimine ei ole aga peamine. Küll aga kõnelemine ja kuulamine, kõnetamine ja kuulmine. Ja lõpuks vaikus, mida inimesed niiväga kardavad. Sest vaikuses, kus kõik müra ümberringi taandub, jõuame üha lähemale iseendale ja seeläbi oma patuse minani. Lihtsam on elada tõde tunnistamata ja pimeduses kui tões ja valguses. Ent Jumala palge ees ei jää miskit varjule. Ja kõige tähtsam koht dialoogis Jumalaga on armastusel,  tingimusteta armastusel. Aga kas me suudame üleüldse ette kujutada, milline on tingimusteta armastus? Sarnaste mõtetega alustas Tauno Kibur täna, 12.juulil oma esimest teenistust Kose koguduse õpetajana, kui oli möödunud täpselt 3 kuud koguduse ees peetud proovijumalateenistusest ja   sellele järgnenud kohtumisest koguduse liikmetega. 

Tänasel jumalateenistusel ristiti ka väike Ada Kelder. 

Teenistus kestis 1h ja 45 min, kirikulisi oli ühtekokku 50 inimest.
Peale teenistust alustas õpetaja suvise leerikooliga. Esimesel korral oli kohal 2 leerilast. Tule Sinagi, kui tunned kutset!

Õpetaja Laur julgustas Oskar Lutsu "Kevades" tulla ka järgmiseks talveks,  tulla et üheskoos õppida. Aga mitmeks suveks, sügiseks, talveks ja kevadeks õpetajad tulevad, seda teab vaid Jumal.
Soovime oma õpetajale  taevaisa õnnistust ja rohkelt rõõmsaid hetki kogudusega koos kasvades ning Jumalat teenides.  

vend Andres

Diakon Reinu jutlus Kosel ja Pikva kabelis 5.juulil 2015

Mk3:13-19

„Ja Jeesus läks üles mägedesse ja kutsus enese juurde, keda ta ise tahtis, ja need tulid tema juurde. Ja ta seadis kaksteist, keda ta ka nimetas apostliteks, et need oleksid temaga ja et ta võiks neid läkitada kuulutama ja et neil oleks meelevald kurje vaime välja ajada. Ja ta seadis need kaksteist: Siimona, ja pani talle nimeks Peetrus, ja Jakobuse, Sebedeuse poja, ning Jaakobuse venna Johannese, ja pani neile nimeks Boanerges, see on Kõuepojad, ja Andrease ja Filippuse ja Bartolomeuse ja Matteuse ja Tooma ja Jaakobuse, Alfeuse poja, ja Taddeuse ja Siimon Kananaiose ja Juudas  Iskarioti, kes tema ära andis.“ Aamen.

Täna on apostlite pühapäev. Sellel päeval meenutatakse kõiki apostleid.Pühapäeva piiblilugemised räägivad apostlite kutsumisest ja jüngri ülesandest laiemalt. Kristus on meidki arvanud vääriliseks osalema Tema töös. Kuulekana Jumala sõnale saame meiegi osa uuest elust Kristuses.

Kapernauma usulised juhid hülgasid Jeesuse, kui nad nägid rahva poolehoiu kasvu Tema suhtes. Iisraeli usu reformimine oli jooksnud liiva, sest usujuhid ei võtnud vastu Jumala pakkumist. Jeesus nägi, et misjonitööks on vaja abilisi. Nii toimuski kaheteistkümne jüngri valimine.

Mäeveeru varjuliste puude all kutsus Jeesus apostliteks (saadikuteks) kaksteist meest ja pidas Mäejutluse. Jeesusel meeldis õpetada pigem lahtise taeva all kui templis või sünagoogides. Ja ega Teda kuulama tulnud rahvahulgad poleks sünagoogi mahtunudki. Jeesus armastas loodust ja iga rahulik nurgake seal oli Tema jaoks püha tempel.

Pärast paradiisist väljaajamist teenisid meie esivanemad Jumalat ikka nõmmedel ja metsasaludes. Kristus kõnetas Aabrahami Mamre tammikus, vestles Iisakiga õhtul väljal palvehetkel, rääkis Jaakobiga Peeteli nõlval, Moosesega Midjani mägismaal ning noore Taavetiga  tema isa karjade juures. Kristuse korraldusel oli Iisrael tuhande viiesaja aasta jooksul jätnud igal aastal nädalaks oma kodu ning elanud lehtmajades.

Metsaaltarid ei ole kadunud ka tänapäeval. Minu vanema venna kodus Läänemaal on metsaaltar, kus igal aastal viiakse läbi looduspalvusi (pööripäevapalvusi). Sellel altaril on õnnistatud ka meie pere (Keskpaikade suguvõsa) lipp.

Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikesse paikadess, et seal õpetada oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetusele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant.

Usun, et kõik , kes oleme osalenud meie koguduse või Hollola sõpruskoguduse poolt organiseeritud palverännakutel, oleme seda kogenud.

Aga tänase kirjakoha juurde tulles. Mis oli apostlite kutsumise eesmärk? Jeesusel oli selleks kindlasti mitu eesmärki. Esiteks soovis ta, et jüngrid oleksid Tema juures pidevalt. Kõik nad jätsid oma endised ametid maha ja pühendusid Jeesuse järgimisele. Jüngrid vajasid seda. Enne kui Jeesus sai neid oma töös kasutada, pidid nad omandama midagi Jeesuse vaimulaadist.

Kristus tundis valitute iseloomu, nende tugevusi ja nõrkusi. Ta teadis ohte, mis neid varitsesid ja vastutust, mida neil tuli kanda. Enne valiku tegemist oli Jeesus pikalt palves. Kogu öö palvetas ta nende eest, alles koidikul kutsus Ta nad enda juurde.

Teiseks vajas Jeesus jüngreid, et neid läkitada kuulutustööle. Jüngrid said Jeesuse läheduses õnnistuse selleks, et olla teistele õnnistuseks. Neid õpetati teisi õpetama. Jeesus oli neid päästnud selleks, et nendest saaks teistele päästmise kuulutajad.

Jumal on teinud oma tööd alati inimeste kaudu. Kristuse tulek ei teinud inimeste tööd Jumala riigis ülearuseks, vaid andis neile uued võimalused.

 Nädala keskel istusime, kiriku töötegijad, ühise laua ümber ja mõtisklesime koos  õpetaja Tauno Kiburiga, kuidas oleme sattunud kiriku juurde, milleks meid on kutsutud, mida oleme saanud kirikult, mida oleme ise andnud kirikule... Kokkuvõtvalt võib öelda: meid kõiki on kutsunud Jeesus Kristus ja usk Temasse-Jumala Pojasse.

Andku Jumal meile usku nagu ta andis tookord jüngritele. Aamen