Tuesday, December 27, 2011

Jõulud

Kirik kasvab iga aasta jõulude ajal suureks katedraaliks. Või veelgi suuremaks. Kose kirik ulatus Paunküla vanadekodusse ja Ravila hooldekodusse, Harmi Kooli ja Kose-Uuemõisa Lasteaed-Algkooli, Pikavere Kooli ja Kehra Gümnaasiumisse. See aasta läheb ajalukku kui esimene, mil Kose Lasteaed tuli Kose kirikusse.

Jõuluõhtu oli nii sume ja soe. Minnes pastoraadist läbi vihma kirikusse ja vaadates laternavalgel läikivat rohelist muru tuli hetkeks suisa kevade-tunne.

Jõuluõhtu jutluse aluseks oli Js 9:1.5.
Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust;
kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.
5 Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg,
kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks
Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.

Sel aastal on sügis olnud (ja õigupoolest kestab ta ikka veel) erakordselt pikk ja pime. Prohvet nägi sellisena mitte pelgalt üht aastaaega, vaid kogu oma rahva olukorda. Prohveti pilk näeb inimesest läbi. Ta näeb inimesi kulgemas justkui pimesi. Ühtpidi justkui kõik toimib - võetakse naisi ja minnakse mehele, sünnivad lapsed, tehakse tööd ja elu läheb edasi - teistpidi on inimeste sees äng, mis matab vaikselt inimese jumalanäolisuse. Kesk seda ängi näeb Jesaja veel midagi. Ta näeb igatsust. Sellele igatsusele, mis on inimese hinges, ütleb prohvet oma inimesest läbi ja ajas kaugele nägeva pilguga: Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust.

Minu kodus on ikoon, õigupoolest mitu, kuid üks neist on minu jaoks eriline. Iseenesest on ta tavaline, kuldsel taustal suurte tõsiste silmadega Kristus Pantokrator. Ühel päeval ma palvetasin selle ikooni ees, tegelikult lihtsalt selle koha juures, kus ikoon seisab. Nii, et viimaks pilku tõstes, oli esimene, mis ma nägin Kristus. Ent üllatusega vaatasin ma teda. Kuldne taust oli tuhmunud, peaaegu mustjas. Kristus aga säras. 

Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust. Kui näeb. Kui ta pimeduse sees on igatsus, siis ehk näeb.


Esimesel jõulupühal oli Kose kirikus suur ristimine. 13 inimest sai ristitud. Lapsi ja täiskasvanuid. Teenistus kestis pea kaks tundi, kuigi jutlust ei olnud, oli vaid peapiiskopi jõululäkitus.

Tuesday, December 20, 2011

4. advendinädal

4. advendipühapäeval laulsid jumalateenistusel Krõõt ja Kadri. 











Krõõt on Kose naiskoor, Kadri Kuusalu naiskoor. Kõikide nende naistega me siis koos ootame.









Maarja ootab, Kristuse kirik ootab. Enam pole palju aega jäänud. Petlemm on lähedal, Jumala sündimine on lähedal. Käes on ootuse viimane ajajärk.
Uku Masing on kirjutanud, et inimesed, kes ennast siin maailmas hästi tunnevad, nendele meil pole midagi ütelda. Neis lihtsalt ei ole ruumi. Nagu kord Petlemmas ei olnud inimeste hulgas ruumi sündivale Jeesusele, nõnda pole ka meie ajal inimeste hulgas tema jaoks kohta. Kõik on täis. Täis iseennast, oma väikest maailma ja oma suurt ego.
Aga see ei takista Tema sündimist. 
Pühapäeva pärastlõunal toimus pastoraadis perepäev, kus Kose kiriku laste lauluring esitas jõuluevangeeliumi.
 Ja Kahro pani lapsed tantsima (ja mitte ainult lapsed!).
 Peakokk Märt (päritoluilt mulk) keetis kirikumõisa köögis kõigile mulgiputru. Kes kord putru proovis, nõudis lisa.
Üheskoos küpstetati piparkooke.


Vend Andresele kingiti sünnipäevaks kivi, sest me kõik oleme elavate kividena laotud vaimulikuks kojaks.

Margit juhendas meisterdamise töökoda.
Üheskoos ehiti kirikumõisa jõulukuusk.
Meil oli tõeliselt tore päev!

Saturday, December 17, 2011

3 ja pool advendinädalat

Mida lähemale pühadele, seda kiiremini keerleb jõulukarussell. Kontserdid, peod, esinemised... Munk Martinusel on Paunküla hoolekodus üks usuliselt äärmuslike vaadetega sõber, kes arvab end olevat väljavalitu ja valgustatu ja pärast seda kui olime lasteringiga vanadele esitanud jõuluevangeeliumi, tuli ta ja ütles tähendusrikka naeratusega suul: "Marta, Marta, sa vaevad ennast paljude asjadega". Eks ta ole. Jõulude ajal on see hea kirjakoht, tasuks võtta jutluse aluseks, aga siis muutuks jutlus liialt noomivaks.

Reedel oli Kose koguduses värvikas päev. Lauluring käis jõuluevangeeliumiga Ardu Lasteaias ja Paunküla hooldekdus. Pärast seda tekkis pastoraati seitsmelapseline pere, kes suutsid suure kirikumõisa vallutada ja õhtuks vähemasti pool maja segasummasuvilaks muuta. Aga, mis me laste juures on tore, et kui teist korda ümber söögilaua istusti, et magustoitu süüa, võtsid lapsed ise üles söögilaualu ja pidasid ka ise söögipalve! Perenaine ainult kuulas köögis askeldades ja rõõmustas. Elu läheb edasi!

                                                                                 Õhtul vallutas pastoraadi Kose muusikakooli akordionimängijate osakond. Ka seistmeliikmeline pere kuulas kohustuslikus korras mõned akordionipalad.







Kes mängis varbad ülespoole...

... kes mängis varbad allapoole.

Samal ajal kui suures saalis esinesid lapsed oma vanematele, naaldusid mõned pikast päevast väsinud poisikesed arvuti taha.

Wednesday, December 14, 2011

3. advendinädal

Kolmanda advendi nädalavahetus oli Kose kirikus muusikaküllane. Ei tea miks jõulud muusikat ligi tõmbavad nagu õitsev pärnapuu mesilasi. Laupäeval oli õhtupalvus koos Tallinna Kammerkoori kontserdiga. Sealt jäi meelde Nikolai Kedrovi Meie Isa ning Pärt Uusbergi/Ernst Enno Õhtul. Pühapäevasel teenistusel laulis EKA Kammerkoor, nende lauluvalikust kõlas eriti vallatult Canzone dei zampognari (Naapoli jõululaul). Vaprad noored tulid samal päeval ka Tuhala kiriku teenistusele laulma, kuigi mõlemad pühakojad olid jahedad. Aga meie koguduse tuumikul ei ole kirikus kunagi külm. Küllap höögub kusagil me sees sedavõrd palju soojust.

3. advendi jutluse aluseks oli 5 Ms 18:15-12. Deuteronoomium on kirikukalendri järgi jutluse aluseks haruharva. Mooses loeb seal rahvale sõnu peale, mis käsud ja keelud kümnest käsust veel tulenevad. Keset seda loetelu võtab Mooses korraks üles hoopis teise teema ning hakkab rääkima Messia tulekust. Võibolla aimab Mooses, et käsud ei suuda päästa inimesi. Ükskõik kui üksikasjalikud elamisreeglid meil ka oleks, ikka leiab inimene tee nende reeglite vahelt või ümber minekuks.
Olgu siinkohal toodud katke raamatust “Seitse leiba ja pisut kalukesi”.
Vanas kirikus oli üks pühaks Iisak Süürlane. Tema rääkis kristlikust täiuslikkusest. Ta ütles, et see on igale loodud olendile kaasa tundev süda. See on niisugune süda, mis ei tunne kaasa üksnes inimestele. See süda halastab ja tunneb kaasa kõigile: nii inimestele kui koduloomadele, nii madudele, roomajatele kui ka puudele-põõsastele ning igale rohuliblele ja kõrrekesele…

Üks vaga mees kõndis mitte väga ammu ühes ida kloostris, meist hulga maad lõuna pool. Ja seal oli üks külaline, kes oli saabunud sellesse kloostrisse – vist ajakirjanik, haritud inimene, usklik inimene. Ja nad kõndisid kõrvuti. Kõnnivad – ja on selline välu, imeline, lilli täis välu. Ajakirjanikul on käes mingi pulk või jalutuskepp või piits. Käies lööb ta selle piitsaga justkui möödaminnes, niisama teeäärseid lilli, väheke nagu piitsutab neid, ise sealjuures juttu ajades.

Aga see munk käib vaikides ja vaatab niimoodi… Siis aga ütleb tasa: “Meil ei tehta nii…” Ta ei süüdistanud, ei teinud etteheiteid, lihtsalt tal libises see kuidagi üle huulte, et sina, näe, tapad neid lilli, seda Jumala ilu, seda Jumala hingamist, mis tahab samuti elada … Kõik, kel on eluõhku,” on öeldud Pühakirjas, “kiitku Issandat” – nad kiidavad samuti Issandat oma eluga, sellega et elavad ja rõõmustavad päikese ning elu üle, sina aga jätad nad kuidagi mõtlematult sellest elust ilma … Ma mõistan, et sa pole julm, lihtsalt pisut kergemeelne, ei saa aru… Ja nõnda ta ütleski: “Meil nii ei tehta” Ja sellel ajakirjanikul hakkas väga häbi. Väga häbi hakkas. 

Lilli pole ilus niisama rappida. Aga kuidas on inimesega? Kas me vahel ei käitu teise inimesega sama mõtlematult? Möödaminnes nagu muuseas teeme üksteisele haiget. Ega me pole julmad, lihtsalt pisut kergemeelsed, ei saa aru.
Issand ütleb Moosesele: Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru (salmid 18-19).

Messias ei pidanud oma esimesel tulemisel laskuma inglina taevast ega mingil muul viisil tulema kusagilt väljaspoolt. Ta pidi sündima vendade hulgast, inimeste seast, Jumala valitud rahva soost. Inimesena inimese kõrval, aga samas Jumal Jumalast. Ta ei räägi nagu inimene, kes ise oma peaga asju välja mõtleb ja neid tõe pähe esitab, vaid Tema räägib, mida Jumal talle annab rääkida. 

Kui Jumal tuleb inimesena inimese kõrvale, tahab Ta sellega ka õpetada meid märkama teist inimest enda kõrval, aga ka Jumalat enda kõrval.



Friday, December 9, 2011

Joyeux Noёl

Meie pastoraadis koos käiv keeltekool lõpetas selleks hooajaks kooskäimise. Saatsime oma prantsuse keele õpetaja jõuludeks koju, Pariisi. Aga enne valmistasime kirikumõisa köögis koos la bûche de Noёl, laulsime Petit Papa Noёl ja soovisime üksteisele häid jõule.

Sunday, December 4, 2011

2. advendipühapäev

Terve nädal tuli munk Martinusel istuda kloostrikooli (UI) raamatukogus ja uurida mis on kirjutatud pühadesse ürikutesse ja neid lahkavatesse ajaloolis-kriitilistesse tekstidesse. Aga sellele tööle sai nüüd punkt pandud.

Kose kogudusest jääb ootusaja teise pühapäeva märgina sel päeval kõlanud Js 44:6-8 põhinev jutlus:

Kuningas Saalomon, Taaveti poeg, kes oli ehitanud Jeruusalemma templi, astus selle pühitsemisel Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole ning ütles: «Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest (1Kn 8:22).

Saalomon oli nii õnnelik sel hetkel, tempel oli valmis, tema töö lõpetatud, ja ta valas oma õnne Jumala kiitusesse. Targa kuningana teadis ta, et inimene on heitlik, Jumal on kindel; inimene ekslik, Jumal armuline; inimene surelik, Jumal igavene. Mida saab inimene, kes igatseb täislikkuse järgi, aga on teadlik oma nõrkusest, teha muud kui kõigest südamest püüda käia koos oma Issandaga ja kiita teda igal sammul.

Juba teab mitmendat pühapäeva järjest pean märkima, et ma ei jutlusta üksi, vaid nagu VT Laulik ütleb Ps 19:2 Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd! Kui märgata oskad, siis kuuled kuidas Jumal ise kõneleb sinuga ja räägib sulle suuri saladusi läbi loodu. 

Heitkem täna korraks pilk ookeani taha, sinna, kus elavad oranžitiivulised monarhliblikad (Danaus Plexippus). Iga aasta oktoobris alustavad need imelised liblikad oma mitme tuhande kilomeetri pikkust ja rohkem kui 70 päeva kestvat lendu. Praegugi on nad teel talve sukelduvast Kanadast ja USA põhjaosast Mehhiko soojadesse metsadesse. Monarhliblikate lend lõunasse on suur müsteerium. Kui Kanadast Mehhikosse lendav põlvkond peab vastu terve lennu ehk ligi kolm kuud, siis Mehhikost Kanadasse lennu ajal jõuab sündida ja hukkuda kolm sugupõlve. Need on alati erinevad liblikad, kes lendavad ja ometi nad teavad teed. Kui augustis hakkavad päevad lühenema, naasevad kümned miljonid liblikad iga kord samadele mäenõlvadele Californias ja Mehhikos. Nad ei lenda kunagi üksinda. Ükski nendest ei ela talve üle, kuid nende järeltulijad, kes kevadel USA-sse ja Kanadasse tagasi pöörduvad, leiavad ikka üles selle koha, kust esivanemad sügisel lahkusid.

Me oleme kristlastena nagu monarhliblikad. Me ei ole kunagi käinud seal, kuhu oleme praegu teel. Me läheme koos ja samas peab igaüks meist oma tiibade jõul lendama. Meil on vaid aimdus, mis meid juhib. Usk Kolmainu Jumalasse. Meil on ka teadmine eelnevate põlvkondade teekonnast ja me jätame tulevastele põlvkondadele jälje, kuid iga põlvkond peab ise oma rännutee läbima. Ja ikka koos. Üksteise kõrval. Ja samas igaüks üksinda.

Prohvet Jesaja raamatus ütleb Issand: Mina olen esimene ja viimane. Ilmutusraamatus ütleb Jeesus: «Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed. (Ilm 1:17j).

Jesaja raamatus ütleb Issand veel: Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu
kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad. Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole!

Mäejutluse lõpus ütleb Jeesus: Igaüks nüüd, kes mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.» Mt 7:24-27

Jumal on kalju, kindel varjupaik. Meie oleme rändurid, monarhliblikad, kel on vaid aimdus ja igatsus, lõpmata suur igatus.

Sunday, November 27, 2011

Katke 1. advendi jutlusest

Üks inimene rääkis loo, kuidas ta reisil Šotimaale peatus ühel õhtul kuulsal mereäärsel kaljul, mis oli tuntud sealt avaneva suurepärase vaate poolest Eriliselt kuulsad olid sealsed päikeseloojangud. Temagi läks sinna loojuvat päikest vaatama ja jälgis imetlusega valguse ja värvide mängu taevas ja selle peegeldust merel. Samasse paika oli looduse vaatemängu tulnud imetlema üks vanem abielupaar koos ühe mehega, kes paistis olevat nende poeg. Abielupaar seisis auto oma kõrval ja vaatas merele, noorem mees autost välja ei tulnud, ta paistis olevat haige, raskelt haige. Ta oli poollamas asendis auto tagaistmel ja ta pea oli vajunud rinnale, aga ta oli ärkvel. Kui päikeseloojang jõudis oma kuldse ja purpuri värvi- ja valgusemängu kulminatsiooni, istus abielupaar autosse, kahele poole seda nooremat meest. Mees ja naine tõstsid jõuetu mehe sirgelt istuma ja tõstsid kumbki oma käega toetades ta pea üles, et ta näeks toimuvat. Too inimene, kes oli seal jälgimas päikeseloojangut ja silmanurgast neid kolme ütles, et tol hetkel ta mõistis, et Kristus tuleb kord oma kirkuses, iga looduse valgusmäng, iga päikesetõus ja loojang on ta tulemise kirkuse peegeldus, aga tema tuleku saladus peegeldub kõige selgemalt siin maailmas armastuses, mis tuleb inimese juurde tema nõrkuses ja puuduses.
Mulle tundub, et me oleme kõik vahel sama jõuetud, nõrgad nagu too mees seal Šotimaa kaljupealsel. Me ei jaksa tõsta oma pead üles ja vaadata Tema poole, kes tuleb. Aga me saame üksteist toetada ja julgustada, nö. tõsta üksteise pead, et me näeksime Kristuse tuleku saladust.
Ps 24:7 
Teie, väravad,
tõstke oma pead,
ja teie, igavesed uksed,
saage kõrgeks,
et aukuningas saaks sisse tulla!
 

Ettevalmistused advendiks


 
Meie kirikus on kanged mehed! Kui nad võtavad nõuks jõulurõõmu tuua, siis ka toovad. Heidavad sel ajal kõrvale kõik muud tegemised ja teenivad rõõmuga Issandat! Kirikusse oli vaja kuusk tuua. Kõigepealt leiti sobiv puu, seejärel sobivad tööriistad. Muuhulgas pandi paika ka pool ilmaelu, siis saeti puu maha. Lageda taeva all ei tundunudki ta nii suur olevat.
Aga siis pidi jõulupuu kiriku peauksest sisse mahtuma. Kas ikka mahub?
Mahtus!
Ega midagi, kuusele jalg alla ja ees seisab järgmine katsumus. Puu peab püsti saama, aga ta paistab paisuvat üha pikemaks ja laiemaks.
Kuid seegi ülesanne sai Kose kiriku kangete meeste poolt täidetud.
Nüüd tekkis altari ette ja (taeva)redelite vahele nobedate näppude ring, kes jõulutuled lahti harutas.
Ja viimaks Jumalale auks need kuuse otsa riputas.
Juba samal õhtul, 1. advendi eelõhtul (juudi kombe kohaselt ja vana eesti kombe kohaselt on eelõhtu sama oluline kui järgnev päev) tuli Kose kihelkonna rahvas kirikusse advendiküünalt süütama. Küll oli siis hää selle kuuse all ja kirikuvõlvide all ja Issanda õnnistuse all laulda. Pärast viidi kiriku altarilt võetud tuli pika vonkleva jaaniussikeste protsessioonina tähevalge taeva all Kose keskele, kus kuulutati üheskoos välja jõulurahu.

Alguses oli sõna...

Kui ma oleksin munk Martinus ühest keskaja kloostrist, istuksin praegu hanesulg käes kloostri raamatukogus ja täheldaksin tulevaste põlvede tarvis üles tänaseid sündmuseid. Aga seda ma pole. Tegutsen hoopis ühes kaasaja kirikus ja sõrmed libisevad hinnalise paberi asemel üle plastmassist klaviatuuri ja sõnad ilmuvad helendavale ekraanile. Kui palju erinev saab olema kirjapandu, eks seda ole näha. Tähthaaval ja pilthaaval saavad siia üles riputatud mõned päevad Kose koguduse elust. On esimene advendipühapäev AD 2011.