21. aprilli varahommikul istus Kose kogudus koos Tuhala kogudusega "Oru Bussi" suurde 50-kohalisse bussi ja võttis suuna päikesetõusu poole, et minna kaema Virumaa kirikuid. Teel olles õppisime selgeks Mozarti Alleluia- kaanoni, mis päeva lõpuks tõesti ka kõlama hakkas ning igas kirikus oli meil ka lühike palvus. Esimesena jäi meie teele Tapa kirik.
Tapa Jakobi kirikuhoonest jäi ennekõike meelde omapärane altarimaal - kutsuv Kristus Maarja värvides - mille autoriks on teatri kostüümikunstnikuna tuntud Olga Oboljaninova Krümmer. 
Järgmisena peatusime kaunis, kuid külmas Kadrina kirikus, kus meid võttis vastu koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson. Kustumatu mulje jättis vastuvõtja ütelus, et Kadrina kiriku kunstis on liiga palju surnud Kristuseid. Kohalik vaimulik kommenteeris ise samas seda asjaolu nõnda: "Halleluuja, Jeesus elab!"
Kolmas kirik, mis teepeale jäi, oli Rakvere. Sealne vaimulik Tauno Toompuu tutvustas Kose ja Tuhala koguduste juhatuste esimeestele (ja muidugi ka kõigile teistele) oma valduseid. Rakvere kirik oli algselt Miikaelile pühendatud, kuid reformatsiooni järel sai tast Kolmainu kirik. 
Meile pakuti ka võimalust ronida kirikutorni ja suur osa meist ka kasutas seda võimalust usinasti. Saime idee, et ka meie kirikutorn vajab sarnast kõis-käsipuud. Rakvere kirikukellad kinkisid meile meeldiva üllatuse mängides südapäeval Arvo Pärdi komponeeritud kellamängu. Omaette elamuse pakkus Roosi Rebeka tornist üles ja alla tassimine.
Rakvere kellade kajal suundusime edasi ida poole. Mere kohalt tuli tihe udu, tee ääres kõrgusid tuhamäed ja reisiseltskonna kõhud läksid järjest tühjemaks. Viimaks jõudsime Jõhvi. Seal seadsime esmalt sammud kontserdimajja. Lõpuks õnnestus meil endid ka seoses lõunasöökide tellimimuse täpsustamisega kokku lugeda - 28 suurt ja 8 väikest rännumeest, Nende hulgas suisa 4 sünnipäevalast! Arvol ja Pille-Maril oli sünnipäev täpselt reisipäeval, Signel järgneval ja Kertul ülejärgneval päeval. Laulsime siis neile Jõhvi kontserdimajas sünnipäevalaulu ning pärast tähistasime sünnipäevi "Mozarti" kohvikus lõunasöögi ja sünnipäevakoogiga.
Jõhvi kirikut, kiriku muuseumi ja koguduse maja tutvustas meile kirikuvanem Laidi Kivist. Siit jäid meelde kõrge trepp, mis viis altari juurde, helgetes toonides altarimaal, kirikuvanema nägemused, muusemi põnevad nurgatagused ja nukrana kõlav tõsiasi, et noored eestlased on siitkandist lahkunud ja ei tea, kas nad kunagi tagasi tulevad. Muuseumist jätsime enda MAR-i jaoks meelde audiogiidi. 
Päike tuli pilve tagant välja ning näitas meile oma teekonnaga üle taeva uue sihi - tagasi lääne poole. Nõnda me tegimegi. Tagasiteel külastasime veel kaht kirikut. Esimene neist oli Viru-Nigula, mis on samuti pühale Nikolausele pühitsetud nagu ka Kose kirik. Viru-Nigulas tõmbas pilgud enda peale altaritagune vitraažaken. Autoriks Andrei Lobanov. Taas üks helge Kristus kümnete siniste värvivariatsioonide keskel.
Hans-Kristjan sai endale kandva rolli jagades ja kogudes lauluraamatuid. 
Viru-Nigula kirikut ja kogudust tutvustas diakon Ahti Bachblum, kes pärast tuli meiega järgmisse kirikusse kaasa. 
Et Ahti on muusik, saime kummaski kirikus kuulda meisterliku klahvpillimängja käe all harmooniumi kõla.
Päeva lõpuks hakkasid me reisisellid väsima. Me poisid leidsid puhkamiseks patukahetsuse orva. 
Selle päeva viimase, kuuenda kiriku ukse avas vägeva võtmega õpetaja Margit Nirgi. Haljala Püha Mauritiuse pühakoda jättis oma nimipühakule vastavalt tumedavõitu mulje. Vägevad nikerdustega kirikupingid, kindluskirik, mida on raske vallutada, uks, mis ei asu kiriku lääne- vaid lõunaküljes, et kahurikuul ei saaks sisse lennata ...
Päeva lõpuks laulsid me lapsed Haljala kiriku altari ees rõõmsalt heliseva ja igati kohase neegrispirituaali "On kogu maailm tema poe peal".
Olles päev otsa päikese järgi rännanud jõudsime pärast 12
-tunnist reisi tagasi oma armsa kodukandi sumedasse kevadõhtusse.
No comments:
Post a Comment