Saturday, December 28, 2013

Külalised põhjapoolt

Kolmandal jõulupühal tulid Kosele Marja-Liisa ja Teuvo Espoost koos oma poja Pasi ja tolle väljavalituga.
Nüüdseks on suurem jõulukiire möödas ja jõulurahu on maad võtmas (kui just ei tee asja linna või kauplustesse). Rahulik roheline jõulu 4. püha.

Friday, December 27, 2013

1. ja 2. jõulupüha

Esimesel jõulupühal oli jumalateenistus ka Pickwa kabelis, mis oli seekord sedavõrd täis, et vaimuilk ei mahtunud kantslisse. Saigi siis jõulujutlus Pikvas peetud keset kirikusaali. Igati sümboolne! Pikvas laulis Läsna-Loobu külakoor. Paraku fotoaparaati kaasa ei olnud.

Teisel jõulupühal toimus kirikumõisas perepäev, kus Kose Kiriku Laste Lauluring viimast korda tänavu etendas "Jõuluevangeeliumi". Kõigi, nii osatäitjate kui pealtvaatajate suureks naeruks, tuli keset näidendit, kui Joosep ja Maarja olid just Petlemma jõudnud ja Jeesuslaps sündinud, kirikumõisa kass Halleluja ja hüppas Jeesuse kõrvale sõime. Kuna kassi nimi on Halleluja, oli olukord aksepteeritav, isegi sobiv. Ainult väikestel näitlejatel oli raskusi naeru allasurumisega.
 Pärast näidendit olid perepäeva kavas laulud ja mängud ja piparkookide küpsetamine ja meisterdamine.



Jumala paiskumine maailma


Jutlus 1. jõulupühal

Hb1:1-3 Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas.

Tänavused rohelised jõulud toovad rõõmu, et ei pea lume lükkamisega vaeva nägema, küttearved ei ole hiiglaslikud ja autoga sõita on turvalisem.

Heebrea kirja autor naaseb ikka ja jälle sõna „ülem“ või"parem" juurde, mis kolmteist korda selles raamatus näitab Jeesuse paremust kõigi teiste religioossete süsteemide ees. "Kristus on ülem kui inglid (1:04). Ta on toonud parem lootuse (7:19), sest ta on parema lepingu vahemees, mis on seadustatud parematele tõotustele (8:06).

Heebrea kiri on kirjutatud inimestele, kes on valmis loobuma oma usust. Need inimesed on
vaimselt seisatanud, nende puhul valitseb oht minna tahapoole. Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanud nende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu. (5:12). Neid manitsetakse mitte kartma või alla andma, vaid püsima usus.

Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.

Maailma loomisest alates on Jumal eri aegadel ja eri viisidel suhelnud inimestega; mõnikord otse, mõnikord läbi nägemuste, kuid kõige enam prohvetite kaudu. Piibli aegadel, kui Jumala prohvetid kõnelesid, siis enamasti, (kuid mitte alati) oma rahvast kuulas neid. Põhjus oli lihtne. Kui prohvet rääkis, siis inimesed teadsid, et nad olid kuulnud Jumalalt. Apostel Peetrus ütleb: "Iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest. " (2 Pt 1:21).

Vana Testamendi ajal rääkis Jumal oma rahvaga läbi prohvetite. Selline enda  avalikustamine oli osalise iseloomuga. See kestis umbes 10 sajandit. Siis andis Jumal enda poja. Prohvetid olid vaid vahendid Jumala käes, kuid Jeesus oli nähtamatu Jumala nähtav kohalolek. Varem vaid ilmutuste kaudu, vaid fragmentaarselt end näidanud Jumal oli selle maailma jaoks osaline, nüüd on Ta täiuslik, varem oli ettevalmistav aeg, nüüd on aeg täis saanud. Jumal ei usaldada oma täielikku ilmutust inimese kätte, Ta tuleb ise oma Pojas.

Nagu John MacArthur väidab oma kommentaaris: "Igas religioonis on vaid inimese püüe leida Jumalat. Kristlus kuulutab Jumala paiskumist, tungimist inimeste maailma. 

Lõpetuseks lugu: üks kirikuõpetaja oli kutsutud pühapäevakooli laste jõulupeole, kui talle tuli ootamatu kõne. Minna tuli kohe. Pastor kutsuti ühe naise juurde, kes oli hiljuti kaotanud autoavariis oma abikaasa. Neil oli kaks last, üsna väikesed veel. Naine oli langenud raskesse depressiooni. Ta veetis kogu aja oma magamistoas üksisilmi kaugusse põrnitsedes. Ta ei hoolinud lastest, toidust ja üldse millestki. Kirikuõpetaja sisenes ta tuppa, istus sängi veerde toolile ja püüdis leida naisega kontakti. Ta rääkis jõuludest, perekonnast, aga ükskõik millest ta rääkis, naine ei reageeerinud. Tuimalt vaatas ta kaugusesse. Viimaks otsustas kirikuõpetaja talle lugeda Piiblit ja naisega koos palvetada. Ta pistis käe põuetaskusse, kus ta hoidis taskupiiblit, kuid juhtus nõnda, et koos pühakirjaga pudenes taskust välja ka sinna lastepeost jäänud konfett, mis paiskus lahti ja kust lendas välja terve hulk sädelevaid litreid, mis lumena sadasid naise voodile, kus naine liikumatult lamas. Hetke vältel oli kirikuõpetaja kui halvatud. Mida teha? Rumal lugu tõesti. Naine on meeleheitset hullunud ja tema, vaimulik isa, pillub ta voodi ja toa täis hõbedasi helmeid. Korraga ilmus naise näole naeratus ja siis hakkas ta naerma. Naeris südamest ja ennastunustavalt. Nii nakatavalt, et peagi ühines ka vaimulik oma rumala olukorra pärast tema naeruga. Kui naine viimaks lõpetas naermise, vaatas ta esimest korda kirikuõpetajale otsa. Lõpuks ometi olid nad nad leidnud kontakti ja said koos palvetada.

Nõnda äkitselt tuli Jumal oma Pojas sellesse maailma. Vabastas inimesed kammitsaist, hinge tuimusest, kinkides asemele asemele sädelevat rahu ja rõõmu. Kas me avame oma südamed, kas me naeratame talle vastu, see sõltub juba igaühest meist.

Tuesday, December 24, 2013

Jõuluõhtul

Tt 2:11-13
Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. 
  
On Jumala Poja sündimise püha. Kui kõledad on jõulud, kuhu sünnipäevalaps pole oodatud! Ja kui hea on olla seal, kuhu ta oodatud, kus ta on kohal!


Möödunud talvel olin väga haige. Tundsin end ühel õhtul füüsiliselt iseäranis kehvasti ja otsustasin oma kannatusi leevendada jalutuskäiguga värskes õhus. Võtsin kaasa enda pisut lamba moodi hurdakoera ja läksin välja kõndima. Oli pime, talvel läheb ju varakult pimedaks. Lumi kattis maad. Siis helistas mulle üks sõber. Me rääkisime, puistasin talle pisut hinge, mille peale ta ütles, et palvetab mu eest. Samal hetkel tõstsin oma pilgu taevasse ja nägin seal üht kirgast tähte. Hiljem märkasin ka teisi tähti tolle kirka tähe ümber. Tol õhtul leidsin ma tõeliselt ilusa kiriku. Olin kogu aeg armastanud kirikut, kus mul on au teenida, kus ma olen ristitud ja leeris käinud, aga korraga see kirik avardus, ulatudes maast taevasse, ulatudes ühe Jumala lapse juurest teise juurde. Nüüd iga kord, kui keegi ütleb, et ta palvetab mu eest, tõuseb minu jaoks üks täht taevasse. Ja vaata, neid tähti on seal nüüd nii palju, et neid ei jõua kokku lugeda! Ja ma palvetan iga päev kõigi nende eest, kes minu ja mu pere eest palvetavad. Neid on kõikides kirikutes. Mu õed ja vennad on tõelises Kristuse kirikus!

Kui varajase kristluse aegadest pärineb ütlemine unus Christianus nullus Christianus - üks kristlane ei ole kristlane (lad. k.), siis kaasaja religioossust iseloomustavaks väljendiks peetakse believing without belonging – uskumine ilma kuulumiseta (ingl. k.). Kaks vastandlikku ütlust loovad juba oma originaalkeelte poolest teatava pildi kahe ajastu kultuuritaustast, ütluste sisu aga kajastab vastava aja inimeste suhtumist usku ja sellest tulenevalt arusaama (või arusaamatust) jumalateenistusest ja kirikust. Esimene rõhutab kogukonda, teine üksikisikut, esimene kokku kuulumist, teine omaette olemist, esimene religioosset ühisosa, teine individualismi. Me võime öelda, et kirik jääb alati truuks nimetatud ladinakeelsele ütlusele. Vastasel korral ei olekski enam kirikut, sest kirik on osadus, mitte üksikisik. Eraldi seisev kivi on lihtsalt kivi, kirik aga on elavatest kividest koosnev vaimulik koda (1Pt 2:5). Ennast usklikuks nimetaval, kuid omaette hoidval kristlasel on suur oht sattuda eksiteele, lugeda pühakirja sisse oma ego ekslik tõlgendus, väsida palvetamast ja leida, et nii ongi õige. Paraku on suur osa maailmast valinud selle laia tee. 

Kristus tahab meid puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Jumalarahvas, Kristuse kirik hoiab kokku, koguneb jumalateenistusele, ühineb palves, millest sünnib Jumala vägi! 

Kirikus, kristlaste osaduses, jumalateenistuses kohtuvad uskliku jaoks maine ja taevane tegelikkus. See kohtumine saab võimalikuks tänu ennast andvale Jumalale. Kohtumise kesksmes on Kristus, kes tuleb oma tõotuse kohaselt, kus kaks või kolm on Tema nimel koos,  koguduse keskele. Kristuse tulek on Jumala actio, Tema tegutsemine, nagu ka loomine ja pühitsemine. Liturgia on küll inimese tegu, kiriku tegu, aga see ei ole inimese algatus, vaid inimese re-actio, reaktsioon, vastus Jumala tegutsemisele.

Täna me pühitseme Kristuse sünnipäeva. See päev toob kirikusse üle maailma rohkem rahvast kui ükski teine päev. Kristuse kogudus – Palju õnne sulle, rõõmu ja rahu Kristuse sündimise puhul!

Sunday, December 22, 2013

Õis

Pärast 4. advendi teenistuse lõppu kutsusime koguduse ette, kuuse alla vend Andrese ja andsime üle kogudusepoolse juubelikingituse - Eva Jänese maali, millel on kujutatud suur õis, taustaks vaevuaimatav Jumala kõikenägev silm. Maali tagaküljele sai kirjakoht Mäejutlusest: Pange tähele õisi/lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist (Mt 6:28,29).


Varpankur



Hb 6:13-19
Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: «Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!» Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks. 

Advendiaeg on ootusaeg. Ootaja aeg on pikk, öeldakse. Pikk ooteaeg nõuab pikameelsust. Olles pikameelne, koges Aabraham tõotuste täitumist. Pikka meelt ja kannatlikkust oli tal tõesti vaja, sest poeg, kelle sündimist ta nii väga ootas ja kelle Jumal oli tõotanud talle anda, Iisak, sündis Aabrahamile ja Saarale selles eas, kus tavaliselt lapsi enam ei saada. Kuigi Aabraham ütles kaheldes Jumalale: «Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?» (ehk on see meilegi lohutuseks? Ka suur usuisa julges kahelda Jumala tõotustes!). Saara lausa naeris, kui kolm inglit talle Mamre tammikus kuulutasid poja sündi. Ja ometi Iisak sündis! Tema nimi tähendab küll tõlkes 'ta naerab', aga see on rõõmsakõlaline tähendus! Aabrahamist sai suure rahva ja tegelikult paljude rahvaste isa, sest ta uskus ja pani oma lootuse Jumala peale ka siis, kui olukord paistis inimlikult võttes lootusetu. Aastaid hiljem oli Aabraham valmis oma armastatud ja kauaoodatud poja koguni Jumalale ohverdama, kuid seda Jumal ei nõudnud. Jumal vaid andis Aabrahamile usuproovi ja too tegi selle hästi läbi.
Jumal tõotas hoopis: «Õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!» 

Milleks on kõik need kauged piiblilood ja sündmused aset leidnud ja kirja pandud ja meile lugemiseks antud? Heebrea kirja autor ütleb: et me saaksime mõjuvat julgustust! Et me ei kahtleks usus. Me võime oma hinge ankurdada selle lootuse külge nagu laev ulgumerel. Et me ei ulbiks sihitult. Alles mõned nädalad tagasi rääkisin kolmest käsitsi kootud jõuluehtest, mille üks armas inimene meie perele hiljaaegu kinkis ja mis tänase päeva seisuga juba ilusti kuuse küljes reas ripuvad. Neisse kolmesse punasesse pallikesse olid sisse kootud usk, lootus ja armastus. Õigemini nende sümbolid -  rist, ankur ja süda. 

Ankur kui lootuse sümbol tuleb just siit kirjakohast, Heebrea kirjast. ...et saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. (s. 18, 19a). 

Merenduses on olemas üks eriline ankur - varpankur. Me tavaliselt ei mõtle, et liigume ankru suunas. Ta pigem hoiab meid tagasi, takistab ärasõitu, hoiab meid paigal. Ankur on minevikus. Aga vahel on ankur meie tulevik. Me liigume selle suunas. Eriti rasketel ja keerulistel aegadel peame tõmbama end, veel merenduse termineid kasutades: haalama end, sellise ankru abil tulevikku. Merenduses on selle kohta kasutusel termin - varpimine, mis on nii spetsiifiline, et isegi minu kallis kaasa, kes töötab Veeteede Ametis ja kelle käest ma küsisin varpankru kohta, pidi pisut internetis tuulama, enne kui mulle selgitada oskas.

Varpankrut kasutatakse siis, kui laev on madalikule kinni jäänud. Meremehed heidavad erilist tüüpi ankru, varpankru nii kaugele kui saavad ja sinna suunda, kuhu soovivad minna. Kui ankur kinnitub merepõhja, hakkavad meremehed pardal laeva vintsi abil lahti tõmbama soovitud sihi suunas. Ankru suunas. Lootuse suunas. Seda tegevust nimetataksegi varpimiseks.

Selline lootus on meil Kristuses, et oma elu lootusetutes olukordades me saame usaldada end Jumala kätte, riputada oma varpankru Tema külge ja haalata end päev-päeval Tema tõotuste täitumise poole.

Heebrea kirja autor ütleb, et see lootus, see ankur, ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks. Melkisedek oli Vana Testamendi tegelane, ülempreester. Meie lootuse-ankur ulatub kaugemale, kui ulatume nägema, vahevaiba taha, sisimasse, taevariiki. Meil on alati, igas olukorras, siht mille poole oma elu haalata. Jumalaga koos ei ole lootusetuid olukordi!

Jumal täidab tõotused. Õnnistades Ta tõesti õnnistab! Iga jumalateenistus lõppeb õnnistamisega. Kas mõistame, kui võimas on sellest õnnistusest osa saada? Jumala Poega, meie Päästjat, hüütakse nimega Immanuel, mis tähendab tõlkes: Jumal on meiega. Ega polegi muud kui kinnitagem oma lootuse-ankur Temasse ja ärgem mingi hinna eest laskem lahti! Küll ta annab meile jõu kasvõi samm-sammu haaval, end elumadalikelt lahti tõmmata ja viimaks taevariigi sisimasse jõuda.