Jutlus enne nelipühasid

1 Kn 19, 11-12

„Siis ta ütles: "Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!" Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.“

Head sõbrad! Siinkuuldud Eelija ja Jumala kohtumine on üks imelisemaid kohti Piiblis: nii erinev sellest, kuidas tavaliselt ette kujutatakse inimese ja Jumala kohtumist – kuidas on kujutatud lõpuaegu, kuidas Jumalat on tahetud näha just tormituules, maavärinas ja tulemöllus – kuid ta pole selles, vaid “vaikses tasases sahinas” või “mallisas tasases hääles” (nagu Uku Masing seda kohta tõlgib).

Tänane pühapäev on vanakirikliku pealkirjaga “exaudi” (ld “võta kuulda, pane tähele” pärineb Vana Testamendi 27 laulust, pühapäeva algussõnadest: Issand, kuule mu häält,kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.), võiksime siin ka öelda: jää vaikseks, kuulata; kuulata sisemiselt! Kuulata nii, et kogeksid seda algimpulssi, mis aegade alguses pani kõik liikvele: “Ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.” Seda vahehetke enne järgmist salmi: “Ja Jumal ütles: Saagu valgus!”

Vana Testamendi usutunnistus algab sõnadega: Kuula, Iisrael! Enne, kui järgnevad sõnad, oleks kuuldavad “Jumala hingetõmbed”, ja selles on kogu usu tuum ja eeldus - enne kui Mooses annab käsutahvlid,ta kohtub Jumalaga ja “ta palge nahk hiilgab” - sest ta süda on tulvil... Enne iga tegu on vaikus, enne iga mõtet, iga tunnet ja ka pärast neid on paus – see millega mõned heliloojad julgevad teha imeasju. Nad lasevad Jumalal tulla muusikasse, lasevad Loojal luua.

Aga inimene tavaliselt pelgab sellist vaikust ja pause, sest ta arvab, et midagi ei toimu – kuid toimub kõik või kõiksus toimib, toimib alatasa, kogu aeg. Toimib ka tormituules, maavärinas, tulemöllus, liblika tiivalöögis, meie mõtetes (mõtete mürinas ka) ja tunnete tulvas – kuid seal me ei saa Jumalaga sinapeale, seal jäävad varjud vahele, hirmud ja muu selline. Aga kui kõik lakkab nii väljas kui sees, siis võiksime ilma vandumiseta öelda: südame põhjas, Jumal! Siis oleme valmis ülendamiseks: „Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!“ (Jh 12, 32).

Inimene ei saa end ise ülendada (kui Münchausenid välja jätta), alistuda aga küll. Alistumine ja alandlikkus on väga sisemised valdkonnad ja selle leidmine hakkab tasapisi kiirgama välja. Kuni ristini/-surmani (mitte välise pildina) saab ise, siis saab „ise“ ka otsa. Kõik saab otsa – Søren Kierkegaardi raamatu „Kartus ja värin“ järgi siin inimene vakatab ja Jumal hakkab rääkima: „Nüüd ma tunnen Sind!“ Aga selleni laskuda palves on jõrm, kogu meie väline olemus tõrgub, kogu bioloogiline elu. Siit ka Jeesuse ütlemine: „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“ Leiab sellesama, mille Eelija, ja ta kohta ei saa öelda; ennäe siin või ennäe seal!

Vana Testamendi prohvetid ütlevad: Kuulge kuuldes ja nähke nähes või enamasti vastupidi: ärge kuulge kuuldes ega nähke nähes, kui nad sõitlevad. Enamasti sellele topeltastmele ei pöörata küllaldaselt tähelepanu – kuula kuuldes või kuula kuulamist, nõnda juhtides sisemisele rajale, sinna kuhu viib sügav palve, sinna, kus on „süda“ ehk „kese“. Seega siis: „kuulake südamega“, „nähke südamega“, tehke kõike „südamega“, siis on õigesti tehtud, enamgi, siis ollakse õigesti – kogetakse üha rohkem olemise saladust...seda tasast sahinat või mallisust...ja siis on oh,oh,oh-hoo...

Ülestõusmisaja 4. pühapäeva jutlus Kose kirikus

Jeesus palvetas ja ütles:

„Mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen Sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille Sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid Sinu nimes, mille Sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma Sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile Sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et Sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et Sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: Sinu sõna on tõde!”

Küllap on igaüks meist rohkem või vähem tundnud koduigatsust. Millistes olukordades oled seda tundnud? Keda või mida igatsed Sina? Koduigatsust saab vaadata kui igatsus turvalisuse ja armastuse järele. Koduigatsuse sisu või põhjus ongi ju armastus, mida tunneme eemal olles nende vastu, kes on meile tähtsad, oma lähedaste vastu. Võime igatseda ka keskkonda, kodukohta, milles elame või inimesi kelle hulka kuulume. Tänase pühapäeva teema on jumalarahva koduigatsus.

Kuuldud evangeelium näitab koduigatsust erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt. See Jeesuse palve, oma jüngrite eest sünnib keset kannatusi, enne ristilöömist ja ülestõusmist, enne Tema lõplikku taevasse minemist. Jeesus on maise elu reaalsusele vägagi lähedal, ent see ei ole kõik, mina ei ole maailmast, ütleb ta. Saame osa nendest tunnetest ja mõtetest, mis valdavad Jeesust enne tema taevasse minekut, nii nagu me usutunnistuses tunnistame: Isa paremale käele. 

Kohtume siin Jeesusega, kes palvetab oma taevase isa poole, kes oli tema läkitanud maailma. Ta otsib ühendust isaga, igatseb tema lähedust, ta vaatab oma maisele tegevusele kui millelegi, mis on möödunud, ent ometi ei ole see vähetähtis. Teda valdavad hüvastijätu meeleolud, raske on loobuda olnust, tundub, et oleks veel vaja nii palju teha, olla veel jüngritele toeks, õpetada ja julgustada neid ja samas teab Ta vägagi hästi, et Tema ei ole sellest maailmast ning kuulub kokku Jumala, oma taevase isaga. Samaaegselt kui ta igatseb oma läkitaja, taevase Isa juurde, samaaegselt tunneb ta muret ja hoolt nende pärast, kes jäävad temast maha. Ta ahastab ebatäiusliku maailma pärast, milles jüngrid elavad. Nende elud olid muutunud. Hirm ja ebakindlus tuleviku suhtes valdas nende südameid. Nad olid suure osa oma elust pühendanud Jeesuse järgimisele. Neil kõigil olid pered, tööd ja tegemised, mis nad olid jätnud maha, alustades Jeesust järgides uut teed. Jeesus valmistas neid ette ja julgustas suure ülesande täitmiseks: astuma julgesti maailma ja kuulutama jumalariigist, selle rõõmust ja rahust. Ent veel oli kartuse ja ebakindluse aeg. Jeesus muretses jüngrite ja nende lähedaste tuleviku pärast, kogu maailma tuleviku pärast, kelle pärast teda oli läkitatud. 

Samas tundis Jeesuski koduigatsust, igatsust oma taevase isakodu järele, kuhu ta tegelikult kuulus. Selle igatsusega silmitsi seistes usaldab ta kõik, mis teda muretsema paneb: jüngrite ja viimselt kogu maailmaga eluolu, Jumala kätte. Ta viitab sellele, Jumala, Jeesuse Kristuse nimes leiab inimene kõik, mida ta vajab. See nimi avab tee tulevikku ja kingib lootust. 

Jeesuse palvest kiirgab sügavat armastust mahajääjate vastu. Tal tuleb loobuda maailmast ja sellega koos jätta maha jüngrid, Tema kõige lähedasemad kaastöölised. Jeesus palub jüngritele jõudu ja et Jumal oleks nendega igal päeval selle nime kaudu, mille ta on andnud omadele, Jeesuse nime kaudu.

Oma ülempreesterlikus palvega jättis Jeesus jüngritele ja igaühele meist eeskuju palveeluks, palvetavaks ja Jumalat usaldavaks eluviisiks, mis aitab toime tulla maailma raskustega ja valmistuda eelolevaks. Lisaks tuletab Ta meelde, et peaksime inimestena olema üksteise jaoks olemas. Kui vaatame üles Jumala poole ja ei unusta neid, kes on meie kõrval, jaksame elada ja olla üheskoos siin ajalikus maailmas, ent saame seda teha teadmise ja usaldusega, et oleme Jumala rahvana teel igaviku poole, et võiksime kord osa saada jumalariigi aaretest. See ei tähenda sugugi seda, et peaksime oma maises elus elama vaid oma usukaaslastega, kapseldunult ja endassetõmbunult. Jeesus palvetab oma jüngrite eest, et Jumala poolt Talle kingitud rõõm saaks täielikuks ka jüngrites. Seda rõõmu püüdma ja kandma oleme kutsutud kristlastena meie kõik. Oleme kutsutud seda rõõmu maailmale jagama, et seda võiks olla rohkesti. 

Lugesin kunagi üht lugu, mis jutustas mehest, kes üle pikkade aastate naases vanglast koju. Ta kartis väga, ta ei teadnud, kas tema lähedased soovivad teda endi keskele tagasi. Pisut enne vabanemist saatis ta kodustele kirja, kus palus, et juhul kui ta on oodatud, siis võiksid kodused siduda maja ees kasvava tammepuu külge mõne värvilise riideriba. Nii näeb mees lähenedes, kas tal on põhjust sisse astuda või mitte. Kui kojutuleku päev käes oli, muutus mees väga ärevaks, mis siis kui teda ei taheta, kui tal ei ole kohta, või kui tuul on riideribad minema viinud ... Nii ta siis läks ärevus hinges ja kui ta oma kodumajale lähenes nägi ta juba eemalt, et aastatega oli puu suuremaks kasvanud ja mis kõige üllatavam: igale oksale oli seotud mõni värviline riideriba, nii, et puulehed ei paistnud peaaegu üldse välja ... Samamoodi ootab Jumal  igaühte meist keset maailma argipäevaga kaasnevat enda juurde, kinkides meile oma armastuse, igavese lootuse ja kodu. Ka täna pakub Ta meile seda oma Sõna, armulaua ja palve kaudu.  Aamen

Jutlus ülestõusmisaja 2. pühapäeval

Mina, mina olen Issand,
ei ole muud päästjat kui mina.

Js 43, 11

Head sõbrad, Kristus on üles tõusnud! „Tõesti, Ta on üles tõusnud,“ vastatakse. „Aamen,“ vastatakse – ehk sõnasõmalt maakeeli: „Usun, Ta on üles tõusnud!“ Ja kui veel peenemaks minna, siis „aamen,“ sel moel, kuidas Jeesus seda kasutab, teistes evangeeliumites ühe korra, Johannese evangeeliumis, kui Ta ütleb meelevallaga, kaks korda: „Tõesti, tõesti...,“ tähendab: „Tean (kõhklematult, veendunult), Ta on üles tõusnud!“ Ja siin lehvib vete kohal see sagedus, kuidas Johannese evangeeliumi lõpus Toomas vallandub rohkema kui „liha ja vere“ tarkusega: „Minu Issand ja mu Jumal!“

See apostel Toomase vallandumine on ülestõusnud Jeesuse sügavaim nägemine – siin saab Jeesuse nimi äraseletatud. Jeesuse nimi ja sarnased nimekujud, iisraellastel küllalt sageli esinevad, on põhitähenduselt: „Jumal päästab!“ Toomase südamest tulvav tõdemus peatab aja – prohvet Jesaja 500 aasta eest Jumala hääletoruna kostetud sõnum on saanud lihaks apostlites – Toomases ja teistes. Nad ei kõnele enam kui kirjatundjad, ka mitte nii nagu prohvetid; isegi mitte nii nagu „ilmuihuta“ taevavägede hulgad – apostel ja sõnum ei ole teineteisest lahutatav, nad on üks. „Ingel“ ja „apostel“ (kreeka keeles angelos, apostolos) põhitähenduses on sarnased: „sõnumi tooja/kuulutaja,“ erinevus on selles, et angelos edastas sõnumi, olles sellest eraldi, tavaliselt ei olnud siin üldse tegu taevase olendiga – kuid apostli puhul on tõeks saanud jõulutega algav müsteerium, Jeesusega koos-käimine (järelkäimine/järgimine) ja ülestõusmise tõdemine on Jeesuse ülempreesterliku palve täitumine: „Et nemadki oleksid üks, nagu meie oleme üks...!“

Ma olen ikka aastast-aastasse kuidagi peljanud öelda: „Tõesti, Ta on üles tõusnud!“ Päris täpselt ei oska öeldagi, miks? Et misasja nad räägivad, kuidas nad saavad...? Aga ma ütlen ikka kaasa, väikese lootusega, palvega, aimamisi..., sest muidu hakkaks kivid kisendama. Ja loodus nagunii vallandub ümberringi aastast aastasse ülestõumispühade järgselt, hästi kokkukõlav sümfoonia. Niisama hästi kokkukõlav nagu prohvetite ütlemised, inglite ilmumised, kuigi inimene võib olla alguses ehmunud. Ja siis öeldakse: „Ära karda, ma olen sind nimepidi kutsunud...,“ - päris nime järgi, sellesama, kuidas Jeesus kõnetab, niiet isegi kiusajad hämmelduvad ja panevad imeks. Nii on pühaduse ja püha lähedaloluga, alguses peljutab – kuid hirmu taga on arm. Ja arm on ülemlaul.

Ning arm on uus seadus. Sõna lihakssaamise seadus. Ja see „ei sünni väe ega võimu abil, vaid minu vaimu abil,“ ütleb Issand. „Et nõtkuks iga põlv,“ mitte hirmust, vaid armust – ja see teeb kõik uueks. Püha Toomas kahtles, kuid ülekõige igatses Tõde ennast. Mitte tõdesid, vaid Üht: „Mina, mina olen Issand,“ selles vakatab kõik muu, „Üksnes Sinu juures, Issand, on mu hing vait.“

Kaks aastat tagasi, kui pidasin Kosel prooviteenistust ülestõusmipühajärgsel pühapäeval, muuhulgas viitasin samale asjale: „Ülestõusmissündmus ei olnud üksnes lokaalne nähe tollase Rooma impeeriumi Ida-provintsi linnakeses, vaid see ulatus ilmamaa äärteni. Juba Jeesuse sündi valgustas täht, mille peale saabusid tuhande kilomeetri tagant tähetargad, kolm kuningat. Kristuse surma ajal värises maa ja templi vahevaip kärises kõige pühama paiga eest. Jeesus viitab mõistukõnedes, et kui keegi parandab meelt, siis tõuseb sellest suur taevane pidu. Aga kui keegi naaseb surmavallast Jumala kirkusesse ja seisab selles kirkuses oma õpilaste keskel, siis saavad sõnad otsa... Siis ei värise ainult maa, vaid ka iga loodud olendi hing; kuid see pole siis enam hirm tava-arusaamas, mis halvab inimese tegevuse, vaid aukartus imede ime enese ees...ja see teeb elusaks.“

Prohvet on hüüdmas Paabeli sundasukaid ärkvele, Ülestõusnu läkitab apostleid teenima, öeldes: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Prohveti väljaöeldud sõnad said lihasse, Jeesusesse. Ja Jeesus andis selle edasi oma õpilastele, ja nood oma õpilastele kuni tänaseni. Kui kipume unustama needsinatsed sõnad oma südamelaudadel, siis lihakssaanud Sõna siseneb meisse taas ja taas armulaual, et puhkeks elukevad meie põuedes ja õuedes. Ja prohvet julgustas juba 2500 aastat tagasi: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga,
ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal.“

“Jumal on pika meelega ja armuline,” öeldakse psalmides. “Imelised on Tema teod,...kes neid mõistaks.” “Issand on üks.” See ongi peamine – “tarvis on vaid üht!” “See on Issanda värav.
Õiged lähevad sealt sisse. Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks! Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis. See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Ilutsegem siis alanud joobeliajal (viiekümne päeva kestel), et rõõmus sõnum saaks meisse...!

Jutlus "Eluleib"

Jutlus 4. paastuaja pühapäeval Jh 6, 33-35. „Eluleib”

Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.

Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!”

Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb,

see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.

Armsad sõbrad! Pihimõtiskluse alusena kuulsime Jeesuse vastust kreeklastele, kes tahtsid teda näha, neile tuttavas kontekstis (kreeklases saavad vastust seostada Demeteri müsteeriumiga, looduse surma ja taassünniga, nisuiva surma ja tärkamisega): “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!” Kreeklased tahavad Jeesust näha, Jeesus annab viite, kuidas teda “näha” – et nad “nähes näeksid ja kuuldes kuuleksid”. Ta ei räägi fassaadist, vaid sisust – jumalariigist, mis on seespidi teie sees ja mille igavikuline idee või plaan on õhkõrn – nisuivast materiaalses mõttes ei jää midagi alles, jääb ainult Jumala loomisplaan, Jumala hingeõhk. Kui see antud sõnum vaadata lõpuni (kui saaksime jälgida teaduslikke kriteeriumeid arvesse võttes nisuivakese või mistahes seemne lagunemist nö „nullpunktini”, ja milleks me peaksime pausi kaduva ja tekkiiva vahel ja siis uue tekkimist) – kui inimene maldab, kui on püsi ja alandlikkust ehk õiget meeleparandust – siis leitakse Jumal. Leitakse Jumal päriselt, sest selles protsessis sureb kujutluspilt ehk mõte ja siis leitakse vastus Jumala käsule: „ära tee minust mingit kuju!” ja leitakse armuõpetus.

Paljud tulid Jeesuse juurde, et näha seda imemeest, kes teeb söötmisime, kõnnib üle järve, tervendab haigeid, äratab surnuid – kui nad küsivad ausalt, siis nad saavad ka ausa vastuse – iseasi on see, kuidas nad vastusega ümber käivad (kas see sobib nende nägemusega/kujutluspildiga, nende plaanidega). Jeesus ei tee hinnaalandust, ei tollal ega täna: kui sa tahad näha, siis vaata – vaata oma hingepõhja välja – näe/koge seda, mis on sinusse juba Jumala poolt kirjutatud, kuidas sa oled Jumala kangastelgedel kootud või potisepa kedral voolitud – Jumal on pannud ennast sellesse töösse, loodusse õhkõrnalt. Kui „lampides on õli” ( vt Jeesuse mõistujutt tarkadest ja rumalatest neitsidest Mt 25) ehk püsivust, siis on võimalus näha selles nisuseemne protsessis igavikulist Jumala plaani; kui on alandlikkust loobuda oma kujutluspiltidest, siis on osasaamine tõelisest imest – imest, mida Jeesus püüdis imetegudega vallandada neis, keda ta tervendas, aitas; ka neil, kes seda seirasid.

Moosese aegsel kõrberännakul jagatud manna oli ju igati imeline, samuti kaljust tulvav vesi, kuid varsti oli taas nälg ja janu – nälg ja janu omamise järgi nagu muinasjutus „Kuldkalakesest.” Materiaalsete asjade omamiskihk kandub üle ka hingelisse sfääri, ka usu juurde – kvantitatiivse usu juurde „kui palju võrreldes teis(t)ega”, mitte kvalitatiivse juurde „kuidas ma usun – millisega osaga minus: kas tunnetega, mõtetega või saab veel sügavamalt”. Jeesus ütleb mitmel korral, kui ta teeb tervendamisime – „ärge rääkige sellest!” et kasvaks kvalitatiivne pool. Mitte manna kui nähtus (väline ja omandatav), vaid kui Jumala antu, samuti käsutahvlid – Jumala riik tuuakse sellega inimesele väga-väga lähedale – on õhkõrn nide Jumala eneseni. Kui inimene näeb ainult mannat, või käsutahvleid (ka seda, mis on sinna kirjutatud; ja isegi kui ta püüab nende järgi kõigest väest) ega näe või adu rohkemat („nähke nähes!”), ei koge rohkemat – seda püha ruumi, mis Jumala ligiolekuga on võimalik kogeda – siis ta on veel sündimata nagu Jeesus ütleb Nikodeemusele: „te peate ülalt sündima!”

Selle nisuivakes looga kutsub Jeesus pulmapeole sisenema – akna taga peost osavõtmine on selline tuhkatriinu kurb lugu – kuid inimese koht on sees, südames, ja see pühitseb ja siis on püha. Selles mõistetatkse süvitsi Jeesuse ütlust: „Mina olen eluleib!” Siis lakkab nälg ja janu, siis lakkab otsimine ja igatsus, ootamine ja lootmine, “siis on vaid jumalariik” (Uku Masing on nõnda kusagil oma luuleridades refräänina korranud). Kuid näha teda ja minna Tema juurde ei ole väline minek, vaid sisemine rännak – avastades „pausi” laguneva ja tekkiva vahel (see on tõeline sabat) ja siis äratakse üles. „Eluleib” ei jää meist väljapoole, vaid siseneb meisse armulaua liturgias – liturgilise tekstina Johannese Ilmutusraamatus: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.”

Iseseisvuspäev

24. veebruar – Eesti Vabariigi sünnipäev. Käesoleva aasta sünnipäevaga tähistatakse meie riigi 99. aastapäeva. Allakirjutanule algas päev lipu väljapanemisega poole kaheksa paiku. Mitmed inimesed kogunesid kella kümneks Kose surnuaiale, vabadussõja ausamba juurde, mälestamaks neid, kes võitlesid meie riigi eest.

  

Kell 11 algas Kose Püha Nikolause kirikus iseseisvuspäeva kontsert-palvus. Õpetaja T. Kibur rääkis vabadusest.

Pühademeeleolu aitasid luua mitmed koorid: naiskoorid Meelika ning Krõõt, kose kammerkoor ja noortekoor ning muusikat aitasid kirikusse tuua ka Kose Kiriku Pasunakoor ning klaveril saatsid laulu E. Raja ning V. Juursalu. 

Kirja pani: Tiit