Jubilate pühapäeva jutlus

Diakon Reinu jutlus Kose kirikus 26.aprillil 2015

Jh14:1-7

Täna on Jubilate pühapäev. Ps 66 algab nii. „Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!“  Saadud nimi  Jubilate (hõisake) väljendab ülestõusmisaja iseloomu. Kirik pühitseb rõõmustades Issanda ülestõusmist ja võitu surma üle ning pöörab pilgu uuele elule taevas, kuhu Jeesus on läinud omadele eluaset valmistama. Kristlastel ei ole siin jäädavat linna, vaid nad taotlevad tulevast. Jeesuse ülestõusmine on andnud neile  juba uue loomuse. Kui Kristus tuleb tagasi, saavad nad Tema kirgastatud ihu sarnaseks.

Oleme meiegi täna siin pühakojas, et sellest kristlikust kuulutusest osa saada ja omavahel jagada.

Evangeeliumi eelmises peatükis selgitab Jeesus jüngritele oma peatse lahkumise tähendust ning oma sihtpunkti olemust. Jüngrid ei suuda uskuda, et kui Jeesus räägib lahkumisest, viitab Ta surmale. Kuidas saab Kristus lahkuda ja oma jüngrid maha jätta, nii et nad ei saa Talle vahetult järgneda ega tunda rõõmu tema ligiolekust, välja arvatud mingil Jeesuse osutatud kaudsel viisil? Seepärast küsibki Peetrus: „Issand, kuhu sa lähed?“ (Jh 13:36) Tema arvates pidi see olema mingi maine sihtpunkt. Järgnevast dialoogist  saab siiski selgeks, et oma sihtpunkti võib Jeesus jõuda vaid surma kaudu. See ehmatas jüngreid, nad tundsid hirmu. Nad surusid end Issandale lähemale. Nende Õpetaja oli neile kallim kui nende endi elu. Temalt olid nad saanud abi kõigis raskustes, lohutust mures ja pettumustes. Ja nüüd jätab Ta neid maha! Tumedad eelaimused täitsid nende mõtteid.

Kuid Issanda sõnad kõnelesid lootusest. Ta juhtis nende mõtted maistelt muredelt taevasele kodule.

„Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.“  Teie pärast tulin ma siia maailma ja tegutsesin teie heaks. Ja kuigi ma lähen ära, tegutsen ma teie heaks edasi. Ma tulin maailma ennast teile avama, et te usuksite. Ma lähen Isa juurde, et töötada koos temaga teie heaks. Kristuse lahkumise eesmärk oli vastupidine sellele, mida jüngrid kartsid. See ei tähendanud lõplikku lahutust. Ta läks meile aset valmistama, et tulla tagasi ja võtta meid enda juurde. Ajal, mil Tema valmistab meile eluasemeid, peame meie laskma oma iseloomu vormida jumaliku kuju järgi.

Jüngrite muret Jeesuse lahkumise pärast peaks hajutama ka see, mida nad on Temalt õppinud Isa juurde viiva tee kohta. Nad tunnevad teed sinna, kuhu Jeesus läheb. Ometi ütleb Toomas: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ Toomase hämmeldus tuleneb sellest, et ta ei mõista, et Jeesuse sõnu ei saa tõlgitseda ruumiliselt ega materiaalselt. Tee Jumala juurde seisneb tõe tundmises Tema kohta ning Tema elu kogemises. Just seda tundmist tuli Jeesus inimestele kättesaadavaks tegema oma maise elu, eelkõige aga oma lepitava ohvrisurma kaudu. Jeesus ise on seepärast tee, kuna temas on kehastunud tõde Jumalast ning Jumala vahekorrast inimestega. Seetõttu on inimkonnale kättesaadav ka elu, mis peitub Jeesuse sõnades ja tegudes ning mis on tegelikult Jumala enda elu. Kristus polnud lakanud olemast Jumal siis, kui Ta sai inimeseks. Ehkki Ta oli alandunud saama inimeseks, kuulus Talle endiselt Tema jumalikkus. Ainult Kristus võis esitada inimlastele Isa ning Teda olid jüngrid võinud näha enam kui kolm aastat. Jüngrite usk võis kindlalt rajaneda Kristuse tegude tunnistusele. Selliseid tegusid polnud ükski inimene iialgi teinud ega või iial teha iseenesest.

Jeesus ütles, kui te ei usu,et mina olen Isas ja Isa on minus, siis uskuge nende tegude pärast, mis ma olen teinud. Kristus soovis igati, et Tema jüngrid mõistaksid, miks Ta oli ühendanud oma jumalikkuse inimlikkusega. Ta tuli maailma ilmutama Jumala au. Jumal avas ennast Temas selleks, et Tema võiks avada end neis.

Selline kaudne Jumala tundmine-kättesaadav ainult vahendaja kaudu, kuigi vahendajaks on Jeesus- ei rahulda Filippust. Sama peatüki kaheksandas salmis küsib ta Jeesuse käest, kas nad ei saaks näha Isa silmast-silma: „Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!“

Filippus tahab Jumalat näha oma ihulike silmadega. Ta rahulduks sellega ega sooviks midagi muud. See fakt, et ta seda küsib, kuigi on olnud nii kaua Jeesusega, osutab, kui traagilisel kombel on ta mõistnud oma Issanda isikut ja tööd vääriti. Jeesus noomib Filippust ja tema kaudu kõiki jüngreid. Lõpuks ka kõiki Johannese evangeeliumi lugejaid: kas te ei taju veel, et Jumal on kohal oma Sõnas ja Sõna on lihaks saanud Jeesuses (Jh 1:14, 18). Kuidas on siis Jumal nähtav? Jeesuse, Sõna sõnad olid kuuldavad, kuid Ta jumalikud teod olid tõeliselt nähtavad.Nende põhjal peab saama otsustada, et Isa on Pojas ja et Isa kirkus tuleb Pojas ilmsiks. Isa nägemiseks on tegude nägemine, mida Poeg Tema nimel teeb.

Kui edaspidi jüngrid teevad suuri tegusid Jeesuse nimel ja Jeesuselt abi paludes, tegutseb Jeesus neis ja nende läbi, seega viimselt Isa ise. Isa kirkus tuleb ilmsiks neis Poja tegudes, mida Ta teeb jüngrite kaudu, millega ka au nende eest läheb jüngritelt Poja kaudu Isale. Aamen