Sexagesima pühapäev

Mt 13:31-33

Tammetõru on mänguasi laste käes. Väike ja väärtusetu.  Kui vaatad maast leitud tammetõru oma sõrmede vahel, ei näe Sa tõenäoliselt iga kord silme ees võimast puud, mis temast võiks kasvada. Sellist, nagu neid kasvab vanades mõisaparkides või mõnes taluõues. Tammetõru on midagi tillukest ja tähtsusetut.

Sinepiivake on veelgi väiksem. See ei kõlba isegi mängimiseks. Seda pole ollagi! Ja ta olekski tähtsusetu kui ta kunagi ei satuks mulda. Seeme ärkab mullas elule ja kui ta saab piisavalt niiskust hakkab ta kasvama. Sinepiivakesest kasvab suur põõsas, tammetõrust tohutu puu. Selleks kulub ainult aega. 

Jeesus juhib me tähelepanu sellele, mis maailma silmis on väike või tähtsusetu. Ta ei taha, et meie seda samuti ebaoluliseks peaks. Ta õpetab meid nägema ka pisikeses tammetõrus suurt jämeda tüve ja võimsate harudega tammepuud, Palestiina oludes pisikeses sinepiseemnes nelja meetri kõrgust tiheda oksastikuga puud või põõsast, milles linnud armastavad pesitseda, sest see pakub neile nii varju kui süüa. Tollal tuntud kultuurtaimede seemnetest oli nimelt sinepiivake kõige väiksem.

Teine võrdlus tänases evangeeliumis on haputaigen ehk juuretis. Viimasel ajal küpsetavad Maarjamaalgi paljud ise kodus leiba. Nõnda minagi. Tean, et leivateo alustamiseks on vaja juuretist. Kuna ma ei ole järjekindel leiva küpsetaja, pean ikka aeg-ajalt, kui tuleb tahtmine leiba teha, mõne tuttava käest juuretist paluma. Ja siis saadab või toob see tuttav väikese topsiga kahtlase pärmilõhnalise olluse, millele vett ja jahu lisades läheb leivataigen käima. 

Jeesuse tähendamissõnas haputaignast võtab naine kolm vakka jahu, see on koduses kontekstis hiiglaslik kogus – umbes 40 kg. Kogu selle hulga taigent paneb kerkima pisike topsitäis juuretist. Kuipaljud saavad süüa leiba, mis on alguse saanud nii piskust! 

Nende võrdluste abil julgustab Jeesus oma jüngreid, julgustab kogu kirikut. Lk 12:32 ütleb ta Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! 

Tänapäeva kirik on väike vähemasti siin, Maarjamaal, üpris väike. Vaadakem oma kogudust. Kui palju meid siin koos käib paar-kolmkümmend, vahel neli-viiskümmend inimest. Ainuüksi Kose alevikus elab üle 2000 elaniku, vallas veelgi rohkem, kihelkonnas pakun umbes 10000 inimest. Vahel võime olla kurvad seda pisukest karjukest vaadates. Mida tema ka suudab siin maailmas teha või muuta.

Tänane evangeelium õpetab meid nägema lootust ka lootusetutes olukordades. Suurt tammepuud pisikeses tõrus. Meie asi pole muretseda, et suur puu juba praegu ei haljenda või leivast annab aimu vaid väike hallikas ollus. Meile on antud võimalus elada lootuses ja täita oma ülesandeid ka siis kui me selles elus võimast tammepuud nägema ei saa.

Apostel Paulus arutleb 1 Kr kirjas inimese rolli üle kirikus sama aiandusmotiivi kasutades: 6 Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. 7 Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab… 9 Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.

Tänases tähendamissõnas räägib Jeesus taevariigist. Nii seeme kui juuretis on Jumala Sõna, mis on külvatud meisse. See peab meis käärima, idanema ja kasvama. Lõppu ei tasu otsida algusest. 

Üks teoloog, Jülischer, on antud tähendamissõnu kommenteerinud, et Jeesuse peamine tähelepanu ei koondu siin mitte pikemaajalise ja aegamisi kulgeva arengu paratamatusele, vaid kindlale teadmisele, et taevariigi puhul järgneb puudulikkuse perioodile täiuslikkuse periood.

Jeesusel oli vaid 12 jüngrit. Kui suur on ülemaailmne kirik!

Kõik suured asjad on alguse saanud millestki pisikesest, ühest inimeset, ühest mõttest. Kui mõte on hea, siis on seegi Jumalast meile antud ja kannab ühel päeval vilja kui vaid Jumal laseb tal kasvada. Kui vaid meie ei nõua tõru käes hoides kohe tammepuud.