Kuigi, nagu Pühakiri ütleb: meil kellelgi ei ole siin jäädavat linna, on siiski hea, kui Sul on oma kodu. Koht, kuhu tulla ja kus on hea olla ja mida õige pisutki aega võid enda omaks pidada. Kui me selle päeva õhtul, millest nüüd juttu tuleb, suuremas seltskonnas arutasime kas keegi meist tunneb, et on jõundud oma unistuste koju, siis olid vaid vähesed valmis nentima, et nii see tõesti on. Meie, täiskasvanud romantikud, kippusime ikka heietama kus ja missugune see unistuste kodu võiks olla. Aga kaks poisikest me hulgast ilmutasid teineteisest sõltumatult oma ilusat hinge öeldes, et nemad juba elavad seal, unistuste kodus. Et kui nemad kumkbi ühel päeval suureks kasvavad ja abielluvad oma maailma kauneima naisega, siis tahavad nad elada just seal, kus praegu elavad. Tundus, et need kaks poisipurakat, Martin ja Karl Herman, teadsid, mis teeb kodust unistuste kodu. See ei ole asupaik ega elamispinna suurus ega üldse miski silmaga mõõdetav, vaid südamega tuntav.
Meie koguduse jutlustaja Rein ja tema teine pool Lii on enda paiga siin maa peal leidnud. Ühel kirkal päeval läksime neile külla. Arvasime, et küllap elavad Keskpaigad maailma keskpaigas, aga nende talu nimi on hoopis Tähe. Võibolla ongi maailma keskpaik hoopis ühe tähe peal?
Lii on tõeline taluperetütar. Meile oli kaetud keskpäeval ülirikkalik laud. Saime imetleda nii perenaise filigraanset näputööd kui peremehe käsitööoskust. Eriti meeldejäävaks kujunes äraspidise liivakella sõnum.
No comments:
Post a Comment