Wednesday, March 25, 2015

Kasvamise aeg


Ps 118 

24 See on päev, mille Issand on teinud:
ilutsegem ja rõõmutsegem temast! 
25 Oh Issand, aita nüüd!
Oh Issand, lase hästi korda minna! 
26 Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!
Meie õnnistame teid Issanda kojast. 

Paastumaarjapäeva eelõhtul kogunesid praostkonna vaimulikud Kose pastoraadis. Palvetasid ja vahetasid mõtteid eelseisva pühapäeva kirjakohtade valguses. On saanud heaks traditsiooniks, et praostkonna vaimulike kogunemised toimuvad regulaarselt ning nendel osalevad ka juhatuse esimehed, abikaasad ning lapsed. Nii ka sellel korral. Lapsed teavad Kosele saabudes juba üle pastoraadi lävepaku astudes, millisele siseuksele koputada. Taasnägemise rõõmule järgneb mängulust eakaaslastega. Kui mitte varem, siis söögilaulu ja tänupalve ajaks on ühises osaduses kohal ka lapsed. 
Need on südantsoojendavad, vagad ja kaunid õhtud. Vaimulikus mõtteringis ei teegi suurt vahet, kes on vaimulik, kes ilmik. Kaasaarutlevad kõik. See on ühtaegu tänu-, palve- ja kasvamiseaeg.

See on aeg, milleks ei pea aega võtma, see lihtsalt on olemas. 
On osake teest, mida käime.
A

Koguduse õpetaja kandidaadi Jaanus Klaas jutlus pastoraadis 21.03.2015

Kristuse kannatuste valgus
Mk 12:1-12
Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: «Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: «Ehk nad häbenevad mu poega!?» Need rentnikud aga rääkisid omavahel: «Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!» Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.» Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.
Aamen
Väga paljud inimesed on harjunud Jeesust seostama leebusega ja justkui ei ootagi temalt karmi kõne. Ometi võime Piiblist lugeda midagi muud. Õnnistegijal oli nii mõnigi kord põhjust rääkida ka karmil toonil. Tänase jutluse kirjakoht üks neist, mis sellest tõsiasjast tunnistab.
Jeesuse seekordne tähendamissõna on vali. Tänapäeva mõistes on viinamäe rentnikud selgelt kriminaalkurjategijad, kelle kuritegude register on jutluse kirjakoha põhjal sedavõrd ränk, et ilmselt tuleks viinamäe rentnikel kanda eluaegset vanglakaristust... Aga lugu läheb veelgi rängemaks, kui võtame arvesse tänase kirjakoha kohta käivat kommentaari, mida võime lugeda Uue Testamendi 1989.a väljaandest: “See mõistujutt on õigupoolest allegooria, kus viinamäele vastab Iisraeli rahvas, põllumeestele rahva juhid, suulased on prohvetid, poeg on Jeesus ise, teised on paganad, kes astuvad Iisraeli asemele.” Nüüd saab meile selgeks, et Jeesuse silmis osutusid kurjategijateks Iisraeli juhid. Nemad on süüdi paljude prohvetite kannatustes ja surmaski ja nemad on süüdi Jeesuse justiitsmõrvas...
Kristus näitab, et see toimimisviis ei anna rahva juhtidele soovitud tulemust. Jeesusest endast saab nurgakivi millelegi täiesti uuele ja jumaliku valguse kandjaks ei jää Iisrael, vaid saab hoopis keegi teine.
Me teame, et nii ka läks. Jeesus sai aluseks kristlikule kirikule—Jumala uuele viinmäe rentnikule. Ja selles näeme midagi, milles tunneme ära armastava Jumala, kelle tahe ei ole õela ja eksinu hukk. Sõnum hoolivast taevasest Isast ei tohtinud ega tohi kustuda. See sõnum pidi kõlama jääma alati ning kõikjal ja jäigi. Selles osas ei tohi midagi muutuda ka tänapäeval. Rõõmusõnum, et Looja näeb, teab, mõistab ja hoolib ning ei mõista hukka keda, kes muudab meelt, peab kõlama jääma ka täna, olgu siis kõige pisemates külakestes või suuremates linnades, olgu siis vabadele või vangidele, tervetele või haigetele, ühiskonna vägevatele või heidikutele. Õigust kogeda armulist Jumalat ning lahendust, mida tema meile pakub, ei saa kelleltki ära võtta.
Ärgem eksigem! On väga lihtne endast arvata nagu polekski endal midagi ühist tänase kirjakoha viinamäe rentnikega. Aga kahjuks pole see nii. Kõik, mis läheb vastuollu Kristuse armastusega inimeste vastu, asetab nende rentnike toetajate kilda... Ja nii ei saa keegi enda kohta öelda, et tema on süütu ja puhas Jumala Poja kannatuste loost...

Samas, Jeesuse kannatustes, ristisurmas ja ülestõusmises on ka igale inimesel pääsemine oma elusüüst ning uue alguse võimalus. Jeesus suri, et vabastada patune inimene karistuse kandmisest. Seejuures teadis tema ja teadis ka ta Taevane Isa, milline on inimese tõeline süükoorem. See, et Jumal andeks annab, ei tähenda endistviisi jätkamise luba.
Tegemist on kutsega pöörduda oma hinnangutes, oma suhtumises ja hoiakutes Jumala poole, et tema saaks inimese elu tegelikuks aluseks. See on kutse seade korda, kõik, mis oleme lõhkunud kas siis igaüks eraldi või üheskoos, ulatada üksteisele lepituse ja abikäsi olles seejuures kriitiline mitte niivõrd teiste kuivõrd enda suhtes. Seda tahab Jumal, selle nimel elas, kannatas, suri ja tõusis surnuist tema Poeg, ning seda vajab igaüks meie seast. Seepärast võimegi teinekord ehk üllatusega kogeda, et Jeesus võib ka karm olla. Täpsemalt murelik meie hinge pärast.
Aamen 

Saturday, March 21, 2015

Luude ümbermatmine Kose kalmistul

Täna keskpäeval, 21. märtsil 2015, kui astronoomilise kevade algusest oli möödas vähem kui 12 tundi, ootasid Kose koguduse 3 habetunud meest, nooremate 2 poega ja üks ema Kose kalmistul arheoloog Martin Malve saabumist. Päike paitas meie põski sama järjekindlalt nagu paaril viimasel päevalgi, kuid üha tugevnev tuuleiil tegi ootamise pisut tüütuks. Olime oodanud pea 2 aastat seda päeva, mil Kose kirikaiast Tartusse uuringutele viidud luustikud tagasi tuuakse ja ümbermaetud saavad.

2013 a suvel Kose kirikuaias toimunud arheoloogiliste välitööde käigus, mis olid tingitud kiriku muuseum-arhiiv-raamatukogusse vee- ja kanalisatsioonitrassi paigaldamisest, avati 55m pikkusel ja 1m laiusel alal ja võeti üles 118 matust. Kalmistu kultuurikihis oli hulgaliselt segamini imimluid ja lõhutud luustikke, mis viitab väga suurele matmistihedusele. Välitööde käigus koguti ühtekokku 140 leidu. Kui kirikuaedadest leitud müntide seas domineerivad enamasti keskaegsed vermingud, siis Kose kirikuaiast leitud mündimaterjal ulatub osaliselt tagasi juba muinasaega. Väljakaevamisest Kosel ja leidudest saad rohkem teada, kui tuled Kose kihelkonnapäevadele. Sel aastal toimuvad need 16 – 23.augustil. Arheoloogilistest leidudest kõnelevad asjatundjad 17.augustil.

Ja juba keeraski väike valge kaubik järelhaagisega kalmistu loodenurka, koormaks XIII –XVIII sajandist pärit esivanemate säilmed, mis olid läbinud Tartus põhjalikud osteoloogilised uuringud. Kalmistul oli säilmete hauda asetamist juhtimas kalmistuvaht Vambola. 


Jumalasõna luges diakon Rein Keskpaik. Vennad kristuses Tiit ja Andres lugesid psalme. Haua kinniajamisel olid abiks ka koguduse noorimad – Daniel ja Karl Herman. Tegemised jäädvustas fotosilmale Signe.


Kristuse kirik ulatub siit maa pealt taevasse, sinna kuuluvad nii siin ajas rändavad kui ka ammu igavikku läinud Jumala lapsed. 
Me täname Jumalat nende eest, kes on läbi aegade siit maisest elust lahkunud ning jätame nad Jumala hoolde. 
Me mõistame, et oleme kõik surelikud ja palvetame, et võiksime kord olla jäävas osaduses Jumala juures taevases riigis. Palveta Sinagi.  A

Thursday, March 19, 2015

Jutlus Kose pastoraadis 15.märtsil 2015

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Jutluse aluseks olev kirjakoht: Jh 6:48-58

Tänase pühapäeva nimetus Laetare („rõõmustage“) väljendab, et see pühapäev on kui eriline peatuskoht, rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul. Seda pühapäeva on nimetatud ka poolpaastupühapäevaks, sest see paikneb paastuaja keskel.
Johannese evangeeliumi 6. ptk alguses on juttu viie tuhande inimese toitmisest, sellest on saanud pühapäev ka nime- leivapühapäev. Jeesus on Eluleib. Ta toidab meid oma andidega.
Kas olete meie armulauariistade katet vaadanud? Kui Lii neid tegi, siis ta mõtles hoolega, mida sinna tikkida. Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.(Jh 6:33)

Me kõik vajame igapäevast leiba, me palume seda isegi Meie Isa palves, sest nii on Jeesus meid õpetanud. Söömistung on meile eluliselt vajalik. Kui Jeesus oli kõrbes nelikümmend päeva paastunud, siis alustas saatan kiusamist just sellega, et sundis Jeesust kive leivaks muutma.
Mäletan hästi oma lapsepõlve, see jäi sõjajärgsesse aega. Leivasaba... Elasime Pärnus, toidupood oli teiselpool tänavat. Ema ajas kella kolme paiku ühe lapse üles ja saatis järjekorda, tund aega hiljem läks järgmine.Ja nii käisime riburada järjekorras kuni kelle üheksani, mil pood avati. Siis kogunesime kõik, et saada suurele perele seda igapäevast leiba. Ema ja isa olid selleks ajaks juba tööle läinud. Raha(see vähene) usaldati vanema õe kätte. Kui oli suhkrupäev, siis keegi meist kooli ei jõudnudki. Ema kirjutas päevikusse, et puudus koolist majanduslikel põhjustel. Sellist vabandust koolis arvestati.

Igapäevase leiva vajadus näitab meile, et kõik elusolendid vajavad elamiseks toitu. Elu on läinud paremaks. Kahju on kuulda, kui palju toitu igal aastal visatakse ära Soomes, Ameerikas, Eestiski... Ja kui palju on neid, kes elavad nälja piiril või päris näljas. Siiani ei suuda ma näha mahavisatud leivatükki. Kahjuks tuli seda  vahete-vahel näha internaatkoolis (lastekodus), kus lapsed said tasuta süüa. Loomariigis on asi veidi teisem, seal süüakse vastavalt vajadusele, seal ei pillata. Linnuteadlasest vend Jüri Keskpaik on öelnud „Eesti Kirikus“ („E.K.“, 4.märts 2015.a.): „Osa  linde tarvitab toiduks väiksemaid. Aga mitte kunagi ei tapa nad kiusu ega lõbu pärast, rohkem kui elusolemiseks vajalik.“ Inimesel on millest(kellest)  õppust võtta.

Me peame iga päev sööma (ja mitu korda!). Ikka ja jälle peame täiendama oma toiduvarusid. Me vajame igapäevast leiba. Tänane kirjakoht räägib meile aga igavese elu leivast. Aga, kes seda leiba sööb, elab igavesti.“  Jeesus on eluleib. Süües tunnistame, et vajame midagi. Me vajame kellegi teise loovutatud elu, olgu siis bioloogilises või vaimses mõttes. Nii tulebki mõista neid Jeesuse sõnu. „...leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.“  Jeesus sureb maailma eest, et maailm saaks elada. Ta alandus, et olla igavese elu leivaks neile, kes Temasse usuvad. Kui oleme pakutu vastu võtnud, siis muutub kogu meie elu. Me saame osaks taevasest osaduskonnast.

Pühakiri räägib meile:  Sõna sai lihaks, et võiks ihulikult surra kogu maailma eest- kõigi lihast ja verest inimeste eest. Liha ja veri koos tähendab kogu inimest. Ainult täielik ühinemine Inimese Pojaga teeb inimese igavese elu osaliseks. Ja see ühinemine teostub kõige selgemini armulaual, kus süüakse ta liha ja juuakse ta verd ehk, kus pakutakse nii tema inimlikku kui jumalikku elu.Armulaud on selleks, et kristlane võiks leida kinnitust oma osadusele Kristusega.
Võttes koos jüngritega osa leivast ja veinist, kinnitas Kristus, et on nende Lunastaja. Ta andis neile uue lepingu, mille kaudu kõik, kes Teda vastu võtavad, saavad Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks. Selle lepingu alusel kuuluvad neile kõik õnnistused, mida taevas võib anda nii selles kui igaveses elus. Selle lepingu pidi kinnitama Jeesuse veri. Püha õhtusöömaaja teenistus pidi jüngritele alati meelde tuletama seda lõpmatut ohvrit , mis on toodud iga inimese eest.

Osasaamisteenistus osutab Kristuse teiseletulemisele. Selle mõtteks on hoida elavana Tema tuleku lootust Jeesuse järelkäijates. Alati, kui jüngrid kogunesid mälestama Tema surma, rääkisid nad isekeskis sellest, kuidas Ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue seaduse veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks.“

Ahastusaegadel lohutas neid lootus Issanda tagasitulekule. Kirjeldamatult kallis oli nende jaoks mõte: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni tema tuleb!“ (1 Kr 11:26)

Joel Luhamets on öelnud: Kui sinu südames on Temale ruumi, muutub midagi teistsuguseks. Me vajame teda. Ja tänane päev ütleb, et Jeesus annab ennast meile nii, nagu leib annab ennast; ennast ära andes, ennast ohverdades.
Me võime Tema vastu võtta, vastu võtta kui igapäevase leiva. Kui Tema elab meie südames, kui Tema on meile kallis, kui me armastame Teda üle kõikide asjade, siis muutub maailm teistsuguseks. Tema on eluleib, mis toidab meid igaveseks eluks. Aamen.





Sunday, March 8, 2015

Jutlus Kose pastoraadis 8.märtsil 2015

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Jh 8:46-59

Armu teile ja rahu Jumalalt...
„„Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.“ Juudid kostsid talle: „Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?“ Jeesus vastas: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!“ Juudid ütlesid talle: „Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?“ Jeesus vastas: „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.“ Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna.
Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda päeva  ja rõõmustas.“ Nüüd ütlesid juudid temale. „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?“ Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olin mina.“ Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.“ Aamen.
Piibli jutustused kurjade vaimude väljaajamisest liituvad eriliselt kolmanda paastuaja pühapäevaga. Ülestõusmispühade eelnev aeg oli algkirikus ristimiseks ettevalmistumise aeg ja sellega liitus maagiline kurjade vaimude väljaajamine. Tavaliselt oli neid (ristitavaid) eelnevalt kolm  aastat õpetatud ja juhatatud kristliku usu sisu tundmisele ja kristlike eluviiside juurde. Ettevalmistuse viimane periood, kannatamis- või paastuaeg, tähendas kristliku usu kõige sügavamate tõdede tundmaõppimist.
Ristimise kaudu võetakse inimesed kogudusse vastu. Oleme harjunud, et ristimine toimub altari läheduses  või päris altari ees. Kuid pikka aega paiknes ristimiskivi kiriku peaukse juures või oli ristimise jaoks omaette kirik- baptiseerum. Ristimisega tehakse esimene samm kirikusse.
Kolmas paastuaja pühapäev kannab nime oculi-silmad. „Minu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.“(Ps 25:15) Kuid seda pühapäeva on nimetatud ka läbikatsumise päevaks- saatanast lahtiütlemise pühapäevaks.
Eks nii pea see olema ka praegu. Leerikool on koht, kus õpitakse vahet tegema hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Võitlus Jumala ja tema vastaste jõudude vahel on aktuaalne tänapäevalgi, sest selle võitluse lahinguväli oleme  meie. Võitlus käib ju meie pärast! Kindlasti on igaüks meist seisnud valiku ees, kummal poolel ta tahab olla. Läbi meie valikute, tegude ja tegematajätmiste tulevad nähtavale need varjatud jõud, millel me laseme end juhtida ja valitseda.
Õigeusu kirikus on säilinud saatanast lahtiütlemise talitus täiuslikumal kujul. Preester võtab ristitava kirikuuksel vastu, ristitav pöördub läände ning preester küsib tema käest kolm korda: „Kas sa ütled lahti saatanast?“ Saanud jaatava vastuse, pöörab preester ristitava ringi ja küsib kolm korda: „Kas sa pöördud Kristuse poole?“ Läände vaadates ütleb ristitav lahti kogu maailmast ja itta pöördudes vaatab talle altarist vastu Kristus: „Mu silmad on alati Issanda poole...“ Ta alustab teed taevariigi poole , silmad Kristusel.
Selle pühapäeva teema kutsubki inimest mõtlema, kelle poolel ta seisab.
Maailm on pimeduse võimuses ning üksi ei leia inimene väljapääsu ja jääb surma võimusesse. Jeesus on elu valgus, mis juhib inimesi valguse riiki, igavesse ellu. Inimese pimedus on enesega piirdumine, kujutletud sõltumatus Jumalast. Sellest pimedusest vabastab Jeesus inimesi oma kutsega saada enese järgijaks teel Jumala juurde. Ja see järgimine peab olema kestev. Jeesuse valgusest on kasu vaid sellel, kes püsib ta läheduses.
Jeesus kutsub ennast järgima. Selles näevad variserid Teda keskenduvat iseenesele. Jeesus leiab oma kuulajates palju hukkamõistetavat, inimene on patune. Ent kui palju neid ka oleks, otsustav patt on, et kuulajad ei usu päästjas päästjat ja ei hakka Teda järgima.
Kelleks sina ennast pead?“ küsivad juudid. Jeesus vastab. „Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi.See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: „Ta on meie Jumal.“ Jeesus annab mõista, et Ta on Jumala Poeg. See ei mahu variseridele pähe. Nad arvavad, et nendega räägib keegi suureline. Jeesuse sõnad olid nende jaoks kui Jumala teotamine. Seepärast otsustasid nad Jeesuse kividega surnuks visata.
8.ptk. alguses ütleb Jeesus variseridele selgelt, kui nad ei usu Temasse, siis surevad nad oma pattudesse. See, mida Jeesus oma elu ja tegevusega taotleb, on Jumala austamine ja Tema tahte täitmine. Ja see, kes Jumala sõnumi vastu võtab, sellel on igavene elu.
Jumala arm ei ole pühade kitsukese ringi jaoks, vaid eelkõige tuleb minna nende juurde, kes on selle maailma murede ja raskustega koormatud. Alati on oht, et kurjuse vägi hoiab inimesi tulemast usu juurde, Jumala juurde. Kui inimesed lõpuks koguduse keskele on tulnud, püüab saatan teha neist vagadest ühe kitsa klubi või ringi, kuhu teised ligi ei pääse. Sellel vagade klubil ei ole õigust eriti palju teistega suhelda, sest nii võib ju ennast ära määrida. Kui üldse, siis võib ainult teisi näägutamas, hurjutamas ja kritiseerimas käia. Nii tekivad suured lõhed ja  head kavatsused võivad saada hoopis takistuseks Jumala tööle.
Kuri püüab inimest igal sammul kiusamas käia. Eriti puudutab see meid, kristlasi. Kuid meil on võimalus õppust võtta Pühakirja sõnumist. Ristilöödud ja ülestõusnud Jeesus kinnitab ja julgustab meid. Me oleme oma Issanda eestpalves. Aamen.


Tuesday, March 3, 2015

Jutlus Kose pastoraadis 1. märtsil 2015

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

Lk7:36-50
Armu teile ja rahu Jumalalt...    
 „Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi:“Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.“ Jeesus aga ütles talle:“ Siimon, mul on sulle midagi ütelda!“ Tema lausus:“Räägi, Õpetaja!“ „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?“ Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.“ Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.“ Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema on aga võidnud mu jalgu mürdiõliga.Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.“ Aga naisele ta ütles:“Sinu patud on sulle andeks antud!“ Siis need, kes istusid Jeesusega ühe lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?“ Aga tema ütles naisele:“ Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!“
 Pühapäeva nimetus Reminiscere tähendab „tuleta meelde“. See on võetud Ps rmt-st: „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest!“
Jeesus võitles pimedusejõudude vastu nii haigeid parandades kui ka patte andeks andes. Eelmisel pühapäeva jutlus rääkis Jeesuse võitlusest saatana kiusatuste vastu.  Sellele tegevusele liitusid palve ja usk. Tänane kirjakoht räägib meile patusest naisest. Naisest, kes oli variseride seas põlatud. Jeesus ei tõrjunud kedagi endast ära, kes tulid oma hädadega Tema juurde. Pattude suurus polnud seejuures oluline. Hädalised leidsid abi vaatamata oma pattudele. Pühakiri näitab , kuidas jeesus patustele appi tuleb. Jeesus oli saanud palju küllakutseid. Tänases kirjakohas on kirjutatud, et Ta  sai ta kutse lugupeetult variserilt Siimonalt. Jeesus ei lükanud kutset tagasi ja läks tema uhkesse kodusse.
Kes olid selle uhke variseri külalised? Pühakiri räägib meile kolmest oluliset tegelast: Siimona, Jeesus ja keegi patune naine.
Siimon oli tõenäoliselt Jeesust tundma õppinud Kapernaumas ja teadis Temast mõndagi, et temaga kontakti otsida. Seal elas ka üks halva kuulsusega naine, kes ei onud nii kõrges seltskonnas oodatud.Ometi julges see naine vargsi läheneda Jeesusele. See oli ennekuulmatu, sest variserid ei istunud  kunagi lauda koos põlatuga .See valmistas variserile suurt piinlikkust. Jeesus aga laskis naisel rahulikult toimetada, vaatamata Siimona hukkamõistvale suhtumisele.
Siimon oli külalislahke ainult lugupeetud külaliste suhtes. Jeesusestki ei teadnud ta väga palju. Nüüd, nähes Jeesuse reaktsiooni patuse naise suhtes, oli ta üllatunud. Tema oleks naise pigem oma kojast välja saatnud.
Jeesusele ei jäänud varjule variseri südamekalkus. Seepärast rääkiski Ta Siimonale selle tähendamissõna.
Sellega näitas Ta, et Siimona näilise külalislahkuse taga peitus hoolimatu üleolek. Auväärsetele külalistele anti suud. Meile, eestlastele, on suuandmine(eriti meeste) veidi võõrastav. Me seostame seda Juuda suudlusega(äraandmisega).Brežnevi ja Honekeri suudlusest on tehtud ju lausa hitt!
VT ajal anti auväärsetele külalistele suud ja salvi juuste võidmiseks või lasti orjadel nende jalgu pesta . Sellest oli juttu ka eelmise pühapäeva jutluses.
Sellest kõigest jäi aga Jeesus ilma, sest Siimon ei pidanud Jeesusest nii palju lugu. Ometi teadis ta , et Jeesuses on midagi erilist.

See-eest patune naine tegi  alandlikult seda, mis Siimonal puudu jäi. Ja Jeesus mõistis ta pattudest lahti. „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!“ Patuse naise enesealandus variseri ei liigutanud. Tema silmis oli naine põlastust väärt, seepärast imestasid variser ja tema külalised Jeesuse sõnade üle: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?“ Jeesuse seisukoht ei lange kokku variseri omaga. See on õppetunniks meilegi, kes kipume tihti teisi hukka mõistma. Üksteise hukkamõist ja poriga loopimine paistab  eriliselt silma just nüüd, enne valimisi. Kadedus ja kättemaksuiha on nii inimlik soov. Tasub vaid mõelda sellele, kui arutluse all on olnud raskete kuritegude sooritajad.  Kas määrata surmanuhtlus või ei?
Rooma kirja 5. ptk-s ütleb apostel: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kuigi me olime alles patused.“ (Rm 5: 8) Aamen