Tuesday, November 17, 2015

Jutlus Valvamispühapäeval, 15. novembril 2015

Teenis ja jutluse pidas diakon Rein Keskpaik

Mt24:36-44
„Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust- sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära-, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja  teine jäetakse maha; kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi! “ Aamen.

Valvamise teema rõhutab kirikuaasta lõpul vaimulikku valvamist ja Kristuse taastuleku ootust. Väsimuse ja hooletuse oht on suur. Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ta ei ela siin jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma. Valvamine ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule, Jumala tõotuse kohaselt kristlased ootavad uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus, nagu võime lugeda  2.Peetruse kirja 3. peatükkist (2 Pt 3:13).
Kui mingi vajalike tööde valmimise tähtaeg läheneb lõpule, siis kipub see meid rõhuma. Eriti siis, kui selle täitmise tähtaeg on oluline. Tihtipeale jätame oma tegemised viimasele hetkele, olgu see mõne töö või lubadusega. Tudengitel on enne eksameid tunne, et ikka jääb üks päev puudu. Kogu aeg oli aega küll ja siis äkki on eksamite aeg käes.
Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema valvel: valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!  Kas me suudame seda, kui oleme maiste elumurede küüsis? Või oleme hoopis nii valmis, et ei ootagi enam midagi?

 On Jumala suur  arm, et me ei tea seda päeva ega tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Kristus ei öelnud seda ka oma jüngritele.Ta ütles neile selgelt, et Ta ei saa oma tuleku päeva ega tundi teatavaks teha. Kui ta oleks saanud seda avaldada, poleks olnud mõtet manitseda neid pidevale ootamisele. On inimesi, kes väidavad, et nad teavad Issanda ilmumise täpset päeva ja tundi. Nad on innukad ennustama, kuid need ennustused ei ole täitunud. Issand on meid selle eest hoiatanud. Inimese Poja tulemise täpne aeg on Jumala suur saladus. Tänane evangeelium ütleb meile selgelt: inimesed elavad oma igapäevast argielu ning keset seda kõike üks võetakse ära ja teine jäetakse: sest nõnda nagu Noa päevad olid, nõnda peab olema ka Inimese Poja tulemine.Sest nõnda nagu inimesed olid neil päevil enne veeuputust: sõid, jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad kõik ära, nõnda on ka Inimese Poja telemine.

Enne veeuputust elanud inimesed pöörasid Jumalale selja ja keeldusid täitmast Tema püha tahet. Nad juhindusid oma ebapühadest ja vääratest ideedest. Just nende kurjuse pärast nad hävitati. Ja tänapäeva maailm läheb sama teed. Maailm on täis kurjust. Viimaseks näiteks on üleeilsed terrorirünnakud Pariisis.

 Valvamine ei ole kõrvalt vaatamine. Kui me valmistume puhkuse- või tööreisiks, siis hakkame juba varakult oma kohvreid pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimane teekond on kätte jõudmas? Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks valmistuma siis, kui minekuaeg on juba käes. Seepärast peaksime elama nii, et me ei kohkuks ära kui Jumala kutse tuleb. Maha tuleb jätta kõik.

Meie usu püha alus on õpetus meie Vabastaja Jeesuse Kristuse lepitusristist, ütleb ühes oma jutluses Kari Tynkkynen. Kristlik kirik kuulutab andeksandmise suurt sõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie jaoks kõik olemas- rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.
Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima. Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõelda oma elust igavikulises mõõtmes. Miks ma olen maa peal seda elu  elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa saab? Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks evangeeliumi- rõõmusõnumit- head sõnumit pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie usku ei kahjustaks.

Koos õpetaja Tauno Kiburi tulekuga on meie kogudusse tulnud võõrapärase nimetusega palvevorm-retriit. Eesti keeles võib kasutada sõna-süvi (sõnast süvenema). Retriit on vana kristlik tava mõneks ajaks tagasi tõmbuda igapäevaelu rutiinist, kärast,  et saaks segamatult vaikuses mõtiskleda, korrastada oma suhteid iseenda ja vajadusel kõiksusega  ning eelkõige  ennast uurida, leida üles see rahu ja kindlus, mis igapäevaelu probleemide rägastikus on kaduma läinud. See on meie jaoks uus vana asi. Retriidikogemustega kristlased arvavad, et aeg-ajalt retriidis käimine on enesearengutee vältimatu osa.
Eelmisel nädalal pihtis Pealtnägijale üks meie tuntud muusik, kuidas ta elu on rappa jooksnud. Eneseleidmiseks võttis ta ette palverännaku Hispaaniasse. Selle pika rännaku jooksul leidis ta sisemise tasakaalu. Ja nüüd on ta kirjutanud raamatu oma elust, hoiatuseks noortele.

Õp.Albert Soosaar on öelnud:Meie aja inimesed kasutavad mõnikord väljendit Noa aeg, Noa-aegne. Selle väljendiga märgitakse tänapäeval lootusetult vananenud asju ja mõtteid. Piibli järgi see nõnda ei ole. Noa-aegne mõtteviis on kaasaegne ellusuhtumine ja see kestab maailma aja lõpuni, Kristuse taastulekuni. See kinnitab, et inimesed on jäänud, hoolimata toimunud muudatustest, põhiliselt samaks. Nad söövad ja joovad, võtavad naisi ja lähevad mehele, ostavad ja müüvad, istutavad ja ehitavad. Nad teevad seda Jumalata ja Jumala peale mõtlemata nagu Noa päevil. Päevakorral on ainult maised huvid. Neil pole aega piibli lugemiseks ega kirikus käimiseks. Neil pole aega igavikule mõtlemiseks ega palvetamiseks.
 Noa aeg ja Loti päevad tuletavad meile meelde ka Jumala tegu. Tolleaegsed inimesed olid kaotanud õiguse edasi elada. Seepärast tuli nende peale Jumala hävitav nuhtlus. Maailm naerab selle tõsiasja üle nagu inimesed Noa ajal ja Soodoma elanikud Loti päevil, aga ega uskmatus ja pilge Jumala tegusid tühista, ei Jumala armu ega Jumala kohut. Üht ta teeb küll: jätab uskmatu inimese Jumala armust ilma.

Usklik inimene mõistab: auline on see, kuhu Issand oma rahva viib. Ka siis, kui taevavägesid kõigutatakse, kui maa ja taevas hukkuvad. Kui Issand tuleb, viib ta endale lõpuni ustavad aulisele võidule.

Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele olgu saatjaks meie eluteel.  Aamen.

Monday, November 2, 2015

Jutlus usupuhastuspühal

Teenis ja jutluse pidas õp Tauno Kibur

Rm 3, 21-22 tekstile.
Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad...
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Kui ilusate soovidega Paulus alustab oma kirju – mida veel ilusamat saaks öelda: ARMU ja RAHU! Mis veel saaks rohkem tulla südamest, lähtuda armastusest ja Jumalast? Kui selline alus on seatud, siis ka kõige keerulisemad arutlused ei peljuta, ei tee me pead raskeks, ei jäta meid üksnes pähe, vaid me oskame siirduda südamesse (hinge kodusse). Südames olles, mitte bioloogilises organis, vaid selles, mida peab silmas heebrea sõna lebab – “süda” (“keskmine osa, sisemine paik, sisemine inimene”), ollakse ühtlasi ka õiguses ja usus – ollakse Jumalas. Sumeri ja Egiptuse lood kanduvad edasi Piiblisse: inimene tehakse potisepa kedral – väline osa on savi, sisemine osa, see mille Jumal inimesse puhub, asub “südames”, keskmes; savipoti tühjas osas, sellessamas ruumis, mis täidab kogu universumi. Selle järgi on ka arm ja rahu inimeses, selles, mis loomisloos inimesse puhuti – see tuleb üles leida. Kui “süda” leitakse, siis on usk sama tähenduse ja meelevallaga nagu Jeesus seda kasutab: “tõesti, tõesti...” (amen, amen).
Sellest lähtuvalt võib Jumala lõunasöök olla tasuta, kui tavaliselt tasuta lõunaid ei jagata – “mõistetakse õigeks tema armust päris muidu”. Jumala söömaaeg on olnudki tasuta, kõrbes juba (polnud teabmis, kuid aitas ellu jääda) ja Jeesuse jagutuna; ka täna armulaual. Muud ei taheta kui enda oma tagasi (“andke keisrile tema osa ja Jumalale tema osa tagasi”) – see osa, mis loomisel inimesse istutati, puhuti; ja tagasi mitte selles mõttes, et inimene jääb millestki ilma, vaid ei inimesest saaks Inimene, et ta oleks päriselt olemas ja teaks seda nii kindlalt, et söandaks öelda: “tõesti, tõesti...”. Siis ei saa, ega pole vaja evangeeliumi häbeneda, sest kuidas sa elu ennast ikka häbened. Ja siis on sõnumi vastuvõtjaid. Enamus nende seast, kes jõuluõhtutel teevad eelluuret ja sünnipäevale tavaliselt ei tule, saavad puudutatud südamest südamesse. Ja aduvad siis, kus see tõeline sündimine peab aset leidma ning paluvad siis ja koputavad: Issand avane mulle, asu minusse elama, puhu minusse elu hingust ja täitku see mind...
Usujulgus on kindlaksjäämine mitte oma peas, vaid südames, selles tagumises või alumises kambris, kus on varjul Jumal, kus on tasasus ja tüünus, arm ja rahu. Seal juurdub hästi ka sõna (heebrea keeles on suund väga ilusasti paigas, üks ja sama tüvi: dabar “sõna” ja döbir “peidetud kamber, sisemine ruum, templi kõige püham paik”). Jumala juures ei saagi muidu kui jääda kindlaks, muutumatuks. Meister Eckhart oma jutluses “Pühitsusest” ütleb: “Kui Jumal paistab vihane või näitab üles heatahtlikkust, oleme need meie, kes on teistmoodi, samas kui Jumal jääb muutumatuks, nagu sama päikesepaiste on kahjulik silmadele ning kasulik kellegi kasvamiseks, kuid päikesepaiste on ükssama. Tsiteerides Isidorust ta raamatust, kus ta puudutab kõrgema hüve teemat, ta ütleb: “Inimesed küsivad, mida tegi Jumal enne kui Ta lõi taevad ja maa, või kust tuleb Jumalale uuesti soov luua? Neile ta vastab: “Uus soov ei kerki Jumalast, kuna loomine on igavesti olevikuline Jumalale ning Ta arukusele.” Mooses ütles Jumalale: “Kui vaarao küsib mult, kes sind saatis, mis ma talle ütlen?” Jumal vastas, “Ütle, MA OLEN saatis mind sinu juurde,” see tähendab, “See, kes on muutumatu olev, saatis mind.” Ja natuke edasi: “Vaimse inimese hing, keda Jumal on liigutanud End armastama kõige oma väega, keskendub kogu oma jõuga sisemisele inimesele. Sellepärast Ta ütleb, “Sa pead Jumalat, oma Issandat, armastama kogu südamest.” Kuid on mõned, kes raiskavad hinge väge, kasutades seda välise inimese jaoks; need, kes pööravad kogu oma mõtted ja lootused mööduvatele asjadele ega tea midagi sisemisest inimesest. Kuid hea inimene mõnikord jätab oma välise inimese ilma kogu väest, et sel võiks olla kõrgem eesmärk, samal ajal kui tundeinimene jätab sisemise inimese ilma kogu väest, et kasutada seda välise inimese kasuks.”
“Mis me siis ütleme?” nii küsib ka Paulus sagedasti, kasutades oma kaasaegse retoorika peeneid võtteid. “Seadus”, st väline, ei saa meid viia sellele lainepikkusele, kus on Jumal, Jumala õigus. Kristus on sisemine “seadus” sellest tähenduse nagu prohvet Jeremija kirjeldas “uut seadust”: Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: "Tunne Issandat!", sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.” See ongi usupuhastus igal ajal ja kohas. Issand, seadista mind nõnda, et hoomaksin uut seadust. Puuduta mu hinge selles tagumises kambris, südames, ja luba see tunda ära ning naasta sinna taas ja taas ja ollagi lõpuks...! Aamen.