Vaikne laupäev

Kiriku muuseumis peetud palvus diakon Reinu juhtimisel ja
kiriku pasunakoori helide saatel, juhatas sellel pisut sompus ilmaga pärastlõunal sisse Vaikse laupäeva õhtuootuse.
Kokku olid tulnud meie koguduse kõige nooremad koos oma vanematega, et osaleda kahepäevases perelaagris. Üheskoos tegutsedes on alati seda miskit, mida üksinda kinni ei püüa. Kinni ei saa püüda ka  aega, mida vanemad oma lastele pühendavad, andes edasi elus kogetud oskusi ja teadmisi. Need on hetked, mille väärtus kasvab koos ajaga.

Ülestõusmispühad  peidavad endas usku, lootust, armastust ja rõõmu. Nii nagu usk ja lootus kannab meid tänasest homsesse, unistustest tegudele, nii on hea tunda olevikus olemises ära armastust ja rõõmu. Vahel peab otsima, vahel veereb armastus ja rõõm märkamatult kohale. Aga ta on alati olemas. Seda rõõmu ja armastust väljendasid seekord nii käsitööna meisterdatud kui ka erinevas tehnikas värvitud munad.
Keskööl süüdatud küünalde valguses Taize palvelauludega ööpalvus sillutas teed iga tuksuva südameni, mõistmaks ülestõusmise tähendust ja paotamaks ukseava neile, kes on valmis sõnumeid vastuvõtma.


Vaatamata napiks jäänud uneajale, andsid meie noored laulusuud hommikusel jumalateenistusel regiviisiga edasi sõnumit ülestõusnud Jeesusest, lauldes selgelt ja ilmekamalt kui ei kunagi varem. Ja oli ka põhjust, sest tõesti - Ta on ülestõusnud!
Ülestõusmispühade kirikuliste kohvilauas oli külaliseks folklorist Marju Kõivupuu, kes kõneles lihavõttepühade traditsioonist eestlaste pärimuskultuuris.
Tänati laagrilisi ja perelaagri korraldajaid.
Õue astudes, argipäeva astudes paitas ühes vaikse kevadtuulega päike meie põski. Ja südames oli taas kübeke rohkem rõõmu kui eile.

A