Ülestõusmispühad

Kristus on surmast üles tõusnud, surmaga surma ära võitnud!

Ho 6:1-3

Kristuse ülestõusmine on värav, mis kõrgub seal, kus lõppeb inimese jõud, kus inimene jõuab ummikusse, kus ta ei näe enam valgust ega lootust. Seal, kus on inimese eimiski, seisab ülestõusnud Issand ja ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed (Ilm 1:18).

Jumala Poeg võitis surma, selle tugevaima vastase, mis kõigi inimeste, ühtviisi nii kuningate kui kerjuste, üle on seatud. Mitte ükski valu, mitte ükski mure, mitte ükski kurbus ei oma suuremat jõudu kui evangeelium Kristuse ülestõusmisest.

VT prohvet Hoosea kutsub meid pöörduma Issanda poole, kes on meid murdnud, sest tema parandab meid. Küllap ei juhtu siin elus midagi kogemata või juhuslikult, vaid kõik meie isiklikud murdumised on vajalikud, et Jumal saaks meid parandada. Meie kokkuvarisemised on selleks, et Tema saaks meid üles tõsta, meid uuendada. Mida tugevam on murdumise kogemus, seda vägevam ka üles tõusmine. 

Teades kui raske, et mitte öelda võimatu, on mõista Jumalat, ütleb Hoosea: tundkem siis, püüdkem tunda Issandat. Inimene ei saagi aru saada kõigist Jumala asjadest. Kannatust ja valu me veel kuidagi mõistame, surmaga lepime (mis meil muud üle jääb), aga kuidas mõista Kristuse ülestõusmist? Mida inimene saab teha on vaid püüelda Jumala mõistmise poole. Selline püüdlus on igatsus paradiisi järgi,  Jumala läheduse järgi ja see eeldab inimesepoolset tahet.

Arvan, et see tahe on olemas iga inimese hinges. Kui Jumal andis inimesele elu, pani ta iga inimese südamesse midagi iseendast. Jumalanäolisuse. Ta näeb, kuidas see tuleb meis kord rohkem, kord vähem esile ja kord kaob hoopis. Osades inimestes ongi jumalanäolisus kaduma läinud, kuid see ei tähenda, et seda ei oleks. Küll aga võib ta olla varjatud, mattunud oma mina, pettumuste või elu jooksul kuhjunud tühja-tähja alla.

Seepärast tulebki igatsus, lausa janu Jumala järele tuleb teravalt esile rasketes olukordades, elu põuaperioodides ja pimedates öödes. Seal, tundes end seimsas põhjatus sügavuses, pääseb mõjule Hoosea kaunis prohveteering: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad…

Kui sul millegipärast läheb öösel uni ära ja on selge, et magama sa enam ei jää, jääd hoopis pikisilmi ootama päikesetõusu. Et see valgus kord juba tuleks ja peletaks öö pimeduse. Ja ta tuleb.

Kevad ei saa puhkeda enne kui maad pole kastnud korralik vihm. Praegu sajab meil veel lund. Aga ühel päeval tuleb ka kevadine vihm. Ta tuleb.

Me elutee kulgeb läbi kirgaste hetkede ja pimedate ööde, läbi viljakate perioodide ja põuaaegade, läbi ilu ja valu. Kulgeb surma poole nende jaoks, kes ei näe Issandat tulemas (juba nüüd). Kulgeb Jumala poole nende jaoks, kes näevad ja ootavad.