Tõesti, Ta on üles tõusnud!

Diakon Reinu jutlus Ülestõusmispühal, 5.aprillil 2015 Kose kirikus

Mt28:1-8

Kristus on üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud!

„Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva

hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud!“ Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele.“ Aamen.

Ülestõusmispühal kõlab ristirahva keskel rõõmus kuulutus: Kristus on surnuist üles tõusnud! Kristus on võitnud patu ja surma võimu. Ülestõusmine kinnitab seda, et Jeesus on Jumala Poeg. Ülestõusmissõnum on ristiusu alus ja tuum. Ometi on maailmas palju neid, kes sellesse ei usu. Kui kõik usuks, siis oleks kogu maailm usklik!

Jeesuse ülestõusmisest räägivad meile kõik evangeeliumid. Kui lugeda neid pärimusi lähemalt, siis näeme , et neis ei pöörata peaaegu mingit tähelepanu ülestõusmise enda toimumisele, vaid jutustatakse põhiliselt sellest, kuidas esimesed tunnistajad juba toimunud sündmusest teada said. Kogu huvi koondub Jeesuse ilmumisele jüngritele ja Tema poolt antavatele korraldustele. Algristikogudust ei huvitanud niivõrd ülestõusmise mehhanism, kuidas taoline erakordne juhtum võis toimuda, vaid nad rahuldusid teadmisega, et see oli juba toimunud. Nii võisid nad seda pidada Jumala suureks imeteoks.

Tänapäeva inimene tahab aga kindlasi teada, kuidas see juhtus. Olemasolevad pärimused meie huvi selles suhtes ei rahulda. Seetõttu oleks pärimuste suhtes õiglane, kui me taolise huviga üldse ei läheneks. Ülestõusnud, elava ning ülendatud Issanda kogemus ise oli niivõrd valdav, et igasugune muu huvi selle valguses kahvatus ja hajus.

See nädala esimesel päeval asetleidnud sündmus on kogu ülestõusmispärimustikus keskse tähendusega. Üksainus kord maailma ajaloos on sündinud selline ime, et surnu hauale tulles ei ole surnut leitud. Esimesteks ülestõusmise tunnistajateks olid naised. Need samad naised olid ka Suurel Reedel Jeesuse risti all tema surma ja sellele järgnenud  haudapaneku tunnistajateks. Jeesuse haudapanek toimus kiiruga, sest hingamispäev oli kätte jõudmas. Selle lühikese ajaga ei suudetud Jeesuse surnukeha kombekohaselt ette valmistada. Seetõttu tulidki naised hommikul vara hauale, et Tema keha lõhnasalvidega võida.

„Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale...“ Jumalikus aus tuli ingel taevastest õuedest. Jumala au hele sära heitis valgust ta teele ja ta nägu oli otsekui  välk ja ta riided nagu lumi. Valvajad värisesid tema ees ja jäid otsekui surnuks.

Maa värises siis, kui Kristus hinge heitis ja maa värises nüüd, kui Ta võitjana ellu astus. Siis, kui Jeesus tuleb taas, väriseb Tema tulekust mitte ainult maa, vaid ka taevas. (Hb 12:26) Taevad hukkuvad raginal ja maailma algained lagunevad lõõmates- nii ütleb meile Pühakiri.

Sõdurid olid Jeesuse surmapäeval näinud maad keskpäeval pimedusse mähkuvat. Ülestõusmisel nägid nad aga säravat inglit valgustamas varahommikust taevast. Kui taevane ingel oli lahkunud, põgenesid ehmunud sõdurid surmahirmus värisevatel jalgadel, et Pilatusele toimunust rääkida.

Ka naised olid kõigest nähtust ja kuuldust ehmunud. Ingel küll rahustas neid, kuid teade oli ennekuulmatu. Naised jooksid hirmunult minema. Nad ei ole veel kuuldud sõnumi hämmastavast mõjust täielikult vabanenud, kuid asuvad saadud korraldust kohe täitma. Neid häirib küll kartus ja kohkumus, kuid selle varjutab eriline rõõm, teadmine millestki uskumatust, mis ometi on teoks saanud.

Jeesust oli peetud Kristuseks kuni Tema traagilise hukkumiseni. Pärast seda oldi aga rängalt pettutud. Tema ülestõusmine tähendas aga, et Ta kõigele vaatamata ning just nimelt ristilööduna oli ikkagi osutunud Kristuseks. See teadmine täitis esimesi tunnistajaid erakordse rõõmuga. Seepärast ruttasid nad kiiruga jüngritele sellest teatama. Markuse ev. on juttu sellest, et naised kartusest ei söandanud seda kohe edasi kuulutada, sest see oli nii ehmatav. Aga tõde Jeesuse ülestõusmisest ei saanud varjatuks jääda. Naised kohtusid teel ülestõusnud Jeesusega, kes julgustas neid: „Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, ja seal saavad nad mind näha.“

Meil ei ole sellist kogemust, nagu oli naistel. Ometi on meilgi võimalik kogeda ülestõusnud Jeesust. Ja seda läbi Pühakirja. Piibli jutustus ülestõusmisest on ka  usuline kuulutus, mis kutsub ülestõusnud Jeesust omaks võtma. Uskliku jaoks on Kristus ülestõusmine ja elu. Lunastaja kaudu saadakse tagasi patu läbi kaduma läinud elu, sest Temal on elu eneses, et äratada üles need, keda Ta tahab. Temal on õigus anda surematust. Joh. ev.  ütleb Jeesus: Kes iganes joob vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu! Kes minu liha sööb ja minu verd joob, sellel on igavene elu; ja mina äratan ta üles viimsel päeval.

Täna, ülestõusmispühal, võime julgelt ja rõõmsalt hõisata: „Kristus on üles tõusnud!“ Tõesti, ta on üles tõusnud. Aamen.