Hea karjase pühapäev

Mi 7:14-20

Miika esitab retoorilise küsimuse: Kes on Jumal nagu Sina? Küsimus on pigem emotsionaalset laadi kui vastust eeldav. Siiski vastab prohvet ise: Sina oled seesama Jumal, keda meie esiisad tundsid ja austasid, Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu. Taustaks kumab siin maailmavalu: miks peaks keegi Sinu juurest eemalduma? Sa oled olnud vägev Jumal ja jääd alati kõigeväeliseks Jumalaks. Ei ole Sinuga võrreldavat!

Usklike tee on läbi aastatuhandete olnud sarnane. Sa oled koos oma Jumalaga, armastad ja austad Teda, omad aukartust Tema suhtes. Tunnetad Tema suurust ja vägevust oma südamega ja kõigi oma meeltega. Kuuled Teda Tema Sõna kaudu, kõneled palvetes Temaga, ent samas näed ümberringi inimesi, kellele Jumal ei lähe korda. Kes elavad nagu Jumalat ei oleks ja kelle jaoks kõik, mis sinu jaoks on oluline, tundub tühine ja mõtetu. Seepeale esitabki usklik retoorilise küsimuse: Kes on Jumal nagu Sina? Sest ka kõige uskmatul inimesel on oma jumal (väikese algustähega). Olgu see siis mõni printsiip, millest ta juhindub, olgu selleks raha, lahe elu, edu, mugav äraolemine, lihtsalt elamine või midagi muud, midagi või kedagi peab igaüks ülimaks. Kuidas saavad inimesed pidada midagi või kedagi muud Jumalast tähtsamaks, jääb usklikule alati mõistetamatuks nagu jääb ka uskmatule mõistetamatuks Jumala austamine.

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust … kui ma ka kõnniksin surmavarju orus ei karda ma kurja … kõlab Psalm 23. Seda Psalmi luges ka vaimulik uppuva Titanicu pardal. Kui kõik muu kaob, muutub või hävib, siis Jumal on nagu tugev kindlus, varjupaik, mis üksi püsib igavesti.

Jeesus ütleb: “Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.” Ühe kirikuõpetaja jutule oli kord tulnud noor naine, kes kahtles oma elu kogemuste põhjal kas Jumalale üldse läheb korda mida tema teeb või mis mured tal on. Ta küsis: “Kuidas ma saan uskuda, et Jumal minu käekäigust hoolib?” Vaimulik vastas talle: “Vaata oma sõrmi. Maailmas on miljardeid sõrmejälgi, aga mitte ühedki ei ole täpselt sellised nagu sinu omad. Kui nüüd Jumal pöörab nii suurt tähelepanu sinu sõrmeotstele, kuipalju enam siis sinu elu käekäigule!”

Me oleme kõik Jumala lapsed, Ta hoolib meist igaühest, ta tunneb meid nimepidi, talle lähevad korda me valikud, me tegemised ja tegemata jätmised. Kui üks meist läheb kaduma, siis tuleb Tema meid otsima. Hea karjane Jeesus annab oma elu lammaste eest.

Issand on ülemkarjane, kuid oma jüngreidki lähetab ta karjastena juhatama, julgustama ja hoidma neid, kes kuulevad tema häält.

Kui Jumal tahab omasid päästa, tõstab ta üles nende sõprade käed, et nad palvetaksid nende eest. Nõnda ehitab Issand meid üles oma karjana, nagu piibliaegadel öeldi, või võrgustikuna nagu tänpäeval võiks öelda. Keegi meist ei ole kogu aeg tugev ja kogu aeg õnnelik, kuid me saame olla üksteise jaoks olemas, siis kui kellelgi meie seast on parasjagu raske. Sõprateks võib nimetada ka neid kes allakäigul üksteisele toeks on, kuid meie ülesanne on üksteist üles aidata.

Vaimulikus mõttes on tänane VT perikoop prohveti palve Kristusele, et tema kui hea karjane, kannaks hoolt oma kiriku kui lambukeste eest, kes elavad omapäi metsas, ehk maailmas kesk paganaid.

Ja Jumal vastab sellele palvele. Ta annab andeks neile, kes meelt parandavad, kes talle järgnevad. Kuid vaevalt, et Jumal armu tuulde loobib ja seda nendele jagab, kes sest ei hooli.

Kes eemalduvad Heast Karjasest, muutuvad kergeks saakloomaks kurjale. Neile on antud võimalus kuid ka vabadus loobuda kõigest. Ka igavesest elust. Kes aga kõiges Kristuse läbi Jumala juurde jäävad, need saavad armu armu peale, nende patud heidab Issand mere sügavustesse. Mitte kalda lähedale, kust need taas võivad välja uhtuda, vaid sügavustesse. Neid ei ole enam. On vaid Kristus, Jumala arm ja rahu.

Kristus ütleb: Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Jh 15:4.