Monday, November 26, 2012

Kitsas aeg



Üks kirikuaasta on lõpule jõudmas. Küll on need päevad, mis jäävad igavikupühapäeva ja 1. advendi vahele, on üks omapärane aeg. Hämar juba-nüüd-ja-veel-mitte piiril viibimise aeg. Aeg lõpu ja alguse vahel. 

Tänane udu, mis tõusis ja jäi kõike enda alla mattes püsima terveks päevaks paistab veelgi rõhutavat, et me ei saa kindlad olla, mis meid ees ootab.

Kogu lõppev kirikuaasta on kantud Vana Testamendi sõnumi poolt. Siin on nüüd siis hulgaks ajaks viimane Vana Testamendi peale peetud jutlus.

Tn 12:1-3
Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti. 
 
Taanieli sõnum on lõpuaegadest. Prohvetina saab ta nägemuse, et see aeg ei saa olema kerge. Vastupidi, see on kitsas aeg, mille sarnast varem pole nähtud. Kitsas vaimulikus mõttes. Usule, Jumalale, on inimeste eludes vähem ruumi kui kunagi varem on olnud.

Kui vaadata kõike seda, mis praegu inimeste ellu tungib erinevate ekraanide kaudu või paberkandjale trükituna või häälekalt kõlab raadios, tänaval, inimeste igapäevakõnes, siis me elame nagu üüratul prügimäel, täis kõikvõimalikku kaduvat kraami, mis ehk kord omas väärtust, aga sealsamas selle ka kaotas ja nüüd on lihtsalt midagi, mis me ümber üha kuhjub ja kuhjub. Kui keegi vajab midagi, püüab ta seda sealtsamast prahi seast leida, sest mida kõike sea ei leidu! Ka päris uusi asju. Aga seda kõike on liiga palju ning millegi väärtust on raske hinnata. Maailm püüab usku summutada, matta enda alla. Kõik on oluline, kõigega on vaja tegeleda.

Kui kõike on liiga palju, on tõeliselt kitsas aeg. Usku on sellel ajastul raske leida ja lihtne kaotada.

Vahel me laseme sellel sündida ja saame ise enda suurimateks vaenlasteks. Jäädes ainiti põrnitsema oma elu tegemisi, oma muresid, üldist ilmaelu allakäiku ja ümbritsevat tühisuste tühisust kaotame lootuse. Kaotame sedavõrd, et ei mõtlegi enam sellele. Kõige muuga on tarvis tegeleda.

Taaniel tuletab meelde, et Jumalaga koos olles ei ole lootusetuid olukordi. Usklik ei ole tegelikult kunagi üksi. Ta nimetab siinkohal ingel Miikaeli, kes seisab jumalarahva laste eest. Oluline ei ole siinkohal peaingli nimi, ega isik, vaid jõud, mis seisab iga jumalalapse taga. Olgu sekulariseerunud maailm nii võimas kui tahes, Jumala vastu ta ei saa.

1 Ms 15: 5 viis Issand meeleheitel järeltulijateta Aabrahami õue ning ütles: «Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!» Ja ta ütles temale: «Nõnda saab olema sinu sugu!» Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.

Taaniel räägib samuti tähtedest, taevalaotuse hiilgusest. Tema jaoks on need inimesed, kes on tugevad usus ja juhivad teisigi õguse teele. Nii, nagu maailmaruum tähtede vahel on suur ja pime, nii on ka pimedus, mis meid ümbritseb, kuid selle keskel säravad tähed, mis näitavad valgust neile, kes otsivad. Tähevalgel leidsid hommikumaa targad Kristuse hälli. Tähevalgel, usus püsivate, Jeesuse ligi hoidvate inimeste järgi leiavad teisedki tee Jeesuse juurde.


Sellel taustal võime vaadata iseennast või oma suguvõsa või oma tutvusringkonda või oma kogudust või oma kirikut või oma rahvast, kogu läänemaailma. Kas on veel näha tähti taevas?

Prohvet Taaniel kõneleb meile nii lõpuaegade ahastusest kui viimaks saabuvast ülestõusmisest. See on midagi tõeliselt võimast, midagi, millele võib vahepealsest kitsikusest hoolimata rõõmuga vastu minna. See ootus aitab meil läbida elu kitsaskohti. 

Apostel Paulus manitseb kirjas Efeslastele: varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid! ... «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!»

Ülestõusmine algab juba nüüd. Elu Kristuse valguses tähendab elu armastuses. Armastusest kantud elu. See ei lase meil muutuda inimkonna prügimäe elanikeks, elada viimsepäeva ja surma hirmus, vaid kutsub meid iga päev uuesti ülendama oma südameid lootuses Jumala poole.  

Mõnikord on aeg, kui meil ei ole Jumalale justkui enam midagi öelda. Kui ma jätkame palvetamist sõnadega, siis me peame kordama seda, mida me oleme juba öelnud. Sellistel aegadel on imeline öelda lihtsalt: "Kas ma võin olla su palge, Issand? Mul pole midagi rohkem öelda Sulle, kuid ma armastan olla Su palge ees. Juba siin ja igavesti seal."


Tuesday, November 20, 2012

Pärisosa Issandalt

Täna, ja õigopoolest ka juba pühapäeval, käisid külas Andi, Katrin ja väike Brutus. Noor perekond elab Saaremaal, aga Andi käis aastate eest Kosel leeris. Praegu õpib ta UI-s. Kirikul on järelkasvu!

Eile õhtul jalutasid kirikumäel Helen ja Ants oma väikese Ormiga. Nende perel on ka järelkasvu oodata.

Vana Testamendi Laulik ütleb: Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu temalt (Ps 127:3).

Monday, November 19, 2012

Millest mõtled?



Ps 94:8-19


Psalmis 94 hüüab Laulik Jumala poole kesk jumalatut maailma. Tuttav olukord? Ümberringi on inimesed, kellele ei lähe korda ei Looja ega ligimene, õigupoolest mitte keegi peale iseenda. Rahvas elab nõnda nagu Jumal ei näeks ega kuuleks midagi. Nagu kõik oleks ükskõik.

Reeglina inimesed varjavad oma patte,  millega kaasneb arvamus, et senikaua, kui keegi ei tea meie nõrkusi ja me eksimusi, senikaua pole ka probleemi. Rumal koer käitub samamoodi. Kui peremeest pole näha, varastab ta enda haardeulatuses olevaid paremaid palasid või poeb keelatud asemele.

Laulik tuletab meelde, et keegi siiski hoiab meil pidevalt silma peal. Tema, kes on andnud sulle mõtlemisvõime, teab su mõtteid. Tema, kes on andnud sulle kõrvad, kuuleb ka kõiki su sõnu. Tema pilk, kes on andnud sulle silmad, ulatub kõikjale.

Issand teab inimese mõtteid. Millisd mõtted on viimasel ajal libisenud läbi sinu? Millest mõtled hetkel? Kui mõtetel oleks kaalu, ei jõuaks me keegi oma pead kanda... Väga palju mõtteid on iga inimese peas ja suuremjagu neist on tühised. Mõtetud mõtted. Tulevad ja lähevad ilma kuhugi jõudmata, kuhugi viimata. Apostel Paulus ütleb: Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus... Ja taas: «Issand tunneb ära tarkade arutlused, et need on tühised.» (1Kr 3:19-20).

Mitte kõik mõtted ei ole tühised, kuid sageli osutub see, mida hetkel peame nii oluliseks, hiljem ebaoluliseks. Liigagi tihti on me mõtted nagu lambakari, kel pole karjast, hulguvad siia ja sinna, ei ole neil sihti ega varjupaika. Vahel langetame oma mõtetes kellegi üle otsuse, mida hiljem peame muutma mitu korda ja lõpuks pole ükski neist otsustest ikkagi õige. Me suudame mõelda hea halvaks ja halva heaks – tõepõhja pole kummalgi puhul. Mõtetes jõuame teha tuhat korda rohkem kui tegudes ja see on hea, et teod alati järgi ei jõua! Siiski annavad me oma mõtted igale päevale kätte suuna, kuhu asume teele, hoiaku, millega läheme läbi oma elu olukordade. Küllap seepärast palub Laulik ühes teises psalmis nii tungivalt: Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele! (Ps 139:23).

Kogu valu ja vaev, mida usklik inimene kogeb, tuleb talle viimaks õnnistuseks, sest selle läbi õpetab Jumal meile midagi, mida me teisel viisil teada ei saaks. Vaevalt, et igatseksime paremat elu (Jumala lähedust), kui meil oleks hetkel väga-väga hea. Evangeeliumis hoiatab Jeesus: Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust - sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine.  

Tavapärase elu tavapäraste mõtete keskel inimene mandub, eksleb nagu kuivas ja venima kippuvas malemängus ühel ja samal maleruudustikul edasi tagasi, suutmata järgmisi käike ette näha, kuni ühel hetkel on šahh ja matt. Kitsikuses hakkab inimene rohkem mõtlema, end pingutama, väljapääsu otsima. On elukitsusi, kus vaid Jumal saab aidata. Just oma tõsiste katsumuste pinnalt nendib Laulik: Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks, siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses (Ps 94:17).

Jumal ei hülga oma rahvast. Küsimus on vaid, kas meie ei hülga Teda. Mõned mõtted on nagu allikad, millest saavad alguse ojad, ojadest kasvavad jõed. Kui nad juba oma voolusängi on jõudnud, tõmbavad nad ligi teisi sarnaseid mõtteid ja nende hoog läheb üha kiiremaks. Enam ei ole nad mõtted, vaid teod. Mõtetega me kujundame oma elu, valime oma suuna. Kuhu me tõttame?

Kirikuaasta lõpp tuletab meelde me enda elu lõplikust siin ilmas ja õhutab meid valvama. Kristuse tulemine ei ole kaugel. Kui ta tuleb, siis milliste mõtete keskelt ta leiab meid. Milliste mõtete keskelt leiab ta meid täna? 

Kristuse tulek on nagu hommiku saabumine. Praegu on öö viimased tunnid enne koitu. Usk meie mõtetes, meie südames, meie tegudes on lind, kes laulab, kuigi ümberringi on veel pime öö.

Monday, November 12, 2012

Tugevus ja nõrkus



Tn 2:31-41, 44
31 Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus. 32 Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest, 33 sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist. 34 Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. 35 Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. 36 See oli unenägu, ja nüüd ütleme kuningale selle tähenduse: 37 sina, kuningas, oled kuningate kuningas, kellele taeva Jumal on andnud kuningriigi, võimu, vägevuse ja au. 38 Ja sinu kätte on ta andnud inimesed, kus need ka iganes elavad, metsloomad ja taeva linnud, seades sinu valitsema nende kõigi üle - sina oled see kullast pea! 39 Aga sinu järel tõuseb teine kuningriik, väiksem kui sinu oma, ja veel kolmas kuningriik, vasest, mis valitseb kogu maa üle. 40 Siis tuleb neljas kuningriik, tugev nagu raud - raud ju lõhub ja pihustab kõike; ja nagu purustav raud, nii lõhub ja purustab ta kõik. 41 Aga et sa nägid jalad ja varbad olevat osalt potissepa savist ja osalt rauast, siis see tähendab jagatud kuningriiki; küll on selles raua tugevust, just nagu sa nägid rauda savimullaga segatult. 44 Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.

Tänavune kirikuaasta on olnud toetatud Vana Testamendi poolt. Jutluste aluseks on olnud nimelt Vana Testamendi kirjakohad. Veel kolm pühapäeva on jäänud. Vana Testamendi tekstide peale on raskem jutlustada kui Uue Testamendi. Esiteks pärinevad nad eelkristlikust ajast, teiseks on neist vähem räägitud ja kolmandaks (kahest eelmainitust tulenevalt) on nende sõnum rohkem peidetud. Aga mulle on ikka tundunud jutluse koostamine ja üldse piibliuurimine seda põnevam ülesanne, mida raskeminimõistetav kirjakoht algul tundub.

Tänane tekst pärineb Taanieli raamatust, kus juudist vang seletab Paabeli kuningale tema unenäo. Ja mitte ainult seda. Kuningas Nebukadnetsaril on tegelikult väga kummaline ja võimatuna tunduv nõudmine: keegi peaks mitte lihtsalt seletama lahti tema unenäo, vaid ka ütlema esmalt mida ta unes nägi. Ta nägi midagi, mis jäi teda vaevama, kuid tema, kuningas Nebukadnetsar, ei usalda igaüht, et räägiks kellele tahes oma unenäost. Ta laseb kutsuda enda ette nõiad ja posijad ja Kaldea targad, et need oma tarkusega näeksid esmalt seda, mida tema nägi unes ja siis seletaksid selle lahti. Ta ei usaldaks ükskõik kelle pakutud seletust, unenägusid võib ju alati tõlgendada nii ja naa, vaid ainult seda, kes näeb, mida nägi tema. Posijad püüavad veenda Nebukadnetsarit ülesande võimatuses, kuid kuningas on karm ja annab käsu hukata kõik targad kui keegi neist ei suuda ülesannet täita.

Taaniel, kes saab ülesandest kuulda, palub kuninga audientsi. Enne räägib ta oma kolmele kaaslasele, et nood paluks Jumala halastust selle saladuse asjus ning kiidab siis Jumalat: «Jumala nimi olgu kiidetud igavikust igavikku! Sest tema päralt on tarkus ja vägi. Tema muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust. Tema paljastab sügavused ja saladused, tema teab, mis on pimeduses, sest tema juures elab valgus... » (Tn 2:20-22)

Oma käitumisega jätab Taaniel meile juhtnööri rasketeks olukordadeks – esmalt eestpalve, siis Jumala tänamine ja viimaks usaldus – kõik on Jumala käes.

Kuninga küsimusele, kas ta suudab avaldada tema nähtud unenäo ja selle tähenduse, vastab Taaniel „Ei! Tema ei suuda. Aga Jumal suudab.“

Ühtpidi on Nebukadnetsari unenägu ajaloo spektaakel – maal, kus hetkel valitseb Nebukadnetsar kui kuldne pea, valitsevad Taanieli ajal babüloonlased, hiljem hõbedasena märgitult meedlased ja pärslased, siis pronksina kreeklased, rauana roomlased – tugevuselt ja väärtuselt erinevate metallidega võrreldavad võimsad rahvad, riigid ja kultuurid, kuid nad kõik peavad kord varisema põrmu. Viimne kui üks. Nende järel on veel riigid, mis on märgitud kui raua ja savi segu, ei ole seal enam kunagiste impeeriumite võimsust. Kõige võimsam on Paabeli kuninga unenäos prohveteering, mis temas ehk kõige rohkem hämmingut tekitab. Kivi, millest saab mägi.

Kogu inimeste tarkus, tugevus ja ilu nagu kuld, hõbe, vask ja raud seisab savist alusel ja peab kord põrmuks saama, aganate sarnaselt suviselt rehealuselt tuule poolt lendu viidama. Kuid kivi on ja jääb.
Tuleb meelde Psalm 118:22, mida ka Jeesus tsiteeris: Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks. Taaniel ütleb: nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks...

Kristuses algas uus kuningriik, mis praegu võib veel tunduda kui väike kivi, mis kukub metallskulptuuri peale, kuid see kivi kasvab kuni kivist saab mägi, mis jääb igavesti püsima.

Meie jaoks kõneleb see iidne unenägu väärtustest. Me rõõmustame ja kurvastame ning laseme end üldse liiga palju mõjutada sellest, mis viimselt saab põrmuks. Siin elus on sündmuseid ja sündimata asju, mis meid kurvastavad, meile meelehärmi valmistavad. Me ise ankurdame oma südame nende raskuste külge. Või siis rõõmude külge, mis hetke on ja siis jälle kaovad. Kui need rõõmu või mure põhjused sügavusse vajuvad, haaravad nad kaasa ka meie klammerdunud südame, kui me lahti ei lase. Ülendagem oma südamed Jumala poole! Temas on vabadus, pääste.

Üks meie koguduse liige rääkis möödunud nädalal loo oma lapsepõlvest. Ta oli jäänud raskelt haigeks (tiisikus vist). Nii raskelt, et kuulis juba kirikukellasid end kutsumas. Tüdruk tundis, et neid helistatakse talle. Tema isa, kes ei olnud just teab mis vaga mees, oli olnud tütre haigevoodi juures teda lohutamas. Isa ütles talle, et Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad. Ärgu tütar kartku, Jumal ei jäta teda hätta, Jumal tuleb ja aitab.

Aga siis tuli arst, Kose kuulus doktor Kaupmees. Laps hakkas tasapisi paranema ja mõtles: „Isa ütles küll, et Jumal tuleb ja aitab, aga näe, tuli hoopis Kaupmees.“ 

Alles aastakümneid hiljem jõudis ta mõtetes sinnani, et isal oli ikkagi õigus. Jumal tuli talle tookord siiski appi ja aitas tal terveks saada.


Friday, November 9, 2012

Mardilaupäeva lind

Meeletu või meeleheitel
(mõlemal juhul meeltesegaduses) lind
kirikumõisa välisseintel
mardilaupäeval sisse seadis end.
Justkui tuppa laskmist paluks
ta aina koputab ja toksib
hommikust saati ühtevalu
küllap putukaid otsib.
Kui ukse lahti teen ja ütlen:"Tule!",
ta kohkub, lendab minema,
aga nii pea kui ukse sulen,
ta tagasi on räästa all ja aina koputab.

   

Wednesday, November 7, 2012

Jõgi sirutab

Pirita jõgi otsustas end keset novembrikuud sirutada. Küllap ajas lumi ta mugavast sängist välja. Selle tulemusena on kiriku taga jõe keskel üksik tänavalatern ning sillakäsipuud, millest kinni ei saa võtta keegi peale kalade või lindude.

Sunday, November 4, 2012

Näha rusudes ilu



Js 64:3-8

Valge lumevaiba taandudes tulid nähtavale porised, märjad lehed. Osaliselt olid nad maas juba enne ootamatu oktoobrikuise lume tulekut, osaliselt sadasid lume peale. Aga nüüd jättis lumi nad üksi, ta ei kata ega varja neid enam. Jesaja ütleb: Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul. Need lehed, mis praegu maad katavad, on rasked ja märjad. Neid ei vii tuul laiali. Oma ilu kaotanuina, maadligi surutuna ja määrdununa ootavad nad põrmuks saamist. Jesaja ütleb: Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.

Aeg-ajalt me mõtleme kui palju sõltub usk meist endist ja kas üldse või on see ainult Jumala teha? Jesaja räägib siinkohal ise enda õhtutamisest Jumalast kinni haaramisel. Klaverimäng nõuab harjutamist klaveril, ratsasport ratsutamistrenni. Kui me tahame midagi, siis me peame ka ise ennast vahel tagant sundima, selle nimel vaeva nägema. Vaimulik laiskus ei vii meid edasi. Midagi on me enda käes ja seda ei saa keegi teine meie eest ära teha. Ka Jumal mitte. Ta hoopis peidab oma palge nende eest, kes otsimast lakkavad või pole kunagi otsima hakanudki.

Ja olekski kõik kui poleks lunastust. Midagi, mis on võimsam kui kogu inimmeel ja mõistmine. Midagi, mis kõrgub üle kogu elu, üle kogu askeldamise, üle ajaliku rõõmu ja valu. Pühakirja Laulik pöördub Psalmis 51 Jumala poole: puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Ka mina, kes olen põrmust võetud ja põrmuks pean saama, võin saada uueksloodud, puhtaks-valgeks kui lumi.

Alandlikkuse tee on sügav kogemus. Sa pead tunnetama, et on taevas ja õndsus, aga ka seda, et oma jõuga sa sinna ei jõua. Sa pead tunnistama oma poolikust ja eksimusi, mõistma, et ka parim osa sinust ei maksa Jumala ees kuigi palju, halvem osa sinust aga varjutab sellegi. Sa pead nägema endas seda märga määrdunud puulehte novembri pimedas poris. Ja siiski pead sa nägema lootust, Jumala enda väljasirutatud kätt, mis Kristuses sinuni ulatub.

Teheranis, Iraani pealinnas, asub kuningapalee, mille sissepääs on üks maailma kauneimaid portaale. Palee arhitektid olla seda kavandades tellinud hulga peegleid kaugelt Pariisist. Peeglid toodi ka kohale, aga kui need lahti pakiti, pudenesid pakkematerjalist välja vaid tükid ja killud. Kõik peeglid olid pika reisi käigus katki läinud! Viimane kui üks. Paleerajajate meelehärm oli suur ja purunenud peegleid löödi vihaga veel rohkem kildudeks. Viimaks taheti need maha kanda, ent kellelgi tuli idee kuidas peelglikilde siiski saaks kasutada. Need sobitati omavahel kokku ja kinnitati portaali külge. Nõnda moodustus midagi mosaiigilaadset, kus iga peeglitükk püüab valguse kinni oma nurga all, tulemuseks võimas murtud valguse mäng. Kogu Golestani palee sissekäik sätendab nagu teemant. 

Murtud on ilus.

Kui meie oleme murtud, justkui kildudeks purunenud, on Jumal see, kes meid saab kokku panna, sellest rusuhunnikust midagi ilusat teha.
  
Jumal tahab, et me üksteises näeksime samuti seda ilu, ka siis, kui me oleme saanud haiget. Ka siis, kui teame, et oleme teinud haiget. Ka siis, kui me oleme näinud teises inimeses midagi, mis meile ei meeldi, mis meile meelehärmi valmistab.

Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.

Prohvet Jesaja võrdleb meid saviga Issanda käes. Lehed on algul rohelised, siis närtsivad, muudavad värvi, langevad maha, saavad põrmuks, mullaks. Põrmust aga laseb Jumal sündida uuel elul. Ta korjab meid üles, vormib ja kujundab meid, kui me laseme end muuta, kui me ei aja end kangeks ega puikle vastu. Purunenud kildudest paneb ta meid kokku ja loob meid uueks ning juhib meid Kristuse läbi igavesse ellu.