Sunday, December 3, 2017

Jutlus I advendipühapäeval


„Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, na­gu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga Tema troonile. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!” 
Ilm 3, 20-22

Tänane päev on teetähiseks mitmele ajalikule sündmusele, mille mõju ulatub igavikka. Seisame uue kirikuaasta lävel, täna algab advendiaeg – Kristuse tulemise ja Tema sündimise rõõmupühaks valmistumise aeg, jõuluootuse aeg.
Jõuluootuses ei küsimus vaid teatud mööduvast meeleolust, vaid see räägib meie sees peidus olevast igatsusest, teatud väikese ärevusega täidetud ootusest. See on igatsuse selle järele, et ühel päeval leiaksime igavese rahu ja tasakaalu suhetes iseenda, teiste inimeste ja Jumalaga.
Tänane jutluse aluseks olev kirjakoht asetab meid samuti mõnevõrra ootusärevasse olukorda: ukse taha, sissepoole, piiratud ruumi, sest kui on uks siis on eeldatavasti ka seinad.
Oma elus puutume kokku erinevate ustega. Mõni neist on suletud ja avaneb raskesti, mõnel on võtmed ammugi kaduma läinud ning sissepääsemiseks tuleb roostes lukk lihtsalt katki murda, mõnda aga ei soovi me ise enam kunagi avada. Leidub ka selliseid uksi, mis avanevad sisse ja väljapoole, nii et iga soovija saab sellest hõlpsasti edasi tagasi käia. Mõne ukse taga on kaasaegne teavitussüsteem, mille puhul saame kohe teada, kas teisel pool ust ollakse valmis sisenejat vastu võtma või mitte. Nende uste taga seisjate hulgas kohtame väga erineva käitumisviisiga inimesi: mõned koputavad enne sisenemist viisakalt ja ootavad kuni saavad loa siseneda, teised jälle arvavad, et nemad ja nende asjad on nii tähtsad, et nemad peavad uksest sisse pääsema kohe, olenemata sellest mis teiselpool ust olijad sellest arvavad. Leidub ka neid, kes on valmis nii öelda koos uksega sisenema, hoolimata sellest, kas neil on selleks õigust või mitte.
Mõnikord tähendab ukse avamine, et sama kiiresti kui selle sisenemiseks avame, tahame selle ka enda selja taga kinni tõmmata: mõnikord selleks, et põgeneda seljataha jääva eest, mõnikord selleks, et end kaitsta, mõnikord selleks, et saada rahu ja vaikust, leida aega keskendumiseks.
Täna avame ukse uude kirikuaastasse ja hakkame tasahilju valmistuma selleks, et taaskord võtta vastu jõululaps – inimesena ja inimeste hulka sündinud Jumal: Jeesus Kristus.
Jeesus kuulub nende hulka, kes suletud ukse taga koputavad. Ta ootab kannatlikult ja alandlikult, et uks avatakse seestpoolt. Jeesus teab, et tema jutt on küll tähtis, ent teiselpool ust olijal on oma elurütm, oma maailm, väärtused ja tõekspidamised. Koputades annab Jeesus märku, et tal on meie juurde asja. Täna, advendiaja alguses on aeg küsida ja mõelda, kas märkame ukse taga seisjat, kas kuuleme Jeesuse koputust. Kui kuuleme, mis see siis meie jaoks tähendab? Tüütut külalist, kelle lahkumist oodatakse saabumise esimestest hetkedest peale? Või ehk kõlab koputus uksele hoopis ehmatavalt, kurjakuulutavalt või suisa hirmutavalt? Või tõotab õrn koputus hoopis kauaoodatud külalist, kelle tulekut oleme alateadlikult või teadlikult juba pikka aega igatsenud ning kelle tulekuks oleme ehk juba pikemat aega ettevalmistusi teinud? Igatahes on külaline nüüd kohal ja ütleb: , ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga. Kui kergelt või raskel avame Talle oma südame või anname hoopis teada, et praegu pole meil Tema vastuvõtmiseks aega. Kui tuleb ootamatuid külalisi mõtleb enamus inimesi enamasti ikka, kas kodu on sellises korras, et sinna võib võõraid lasta. Kui Jeesus tuleb ja koputab, siis Ta ei oota, et meie kodu, meie hing ja süda oleksid esinduslikus korras. Ta ei oota, et me Teda ülikülluslikult kostitaksime, Ta toob ise kõik vajaliku kaasa. Ta toob rahu ja armastust, ta teeb seda nii, et segadus meie hinges kaob. Õigupoolest ei ole  Ta ju ka kuidagi võõras, keda oleks vaja peljata või häbeneda. Olenemata sellest, mis meie elus, meie hinges ja südames parasjagu toimub, Jumal teab ja tunneb seda, vahest isegi paremini kui me seda ise eales suudaksime. Nii nagu loeme 139. psalmist: Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.  Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.   
Olenemata sellest, millised me oleme tuleb Jumal meie juurde ja tahab meiega jagada oma armastust ja viimselt iseennast. Ta tuleb meie juurde läbi meie teekaaslaste, läbi argiste ja pühade hetkede, Ta kohtub meiega pühas armulauas, aga ka igas vastutulijas ja mööda minejas.  
Inglise kunstnik William Hunt maalis meie tänasest tekstist inspireerituna  maali „Maailma valgus“, mis kujutab laternaga Jeesust, kes on kohe koputamas rohtukasvanud ja ammu avamata uksele. Maalil kujutatud uksel puudub link, seda saab avada üksnes seesolija.
Olgem siis tähelepanelikud, et oskaksime märgata, ennast avada ja vastu võtta seda, mille Jumal meie jaoks on juba valmistanud. Jumala ligiolu ja valgus saatku meid kõiki alanud advendiajal, alanud kirikuaastal, nüüd ja igavesti. Aamen.

Õp Kerstin Kask

Sunday, November 26, 2017

Jutlus igavikupühapäeval



„Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile ja Ta ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja Ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õn­nistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma raja­misest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaata­ma, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged Talle: „Issand, millal me nägime Sind näljasena ja toitsime Sind, või janu­sena ja jootsime Sind? Millal me nägime Sind kodutuna ja võtsime Su vastu, või alasti ja riietasime Sind? Millal me nägime Sind haige­na või vangis ja tulime Su juurde?” Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pi­sematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis Ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igaves­se tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaa­tama.” Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime Sind nälja­sena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole Sind teeninud?” Siis Ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisema­test vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.” Mt 25, 31-46

Üks vana lugu jutustab, kuidas ühel ilusal päeval kui metsaelanikud veetsid rahulikku lõunatundi, küsis äkki üks väike linnuke teistelt: mis on elu? Selline sügavmõtteline küsimus üllatas kõiki. Lill oli just õide puhkemas, ta avas üksteise järel oma õienupud, nautis päikesevalgust ja ütles: elu on muutumine. Liblikas nii filosoofiline ei olnud, kergelt lendles ta õielt-õiele ja nautis igal neist maitsvat nektarit. Elu on imetlemine ja päikesepaiste kuulutas ta. Maapinnal aga toimetas sipelgas, kes vedas enda järel poole suuremat puukoore tükikest. Elu ei ole muud kui töö, vaev ja higi, ütles ta hingeldades. Kui ei oleks hakanud vihma sadama, küllap siis oleks diskussioon elu tähenduse üle veelgi kaugemale ulatunud. Vihm kommenteeris: elu on pisarad, ainult pisarad. Kõrgel taeva all tegi kotkas oma uhkeid lennutuure: elu on alateadlik ülespoole pürgimine, andis ta kõrgustest teada oma arvamuse. Päev veeres õhtusse ja metsast jalutas läbi peolt kodupoole astuv mees. Elu on lõputu õnne otsimine ja lõputu pettumuste jada, kaebas ta.
Pika ja pimeda öö järel hakkas hommikune taeva aegamisi punetama. Nii nagu koidupuna on uue päeva algus, nõnda on elu igaviku algus. Täna on kirikuaasta viimane pühapäev, igavikupühapäev, mil mõtleme ehk tavapärasest enam sellele, mis saab olema meie ajaliku elu järel.
Tänane jutluse tekst on viimane Jeesuse lõpuaja kõnedest. Tema kõnet kuulas toona laias laastus kahesuguseid inimesi: esimesed neist tundsid hästi usuga seotud õpetusi, käskusid ja keeldusid, pidasid neist ka ise täpselt kinni ning tihti võisid nende halvaks paneva ninakirtsutuse märklauaks saada sellised inimesed, kelle elukaar nii sirge ja kõrge joonega ning ideaalilähedaselt ei olnud kulgenud. Ka sellised, kelle usuelugi ehk välispidisel vaatlusel kriitikat ei kannatanud.  Nende teiste olemasolu toel õitses ja õilmitses esimeste enesekindlus ja enesearmastus, mida vürtsitasid ka kõrkus ja ülbus. Vaesus, haigused, erinevat liiki kannatused nende maailma ei mahtunud. Just nõnda mõtlevaid ja elevaid inimesi tahtis Jeesus oma kõnega puudutada või ehk isegi raputada, aga ka nii öelda teiste kingadesse asetada.
Ta üllatas neid lugudega erinevatest elusaatustest, just sellistest, kus otse ja sirgeid teid ei ole olnud ning kus leidub rohkesti seda, mida toona õigeusklik juut pidas pigem Jumala karistuseks. Jeesus annab teravalt mõista, et usk ei ole pelgalt pühade tekstide lugemine ja kuulamine ning templi õuedes istumine. Ajalik ja igavikuline on selles loos omavahel tugevasti seotud. Usu sügavuse mõõdupuu on siin see, missugused on meie hoiakud ja teod kaasinimeste suhtes. Jeesust tuleb siin inimestele väga lähedale, samastades end selle maailma kõige väetimate, taga kiusatute ja tõrjututega, nendega, keda arvati olevat Jumala õnnistusest ilma jäänud. Jeesus ütleb „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisema­test vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
Oleme nüüd pikalt rääkinud sellest, missugune ei peaks olema. Aga selles loos on ka teine osapool, need, kes saavad Jeesuse õnnistuse osaliseks. Kirjelduse järgi käituvad nemad otsekui puuga pähe saanud, nii üllatunud on nad: Meie? Kus? Mis? Millal? Kas ikka tõesti? Küllap olete igaüks oma eluski kogenud seda, et mõni inimene astub ligi ja tänab millegi eest, mille toimumist te ei mäleta või mis teie meelest ei ole olnud üleüldsegi nii märkimisväärne. Ka siin loos toob Jeesus positiivsena esile omakasupüüdmatu, tingimusteta aitamise ja aitaja, kes toimib südame sunnil, mitte kasu või ka õndsuse lootuses.
Tänane kirjakoht on ka kiriku diakooniatöö üks võtmetekstidest, mis näitab kätte teenimise alused ja põhimõtted. Kirik ei tegutse hädasolijate aitaja ja hääletute eestkostjana mitte selle pärast, et saada uusi liikmeid või teenida kuidagi ühiskonna tähelepanu ja heakskiitu, vaid seepärast, et igas abivajajas, me kohtame Jumala näo järgi loodud inimest, Jumalat ennast.
Ent, mida on sel kirjakohal öelda meile, täna, meie elude kohta? Kes täna need, kes vajavad toetust ja eestkostet? Kes on need siin meie kogukonnas? Kui vaagime iseenda tegusid ja tegemata jätmisi siin ajalikus elus, ka tänase kirjakoha alusel, võib esmapilgul tekkida lootusetuse tunne. Kes meist jõuaks niimoodi armastada, kes meist jaksaks sellisel viisil ligimest teenida. Võib olla tõesti, et Jeesuse kaasajal olid asjad teistmoodi? Või siiski mitte ....
See ei olegi viimselt tähtis, oma inimlikus piiratuses jääme alati jumalikele mõõdupuude jaoks lati alt läbijooksjateks. Kuid peame meeles pidama, et see, kes meie tegusid kaalukausile seab on seesama, kes meie eest on risti löödud, surnud ja ülestõusnud. Saame loota ja uskuda, et Tema, kes  on surma ära võitnud võtab meid oma armastuse läbi vastu. Aamen.

Õp Kerstin Kask

Sunday, November 5, 2017

Usuvõitlus



Variserid ja saduserid astusid Jeesuse juurde ning kiusates nõudsid, et Ta näitaks neile tunnustähte taevast. Tema aga kostis: „Õhtu jõu­des te ütlete: „Ilus ilm tuleb, sest taevas punetab.” Ja varahommikul te ütlete:  „Täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab ja on sompus.” Taeva palge üle otsustada te oskate, aegade tunnustähtede üle aga ei suuda. See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, aga talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht.” Ja Ta jättis nad sinna ja läks ära. Mt 16, 1-6

Tänase pühapäeva teema on usuvõitlus. Kuuldud evangeelium toob meieni variseride ja saduseride kohtumise Jeesusega. Evangeeliumites ilmuvad variserid meie ette üsna tihti, harvem kohtame sadusere. Variserid pidasid oluliseks Toora käskude täht-tähelist täitmist, saduserid on oma nime saanud kuningas Saalomoni poolt ülempreestriks asetatud Saadokilt, enamasti olid nad preestritena seotud Jeruusalemma templiga, kus nad viisid läbi ohvritalitusi.
 See ei olnud sugugi sõbralik kohtumine. Tegemist on väga eheda usuvõitlusega, võitlusega ülima ja tähtsaima pärast. Saduserid ja variserid nõudsid Jeesuselt selgitust sellest, kes Ta on. Kuna evangelist Matteus pidas oluliseks seda kohtumist vahendada, võime sellest järeldada, et neid, kes otsisid erinevaid märke ja tunnustähti, mis neile nende ja maailma elu laiemalt selgitaks, oli palju. Palju oli ka neid, kes küsisid, kes siis ikkagi on Jeesus, kuskohast ja miks Ta on tulnud. Jeesus ei hakka selgitama, vabandama ega õigustama. Ta annab mõista, et inimene saab vaid oma elu kaudu jõuda usu tuumani, saada tõendust ja kindlust ning mõista seda, kes on Jeesus.
Inimene ei ole muutunud, ka täna küsime, võib olla veel enam kui varem: mis siis ikkagi annab kindluse, et Jeesuse järgimine on mõttekas. Anna märk taevast – see on ikka aktuaalne igatsus.  Ja ka täna öeldakse: muud märki teile ei anta kui Joona märk.
Joona märgi kaudu viib Jeesus meid teistsuguse maailmanägemuse ja elu juurde. Piibel ei ole seaduste kogu, mille abil südametunnistust rõhuda. Kristlus ei ole moraalireligioon.
Piibel – raamat Jumalaga kohtumistest ja kohtumiseks on suurepärane kogu erinevatest elulugudest ja – saatustest, kus saame  kuulda Jumala ja inimese suhetest, nende ühisest teekonnast. Piibli kaudu saame meiegi sellest suhtest osa ja liitume Jumala teekaaslastega.
Joona märk kutsub meid vaatama ka oma elu. Vana Testamendi lood Joonast kujutavad eri aspektidest lähtuvalt, kes on inimene ja mida tähendab inimeseks olemine. Joona raamatust võib leida nii huumorit kui ka irooniat, aga ka palju sellist, mis meid inimestena kõnetada võiks, inimese käitumisest tema elu pöördelistel hetkedel.
Joona lugu algab ülesande andmisega: mine kuulutama Niineveesse! Joona mõistab, mida temalt oodatakse, aga ta ei taha minna. Joona põgeneb, läheb laevale, mille siht on hoopis vastassuunas.
Sarnasel viisil ilmneb inimese olemus ilmneb juba Piibli esimestel lehtedel. Jumal keelas, hoiatas, aga inimene ei tahtis ise järgi proovida. Kui Aadam ja Eeva astusid Jumala keelust üle, said aru, mis nad on teinud, siis peitsid nad ennast laste kombel ära, lootuses, et Jumal neid ei näe.
Varjamine, petmine, varjatud motiivid – kõik see viib inimese elu ummikusse, inimene takerdub üha enam iseendasse ning eemaldub Jumalast. Joona sattus tormide küüsi, kuid ta üritas teha nii nagu ei oleks midagi juhtunud, puges laeva sisemusse peitu ja uinus.
Me võime petta ja peita nii end kui teisi, ent tõsiasjad sellest ei muutu. Ka Joona seisis viimaks vastamisi elu tõsiasjade, inimeste ja viimselt ka Jumalaga. Lõpuks Joona lepib toimuvaga ja saab aru, et tal ei ole enam valikuid. Hetke mind merre, ütleb ta viimases hädas.
Sellest saab alguse muutus. Elu on raske nii kaua kui inimene usub, et ta suudab ise kogu koormat kanda ja õigeid valikuid teha. Hetkest, mil ta mõistab, et kõik tema head ja halvad ajad on Jumala käes, hakkavad asjad ja olukorrad muutuma. Koormad ei pruugi otseselt kaduda, ent nende mõju muutub. Ei ole vaja enam põgeneda ja peitu pugeda.
Joona lugu jätkub pimeduses, kala kõhus. Ta hakkab Jumalat appi hüüdma, Temaga suhtlema.  Ta mõistab, et kõik, mis tal on olnud, on ja saab olema, on Jumala käes. Sest sina heitsid mind sügavusse, merede südamesse Aga sina tõid mu elu hauast üles, Issand, mu Jumal! 
Usun, et nii mõnigi tunneb Joonas ära iseenda, oma tunded, mõtted ja käitumise mõnes elu keerulises olukorras. See on lugu sellest, kuidas elust mugavustsoonis saab elu, mis on kantud Jumala poolt antud ülesandest.
Jeesus ütleb: muud märki teile ei anta kui Joona märk. Märgi mõistmine saab toimuda vaid oma elu kaudu. See mõistmine on Jumala kingitus, Jumala armu ilmsiks saamine. Vaid oma elu kaudu saame mõista ja kogeda, et Jumal ise on see, kelle käes on torm ja maru, aga ka valgus ja vabadus. Aamen.

õp Kerstin Kask