Palmipuudepüha on üks vastuoluline päev. Ühest küljest on selle päeva märksõnadeks rõõm ja pidulikkus – kuningas tuleb ju oma linna! Teistpidi valu ja raskus – Jumala Pojal terendab rist silmade ees. Kristus tuleb Jeruusalemma mitte selleks, et istuda Iisraeli troonile, vaid selleks, et surra Kolgatal. Aga inimesed ei tea seda ega mõista. Ei mõistnud toona ega mõista ka nüüd. Issand teadis sedagi.
Luuka evangeeliumis on öeldud, et kui Jeesus Jeruusalemma lähedale jõudis, nuttis ta (Jeesus nuttis!) linna nähes tema pärast: 42 «Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus (Lk 19:41j). Kas ta nuttis ainult tolle hetke Jeruusalemma pärast või kõikide nende pärast, kes ei tunne tänasel päeval, mis on nende rahuks vaja. Mõni päev hiljem Kolgata teel oma risti kandes, ütles ta: «Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast.« (Lk 23:28).
Jumala Poeg pidi kannatama ja surema nagu kõige põlatum kurjategija. Jumal armastas inimest algusest peale – lõi ta jumalanäolisena, asetas elama paradiisi, kutsus ka paradiisist välja aetud ja jumalanäolisuse kaotanud inimest erinevate saadikute kaudu tagasi enda juurde, andnis inimesele juhised, kuidas tulla – seaduse ja käsud. Need osutusid inimesele liiga rängaks. Viimaks annab Jumal inimesele veel ühe võimaluse, lihtsa ja raske ühtaegu – uskuda Jeesusesse Kristusesse ja tema toodud lunastusse.
Me võime küsida, et kas tõesti ei ole teist teed selle maailma päästmiseks? Nagu paljud küsivad ja tahavad ise, ilma Kristuseta endaga toime tulla. Aga kas inimene taluks uhkusekoormat kui ta oleks ise oma pääste algataja ja lõpuleviia? Kuhu selline iseendal tuginev pääste välja viiks? Ma ei tea kuhu, aga igatahes mitte Jumala juurde.
Katoliku kiriku katekismuses on öeldud, et Jeesuse Kannatuse ja surmamõistmise eest vastutavaks ei tohi lugeda kõiki tollal elanud juute ega ka nende järeltulijaid. Iga patune – seega iga inimene – on tegelikult Lunastaja Kannatuse põhjus ja vahend. Suurem süü lasub selles mõttes nendel, kes sagedamini pattu langevad või oma pahesid naudivad, eriti kui nad on kristlased.
Jumala Pojast sai kannatav Issanda Sulane. Prohvet Jesajalt, kes elas u. aastal 740 eKr. pärinevad neli laulu kannatavast Jumala sulasest. Tänase e. kolmanda laulu üks võimsaim salm kõlab:
kes käib pimeduses
ja kel puudub valgusekuma,
see lootku Issanda nime peale
ja toetugu oma Jumalale.
Elu hetkedes, kus kindel jalgealune kaob ja me ei näe enam valgkusekuma, kus tahaksime üldse Iiobi kombel küsida: Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud (Ii 3:20), võime me ometi toetuda oma Jumalale.
Jeesus usaldas end Isa hoolde. Ta muutis oma näo otsekui ränikiviks. Ränikivi on kõva ja habras samaaegselt. Kannatav Jumala Sulane saab haiget, aga ta läheb edasi. Ta on vakmis olema tuim valule kui vaid saab liikuda edasi Jumala poole.
Kolgata tee ei olnud Jumala Pojale kerge ja ometi oli see helge. Kristuse kannatamisajal on hea meenutada, et kui Kristus suri, jättis ta omamoodi testamendi, millega andis oma vaimu isa kätte, keha matmiseks Arimaatia Joosepile, riided sõduritele ja ema Johannese hoolde. Aga kõigile oma jüngritele ühiselt, neile, kes olid jätnud kõik ja talle järgnunud jättis ta ... oma rahu!
See rahu on ülem kui kogu mõistmine. See laotub üle kõigi murede, ärrituste ja vaevade. Jumala rahu on sõltumatu nagu Jumal ise.
Meil on võimalus näha ülevat ülestõusmise rõõmu ja rahu ka siin, kesk oma elu ristiteed ja rahutust. Kel puudub valgusekuma, see lootku Issanda nime peale ja toetugu oma Jumalale.
Tema kannatas, et meid päästa igavesest kannatusest. Kõik, mida ta meilt vastusena ootab on usk – usus ja ainult usus me suudame ta ohvrit mõista.
Üks kirikuõpetaja kõndis kord läbi küla. Nägi tuttavat memme oma õue peal toimetamas, lambavilla pesemas, läks ta juurde ja rääkis pisut juttu. Too naine oli ka igapühapäevaline kirikuline. Kirikuõpetaja küsis naiselt: “Mis sulle ka viimasest jutlusest meelde jäi?” Naine vastas siiralt: “Mitte midagi eii jää meelde. Mälu pole ka enam endine ja …” Kirikuõpetaja ohanud seepeale raske südamega, et mis neist teenistustest ja jutlustest siis üldse kasu on. Memm aga lohutanud teda: “Minu tööga on ju täpselt sama. Pesen siin lambavilla juba teab mitmenda veega. Ma muudkui uhun ja uhun ja puhtamaks nad lähevad.”
Jumala Poeg saab ise vaeseks, et meie saaksime rikkaks. Ta tuleb otsekui öeldes: Kui ma oleksin kuningas, nagu sa ootad, siis ma kaitseksin sind. Kui ma oleksin kuningas ja läheksin surma, ikkagi, ma kaitseksin sind. Kui ma tõesti olen kuningas ja ka suren, siiski mu sees on süda, mis kaitseb sind.
No comments:
Post a Comment