Ta on tõesti üles tõusnud!

Venemaa kommunistide liider ja ”Pravda” toimetaja Nikolai Ivanovich Bukharin, kes võttis osa ka 1917a. revolutsioonist oli saadetud 1930a. Kiievisse, kus ta pidas suurele auditooriumile loengu ateismist. Loengu lõpus anti aeg küsimusteks. Saalis valitses vaikus, kellelgi polnud midagi küsida. Viimaks tõusis üks käsi. Käetõstja oli palutud lavale, loengupidaja kõrvale, mikrofoni taha. Sealt oli ta öelnud: ”Kristus on üles tõusnud!” ja kogu saal oli vastanud nagu üks mees: ”Tõesti ta on üles tõusnud!”.

Vahel kahvatab kogu inimlik tarkus. Sa võid leida argumente millegi poolt või vastu, mõelda mõnegi asja suhtes nii ja naa, mõelda end segaseks, aga surm on midagi nii kõva, millele inimese hammas peale ei hakka. Vaid Jumala käes on ülestõusmine ja elu. Selle vastu ega kõrvale meil pole midagi panna.

Jumala Poeg võitis surma, selle tugevaima vastase, mis alistab endale ühtviisi nii kuningad kui kerjused. Mitte ükski valu, mitte ükski mure, mitte ükski kannatus ei oma suuremat jõudu kui evangeelium Kristuse ülestõusmisest. 

Ometi jääb ülestõusmine maiste silmade jaoks varjatuks (nagu tänane 1. ülestõusmispüha pilvine koidutaevas), saladuseks millesse saab uskuda, mitte veel näha.

Jeesuse ristisurm on tema allkiri Jumala poolt meile läkitatud armastuskirjale. Kristuse ülestõusmine on aga juba kohtumine silmast silma. Iga kord kui me südamesse tuleb taevalik rahu, taevalik armastus või tõeline äratundmine, on see kohtumine elava Kristusega.  

Issand liigutab jätkuvalt oma asemelt suuri kive, mille tõstmine käib meile üle jõu. Kui me oleme alles teel ja mõtleme, nagu nood naised nädala esimese päeva hommikul kes küll veeretab meie raskused me eest, siis teadkem, et Kristuse ülestõusmine on Jumala viimane sõna meie kannatuste, meie pattude ja surma kohta.

Tähendamissõna kaksikutest

Suurel nädalal postitas üks preetser vaimulike listi järgneva tähendamissõna kaksikutest:

Ema kõhus kasvavad kaksikud, üks on ateist, teine usklik. Esimene küsib teiselt:

- Kuule, kas sa usud elusse peale sünnitust?

- Jah, loomulikult, elu peale sünnitust kindlasti on olemas, me oleme siin, selleks, et tugevaks saada ja olla valmis selleks, mis meid ees ootab.

- Milline rumalus, mingit elu peale sünnitust ei ole olemas, milline see elu võiks välja näha, sa ju ei tea!

- Ma ei tea kõike detaile, kuidas seal on, aga me saame ise käia ja endale toitu muretseda.

- Milline jubedus, kuidas me saame ise käia ja ise endale toitu muretseda, siin on meil kõik hästi nabanöörist tuleb toitu, me alati saame kõik mis meil vajalik. Seega elu peale sünnitust pole olemas, nabanöör on meie elu!

- Ma olen kindel, et me saame kõigega hakkama, kõik on teisiti, kuid seda saab endale ette kujutada.

- Kuid sealt pole keegi tagasi tulnud, elu lõpeb sünnitusega.

- Ei, ei! Ma küll täpselt ei tea milline elu on peale sünnitust, kuid igal juhul me näeme oma EMMET ja tema kindlasti hoolitseb meie eest.

- EMA! Sa usud emasse? Ja kus ta siis sinu arvates asub?

- Emme on igal pool ümber meie. Me oleme temas. Tänu temale me liigume ja elame, ilma temata me ei saa lihtsalt olla.

- Jälle mingi rumalus, mina pole näinud mingit EMA ja seega teda pole olemas!

- Ma ei saa sinuga nõustuda, sest kui ümber on vaikne, saab kuulda ema häält, kuidas ta räägib meiega ja laulab, saab tunda kuidas ta hellitab meie maailma. Ma kindlalt usun, et meie õige elu hakkab peale sünnitust, aga sina?

- Mis mina? Mul on siin väga hea olla, veel oleks tore ennast mugavamalt sisse sättida, aga see, et keegi laulab ja hellitab, see on lihtsalt meie maailma füüsikaseadus.

- Kuid maailm ise enesest ei saa nii ilusalt laulda, kuula laulu sõnu, meie EMME kutsub meid suure armastusega.

- Aga mis see armastus selline on? Elame me siin sinuga koos ja ongi kõik hästi!

- Elada saab ka roomates pimeduses, kuid mina räägin valgusest, sest tuleb aeg ja me näeme valgust, oma esimese kisaga ja nutuga palume andeks EMMELT, et tegime talle haiget ja tänulikkusega tervitame uut maailma!

- Näed! Mida valmistab meile EMA, kisa, nuttu ja kannatust! Ja mina veel pean temale tänulik olema…

- autor teadmata

Nisuiva

Jh 12:12-24 

Lõpetasin eile ühe järjekordse Ain Kalmuse romaani lugemise. Sedapuhku kandis see pealkirja ”Juudas”. Romaan algab palmipuudepühale järgneval hommikul ja lõpeb Vaiksel Laupäeval. Nagu raamatu autor ise eessõnas rõhutab pole tegu eksegeetilise teosega, vaid fantaasiaviljaga, kuid siiski heidab Kalmus huvitava pilgu Suure nädala sündmustele. 

Messia-ootus on haripunktis. Iisraeli üle valitsevad ümberlõikamatud, inimeste pärisosad on läinud üksikute rikaste valdustesse ja tempel oma ohvriteenistusega meenutab pigem tapamaja, kus tallede veri kärbseid ligi meelitab selmet Issandale kiitust tuua. 

Oodatakse kedagi, kes koondaks pinges jumalarahva oma juhtimise alla. Vaenlane on küll võimas, aga kindlasti sekkuks Jumal ise ja saadaks taevalikud abiväed, kui messias vaid end avaldaks ja Iisraeli vabastamise etteotsa asuks. 

Rahvahulgad tulvavad paasapühadeks Jeruusalemma, teiste hulgas ka Jeesus oma kaheteistkümne jüngriga. 

Me oleme harjunud mõtlema, et palmipuudepühal hüüdis hoosiannat kogu Jeesust nägev Jeruusalemm, ent Kalmuse järgi on see massidega võrreldes pigem väheldane Jeesuse toetajate ring. Nende vaimustust saadab ülejäänute ükskõiksus või põlgus. Eesli seljas ratsutav Issand ei tundu kuigi paljutõotav.

Luuka evangeeliumi kohaselt Jeesus nutab Jeruusalemma saabudes linna pärast: ”Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.” Juudase traagika seisneb Kalmuse järgi selles, et ta ei suuda mõista, et Jeesuse kuningriik pole sellest maailmast. Juudas pole halb, ta tahab Iisraelile parimat, oma riiki, oma kuningat. Ta ootab välist vabadust, aga ei suuda vastu võtta seesmist vabastust, uskuda lunastust. Ta lihtsalt ei suuda uskuda.

 

Juudas, Jeruusalemm ... kõik need, kes ei tundnud tookord ega tunne ka nüüd ära, mida on nende rahuks vaja ... 

Kalmust tsiteerides: ”Ja kui raske, kui otsatult raske oli siiski lunastuse tee. Kui raske oli neid lunastada, kes ei teadnudki, et nad olid vangid ja orjad.”

Palmipuudepüha on sümbol Kristuse tulekust inimese ellu. Mõni tervitab ta tulekut hõiskamisega, ent kui vaimustus läheb üle, siis ununeb ka Jeesuse tulek. Mõni laseb tal tulla ja minna leidmata oma elul sellega vähimatki pistmist olevat. Paljud ei märka ta tuleku, sest neil on endaga liiga palju tegemist. Vaid vähesed mõistavad, et sinu oma südame värav on Jeruusalemma värav. Sinu lunastaja on tulemas su juurde, et kinkida sulle rahu. Iga päev.

Variserid ütlesid pilkavalt: «Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!» Ehk pidasid nad silmas seda, et Jeesusest ei vaimustunud ainult juudid vaid ka ümberlõikamatud, aga nende arvates pidi messias vabaduse tooma vaid valitud rahvale.

Nüüd tahavadki mõned kreeklased Jeesust näha. Jeesus ütleb olevat tulnud tunni, mil Inimese Poeg kirgastataks. Ta peab silmas risti, mida tema juba oma vaimusilmas näeb sellal kui inimesed ta ümber ikka veel jõulist kuningat ootavad. Kreeklased pidid teda näha saama. Ja mitte ainult nemad.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.

Jumal kasutab ka meie murdumisi selleks, et me paneksime kogu oma lootuse Tema peale. Kui me tunneme ta ära nendes hetkedes, nendes olukordades. Siin elus on nii palju küsimusi, komplitseeritud olukordi, raskusi, segadust ja teadmatust ja teadmiste üleküllust, mis kõik keerleb üha suurema virr-varrina meie ümber ja haarab meid kaasa selle maailma rahutusse kuni me leiame rahu Temas. 

Ei, Ta ei tulnud meid vabastama eluraskustest, tooma meile täiuslikku elu maa peal ega viima Iisraeli viie rikkama riigi hulka. Ta tuli vabastama inimest tema enda vanglast, tema enda jõuetusest, tema enda pöörasusest. Ta tuli tooma Jumala rahu, mis on ülem kui kogu inimeste mõistmine.

Kevadelaps

Ametlikul kevade alguse päeval on sünnipäev meie Kiriku-Reinul. Rõõmu ja rahu Keskpaikadele!

Mustamäe meil

Möödunud nädalavahetusel olid meil külas Mustamäe koguduse leerilapsed koos oma kahe vaimuliku - Tiina Klementi ja Jaan Lahega. Olid siin leerilaagris, käisid saunas ja pühapäeval pidasid ka jumalateenise.

Mitte midagi, liiga vähe või ülirohkesti?

Jh 6:1-15 

5000 mehe toitmine on ainus imetegu millest jutustavad kõik neli evangeeliumi, kusjuures need jutustused on väga sarnased. Kõigis neis järgnes Jeesusele viistuhat meest. Nad jõudsid üksikusse paika, Jeesus kõneles neile ja nad kuulasid teda peaaegu unustades kõik muu. Ühel hetkel nägi Jeesus silmi tõstes enda ees väga suurt rahvahulka, kellel oli nälg ja kelle jaoks ei olnud süüa. Jeesus, teades vastust, kuid soovides ka teisi mõtlema panna, küsis jünger Filippuselt: «Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?»

"Tõepoolest. Kui meil oleks ka rohkelt raha, siiski ei jaguks sellest rahvamasside toimiseks..." umbes nõnda arutles jünger. "Tuleks minna kuhugi kilomeetrite kaugusele ja otsida toitu tuhandetele inimestele. Millises külas või linnas oleks nii palju sööki võtta. See ei ole võimalik!"

Samal ajal jäi teise jüngri, Andrease, pilk pidama poisikesel, kelle korvist paistsid mõned leivad ja pisut kalukesi. Kuid mis on sellest nii paljudele! Siiski jättis Andreas kõrvale inimlikud arutlused ja kaalutlemised ning mainis seda piskut Jeesusele. Jünger Andreas pööras tähelepanu sellele mis on olemas, mitte sellele mis on puudu. Olgugi, et seda oli nii armetult vähe – viis leiba ja viistuhat meest, lisaks veel naised ja lapsed, kokku ehk kümme või viisteist tuhat inimest. Siiski oli see pisku midagi, millest kinni võtta. Kui on midagigi, siis on millega edasi minna.

Leivad anti Jeesuse kätte. 

Kui sa annaksid tavalise pliiatsi ükskõik kelle kätte meist, ja paluksid joonistada näiteks kaameli, siis heal juhul sünniks selle kasutamisest üks sirgeldus, mille pärast viskad ahju. Kui sa oleksid andnud pliiatsi, kasvõi söetüki, ütleme näiteks Eduard Wiiralt kätte, võinuks sellest sündida meistriteos.

Leivad anti Jeesuse kätte. Inimesed andsid oma pisku Jumala poja kätte ja sellest sündis ime. Jeesus võttis leivad, tänas Jumalat ja andis neile. Samuti kalakesed. Niipalju kui nad tahtsid. Sellest jagus kõigile, kogu tohutule rahvahulgale. Ülegi jäi.

Ent tänane evangeelium ei räägi ühest imeteost, vaid läbi aegade Jeesuses püsivast Jumala väest. Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis ütleb Jeesus: Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.» Siis nad ütlesid talle: «Issand, anna meile alati seda leiba!» Jeesus ütles neile: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. 

Ka Meie Isa palves, kus me ütleme: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, ei tule silmas pidada üksnes keha toidust, vaid ka hinge toitu. See on ka palve selle eest, et me ei näeks vaimulikku nälga või veel hullem, et mei ei sureks vaimulikku näljasurma.

Meil on võimalik olla samas leivaosaduses viietuhande mehega. Me ümber on palju inimesi. Igaühel meist on oma lugu. Mitte ükski lugu pole lihtne. Mõni olukord on üle mõistuse raske. Üks või teine me hulgast tunneb end vahel Filippusena, kes heidab pilgu end ümbritsevale olukorrale ja ütleb: ”See ei ole võimalik! Ma ei näe lahendust.” 

Teinekord jälle võime tunda end Andreasena, näha küll lootusekübet, kuid nentida samas: ”See, mis meil on, seda on liiga vähe.”

Iga jutluse kirjutamist alustades mõtlen ja palvetan: Oh Jumal, võta need tühjad sõnad ja tee nad millekski kellegi jaoks! Kui see sünnib, on see Jeesuse imetegu.

Ime seisneb selles, et kui meie usaldame oma pisku, oma armetuse Jeesuse kätte, siis tema annab end eluleivana meile kätte. Teda jagub kõigile ja kõikjale, kus on nälg ja janu. Igasse olukorda, igasse ellu ja tema arm ei lõppe. Raasukesi võib korvitäite kaupa kokku koguda.

Need viistuhat meest said tol hetkel kõhud täis, kuid igapäevase toidusega on nii, et kõht läheb alati uuesti tühjaks söö kuitahes palju või kuitahes head toitu. Taas Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.» Jh 6:27.

Jeesus ei tulnud tooma lõplikku lahenndust meie argistesse muredesse vaid igavest elu. Tema on leib, mis toidab meid teel igavesse ellu. Selle maailma hädad ei lõppe, nad ei pruugi meist minna mööda, nad võivad teha meile väga palju haiget, kuid see kõik ei vähenda Jumala armu ja heldust, mida jagub kõigile, kes Teda armastavad.