Õpetajakandidaat Tauno Kiburi jutlus ülestõusmisjärgsel pühapäeval 12. aprillil

Lk 24, 36-43

Jeesus seisis ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!” Aga nemad kohkusid ja lõid kartma,

arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!” Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?” Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all.

Head kirikulised, armsad sõbrad! Ülestõusmisaja 2. pühapäeva on vanakiriklikult nimetatud Quasimodogeniti („äsjasündinu, äsjajuhtunu“). Ülestõusmipühadest nelipühadeni on 50 päeva, heebrea keeles joobel – millest on meile tekkinud „juubel“. See on juubeldamise aeg, hinge rõõmulaulu aeg. Kogu loodus laulab ümberringi, tärkab ja ärkab. Inimesega on samamoodi, rohkemgi. Apostel Pauluse sõnadega: Kogu loodu ägab ja ootab jumalalaste ilmsikssaamist.

       See ei sünni väe ega võimu abil, vaid Vaimu abil, hüüab Vana Testamendi prohvet. Õlestõusmissündmus ei olnud üksnes lokaalne nähe tollase Rooma impeeriumi Ida-provintsi linnakeses, vaid see ulatus ilmamaa äärteni. Juba Jeesuse sündi valgustas täht, mille peale saabusid tuhande kilomeetri tagant tähetargad, kolm kuningat. Kristuse surma ajal värises maa ja templi vahevaip kärises kõige pühama paiga eest. Jeesus viitab mõistukõnedes, et kui keegi parandab meelt, siis tõuseb sellest suur taevane pidu. Aga kui keegi naaseb surmavallast Jumala kirkusesse ja seisab selles kirkuses oma õpilaste keskel, siis saavad sõnad otsa... Siis ei värise ainult maa, vaid ka iga loodud olendi hing; kuid see pole siis enam hirm tava-arusaamas, mis halvab inimese tegevuse, vaid aukartus imede ime enese ees...ja see teeb elusaks.

            Jeesus seisab oma õpilaste keskel ja soovib RAHU! (Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine...). See, mis on toimunud ja mis saab edasi, on väga raske sõnadesse panna. Jeesus ise aitab: Miks te olete nii kohkunud... Ütleb väga lihtsalt, armastuse lihtsuses. Ja veel: Kas teil on siin miskit söögipoolist? Ülimalt lihtsalt, nagu inimene inimesega. Ja siis sööb. Ülestõusnu sööb! Selline ürgne külalislahkus, võõrale pakutakse süüa ja nõnda võõristus kaob, lauas istudes, süües ja vestes. Samas on kõik üle me mõistuse/mõistmise – ja samas nii lihtne...

            Loetud Pühakirja katket Ülestõusnu kohtumisest oma õpilastega, saab vaadata ka kui pilti – püha pilti. Pühapildiga (ikooniga) on aga nii, et see on rohkem kui pilt. Pühapiltidel puudub perspektiivipunkt – vaataja asetsemine pildi ees mistahes punktis. Piltidel, kus arvestatakse seda vaataja positsiooni, on pildil kujutatu kõik selle perspektiivipunkti suhtes: esiplaanil olevad asjad suuremad, tagumised väiksemad, geomeetrilised kujundid venivad välja. Pühapildil pole vaataja positsiooni pildi ees, ikonograafias on see punkt pildi sees. Niimoodi joonistavad ka lapsed (ikoonikkirjutamises on ilmselt võetud tõsiselt Jeesuse ütlust: Kui te pole nagu lapsed, ei pääse te kuningriiki). Pühapilt on üle mõistuse (perspektiivipunkti) – ei saa olla välist ja sisemist, ei saa olla moonutatust. Pühapilt on PÜHA RUUM...Nii on ka „kirjutatud“ Jumala Sõnaga...Meil tuleb jätta tava-arusaam, perspektiivipunkt, sest Ülestõusnud Jeesus on selle jätnud...Ja see „üle mõistmise“ on Ülestõusnu esituses ülimalt lihtne, kas teil on midagi söögipoolist? Ja sööb...

            Me ka ju sööme, kas nii see käibki? „Söömine ja joomine ei tee seda muidugi mitte...“ kirjutatakse Katekismuses. Seda teeb Kristuses kohalolev arm. Ja ta on siinses pildis kohal. Ta ise on astunud kõik need sammud jõulusündmusest alates, maailma algusest alates, et meie teeksime oma sammu – ususammu. Jeesuse õpilased, keda alguses tabab kartus, astuvad sammu – kui mitte varem, siis niipea kui nad ta tunnevad ära „leivamurmises“, armulauas - „söömises ja joomises“. Kui mitte varem ei tule taipamist, et ei ole välist ja sisemist ega perspektiivipunkti – siis süües ja juues Kristust ennast, ning  positsioon pildist väljaspool kaob, vaob...

            Jumal on meile Jeesuses tulnud vastu, arvestades meie perspektiivipunktiga; laskunud ülalt, eostunud Püha Vaimu kaudu Neitsi Maarjas, sündinud Inimeseks. Õpetanud Jumala Sõna, olles samas ise see Sõna – kirjutades seda meie südamesse. Armastanud, pestes õpilaste jalgu, mitte käsi, enne söömaaega (kui kotta astuti, pesti külaliste jalgu – Jeesus viitab majaorja kohustusi täites, et olete astunud Jumala kotta, Jumala riiki). Armastanud, minnes ristile, surres... ikka armastanud. Armulauas saab vana otsa, armulauas saab uus alguse. Jumal on tõeliselt armastanud, armastab ikka, ega taha kedagi jätta välja: Tulge tagasi inimeselapsed... Ärge kartke...Issand on ligidal!      Aamen