Paastuaja 1. pühapäev

Jumalateenistusel laulis Loo Kammerkoor:

 Nõnda laulsid me omad poisid:

Talvekirik on palav. Mugav on ta küll, aga kas kirik peab mugav olema. Vabariigi aastapäeval oli nii hea suures kirikus olla ...

Jutluse aluseks juhatas kirikukalender paastuaja 1. pühapäevaks Js 1:16-20

Kas meil on mingeid ootusi Jumala suhtes? Arvan, et Jumala suhtes on ootusi väga paljudel inimestel. Suure osa inimeste jaoks ongi ootused Jumala suhtes ainsaks ühenduslüliks tema ja Jumala vahel. On nii positiivseid ootusi, mida Jumal inimeste arvates peaks tegema või vähemasti võiks teha ja on ka negatiivsed ootused mida Ta ei peaks mitte tegema. 

Küllap me kõik ootame Jumalalt kaitset ja juhtimist nii endale, oma lähedastele, kirikule, maale ja rahvale, viimselt kogu maailmale. Ja see pole veel kõik. Me ootame Tema heldust ka teispool ajaliku ja igaviku piiri. Me ootame, et Ta avaks meile taevaväravad.

Aga kas Jumalal võib olla ka mingeid ootusi meie suhtes? Millised need ootused on? Kas me mingilgi määral vastame neile? On need mingid asjad, mis tuleb ära teha, mingid kohustuslikud punktid, mis tuleb täita või on see midagi üldist. Midagi, mida ei saa ära teha vaid mida tuleb pigem pidevalt järgida, mille poole pürgida.

Tänases Jesaja raamatu lõigus ütleb Issand esmalt: Peske endid, puhastage endid!

See on hea üleskutse paastuaja esimeseks pühapäevaks.

Kui mustad me siis õigupoolest Jumala ees oleme? Loodan, et me ei pane kahtluse alla fakti, et mingil määral oleme me seda kõik. Meil on ilus väljend “puhas nagu beebi nahk”. Kui me saaksime Jumala ees (mis tähendab ühtlasi ka ka enda südametunnistuse ees) olla puhtad nagu äsjasündinud lapsed…

Sündimine on ainukordne. Ristimine on ainukordne. Tagasi sellesse seisu ei saa. Iga päev lisab elu uusi kiusatusi, uusi võimalusi eksimiseks. Sestap oligi mingil hetkel algkristlikel sajanditel tavaks end lasta ristida alles surivoodil. Et ei jõuaks rohkem pattu teha. Ei mõtte sõna ega teoga. Et saaks puhtana Jumala kohtujärje ette astuda.

Kui meil oleks ees vaimulik pudipõll või kui meil oleks üll vaimulik valge rõivas, siis oleks näha, et päev-päevalt kattub see üha uute plekkidega. Sa püüad neid varjata. Sa püüad neid ära pühkida. Samas tulevad üha uued plekid peale. Beebi nahk muutub, pudipõll värvub aegamisi tumedaks. Valge pole enam valge, ei saa seda enam endiseks tagasi. Meil ei ole sellist jõudu ega vahendeid, mis muudaks meid täiuslikeks.

Ja nüüd ütleb Jumala Sõna:

Kuigi teie patud on helepunased,

saavad need lumivalgeks;

kuigi need on purpurpunased,

saavad need villa sarnaseks.

Purpur oli antiikajal luksuslik värv. Seda saadi vaid teatud liiki väikestest ussikestest “coccus ilicis”. Kui emased ussikesed olid selleks valmis, mähkusid nad puutüve külge  ja munesid sinna oma munad. Nad ise surid ning nende keha ja ka puu  nende ümber muutus karmiinpunaseks. Seda värvi koguti ja see oli niivõrd tugev ja püsiv, et ükski vahend seda eemaldada ei suutnud.

Kuningas Taavet ütleb oma prohvetlikus laulus sõnad, mis käivad Jeesuse kannatuste kohta:

Aga mina olen ussike

ja mitte mees,

inimeste teotada

ja halb rahva meelest (Ps 22:7).

Kui surnud purpurussike langeb puu küljest ja väike purpurikarva laik kuivab, kuttub puu ühel hetkel valgete helvestega. Need on munast koorunud vastsed. Tõuseb uus elu.

Jeesus, Jumala poeg suri meie igapäevaste väikeste ja suurte pattude eest ristipuul. Tema veri sai puhastavaks lunastuseks. Lumeks, mis katab kinni me südametunnistuse musta maa.

Küllap me kõigi elus on midagi, mida kahetseme. Midagi, mida hääl meelel tahaksime kustutada, olematuks muuta. Kuid ei saa. Mis on tehtud, see tehtud. Mis öeldud, see öeldud. Karjuvat purpurit me hingest ei eemalda ükski vahend välja arvatud Kristuse lunastus.

 

Ainus võimalus Jumalat mõista on teda usaldada. Kui me hakkame Teda usaldama, saavad me patud mis võivad olla ka helepunased valgeks kui lumi.