Mt26:17-30
„Aga hapnemata
leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid:
“Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?“ Tema ütles: „Minge
linna selle- ja selle juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: Minu aeg on
lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!““ Ja
jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid
paasasöömaaja. Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui
nad sõid, ütles tema: “Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.“
Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina
see ole, Issand?“ Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist,
annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud,
aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks
parem, kui ta ei oleks sündinud!“ Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle.
„Olen siis mina see, rabi?“ Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad!“ Aga kui
nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngtitele andes:
„Võtke, sööge, see on minu ihu!“ Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile
ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse
paljude eest pattude andeksandmiseks! Aga ma ütlen teile: Mina ei joo siitpeale
sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa
riigis:“ Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.“ Aamen.
Suur Neljapäev on ülestõusmispüha pöördepunktiks.
Tuhkapäeval alanud patukahetsusaeg lõpeb tänase armulauateenistusega.
Piiblilugemiste peateemaks on armulaua seadmine, mis annab teenistusele
pidulikuma tooni. Suure Neljapäeva evangeelium asetab meie ette Jeesuse ja tema
jüngrite viimase ühise paasasöömaaja ja
püha armulaua seadmise.
Neid armulaua seadmise sõnu me kuuleme pea igal
pühapäeval. See tundub meile nii omane ,
nii tavapärane. Kristus oli liikumas punkti, kus üks vaimulik süsteem läks üle
teiseks, paasapüha asemele seati teine. Oli saabumas aeg, mil Jeesus, Jumala
Tall, pidi ohverdatama patuohvriks. Sellega pidi jõudma lõpule võrdkujude tseremooniate
süsteem, mis nelja tuhande aasta jooksul oli osutanud tema surmale. Juutide rahvuspüha
pidi igaveseks minevikku vajuma. Kas ka juudid nii arvavad, seda teavad nemad. Nemad olid need, kes Jeesuse ristipuule
naelutasid.
Nüüd, kui
Jeesus asus oma jüngritega sööma paasatalle, seadis Ta sisse teenistuse, mis
pidi meenutama Tema suurt ohvrit.
Juutide rahvuspüha pidi igaveseks minevikku vajuma. Kuid seda teenistust, mille
nüüd Kristus sisse seadis, pidid Tema järelkäijad läbi viima kõikides maades.
Pühakirjas on kirjutataud: „Minge
siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja
Poja ja Püha Vaimu nimesse...“
Paasapüha oli sisse seatud mälesuseks Iisraeli
pääsemisest Egiptuse vangipõlvest. Jumal oli öelnud, et igal aastal tuli oma
lastele jutustada sellest pääsemisloost, et keegi seeda ei unustaks.
Issanda püha söömaaja teenistus pidi hakkama meenutama
suurt päästet ,mille tõi Kristuse surm.
Sel ööl, kui Iisrael Egiptusest vabastati, sõid
iisraellased paasatalle seistes, vööd vööl ja peakatted peas, valmis rännakuks.
Tol korral söödi nii seetõttu, et ei teatud, millal pidi kodudest lahkuma. Igal
hetkel võis saabuda korraldus asuda vaevarikkale teekonnale läbi kõrbe.
Käisime (nüüd juba aastaid tagasi) Kose kogudusega
Tallinnas juudi sünagoogis. Kõik me pidime pähe panema väikesed mütsikesed.
Meile on see harjumatu, sest meie siseneme pühakotta austusega, mehed ilma
peakateteta. Sellised on kultuurilised ja usulised erinevused.( Ususõjad on
Lähis-Idas praegugi lõkkel.)
Kristuse ajal oli olukord teine. Iisrael ei olnud enam
põgenik, vaid kodanik oma kodumaal. Seepärast söödi nüüd rahuaja olukorrale
omaselt paasa-õhtusöömaaega lamavas asendis. Pidusöögist osavõtjad külitasid
laua ümber asetatud pehmetel lamamisasemetel. Toetuti vasakule käele, parem
käsi jäi söömiseks vabaks. Selline asend võimaldas ka toetada pea kõrvalistuja
rinnale. Jalgu aga, mis olid sirutatud väljapoole, sai pesta see, kes käis
väljaspool istujate ringi.
Jeesus võttis aset paasasöömaajaks kaetud laua ääres.
Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma
jüngritele ning ütles: „Võtke, sööge,
see on minu ihu!“ Ja ta võttis
karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge kõik selle seest, sest see on
minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!“
Ka reetur Juudas oli nendega koos lauas ja võttis
Jeesuse käest vastu Tema murtud ihu ja vere sümbolid. Jeesuse kõrval istudes
haudus ta juba kättemaksumõtteid. Teised jüngrid ei osanud teda kahtlustada.
Jeesuse sõnad jalgade pesemise ajal: „Te
ei ole kõik puhtad!“ , andsid Juudasele märku, et Jeesus on teda läbi
näinud. Teised jüngrid olid aga kurvad, sest neid haaras eelaimus kohutavast
õnnetusest, mille olemust nad ei mõistnud. Neile ei mahtunud pähe, et keegi nende seast võiks reeta oma
Õpetaja.
Mõistes, et Jeesus ei öelnud midagi asjatut ja et Tema
sõnad olid alati olnud õiged, haaras neid hirm. Neis kõigis tekkis kahtlus:“Ega
ometi mina?!“ Ja kui Johannes küsis: „Kes see on?“, vastas Jeesus: „See, kes sööb minuga samast kausist,
annabki minu ära.“
Meil, eestlastel, on kõnekäänd: sööd ja salgad. Kas oleme sellele mõelnud, kust see pärit on?
Olles jüngritega ühes söömise osaduses, kinnitas
Jeesus, et Ta on nende lunastaja. Ta andis neile uue lepingu, mille kaudu kõik,
kes Teda vastu võtavad, saavad Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks. Selle
lepingu alusel kuuluvad neile kõik õnnistused, mida taevas võib anda nii selles
kui igaveses elus. Selle lepingu pidi kinnitama Kristuse veri. Püha õhtusöömaaja
teenistus pidi jüngritele alati meelde tuletama seda lõpmatut ohvrit,
mis on toodud iga inimese eest.
Kui võtame osa leivast ja veinist, siis võtame
kujutluses osa söömaajast ülemises toas ning näeme vaimusilmas Jeesust ja Tema
ahastust, kelle õlule asetati maailma patud. Me näeme võitlust, tänu millele
sai teoks meie lepitus Jumalaga. Meie silme ees on ristilöödud Jeesus Kristus.
Aamen
No comments:
Post a Comment