Vastsündinu igatsus

1 Pt 2:1-3

Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.

Meie jumalateenistuse algusosas on piht. Üldpiht, kus me üheskoos alandume Jumala ette patutunnistuse sõnadega. Nõnda pühapäevast pühapäeva. Ma loodan, et see on siiras. Kui me peame loomikuks käte pesemist enne söögilauda istumist, siis on mõistetav ka oma südame puhastamine enne armulauale tulekut. Nii, nagu mustade kätega ei ole hea leivatükki suhu panna, nõnda ei ole ka kohane musta südametunnistusega armulauaande vastu võtta.

Apostel ütleb: Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Kõik see ja palju rohkemgi veel tuleb maha panna, Kristuse risti alla maha jätta. Eelnevas peatükis ütleb apostel: Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest! (1:22) Kes tõesti armastab oma ligimest, siis ta soovib ligimesele head ja ütleb talle ja tema kohta häid sõnu. Mitte ei meelita, mitte ei valeta, vaid vaatab ligimest avatud pilguga, armastava pilguga, märkab temas head ja toob seda esile. Sõnad, mida me kasutame, peegeldavad meie loomust, meie südant. Kui meil ei ole kellegi kohta midagi head öelda, siis karta on ka meie endi sees pole kuigi palju head.

Jeesus ütleb selle kohta veel: Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. (Mt 12:33jj)

Me oleme nagu viljapuud, küsimus on vaid, millist vilja me kanname. Meid kutsutakse elama pidevas meeleparanduses, raputama oma okstelt, oma elust, maha kõik halvad viljad, et head saaksid rohkem kasvada.

Mäejutluses ütleb Jeesus: Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and! (Mt 5:23-24). Nii oluliseks peab Issand meie suhteid ligimestega! Sa võid kasvõi sada korda käia kirikus või omaette palvetada, aga kui su suhted ligimesega on sassis, pole sest kasu.

Jeesus ütleb: pane siis maha kogu see halb, mis on su südames. Sa ei pea seda kaasas kandma. Sest pole kasu ei sulle ega ligimesle. See teeb kahju su hingele. Märka oma vigu ja eksimusi (võid kindel olla, et neid on ka sinu elus), tunnista ja kahetse neid ja pane nad maha. Mine, jätka sellest hetkest oma teed nagu äsjasündinud laps.

Jumala Sõna on puhas vaimulik toit. See on meie vaimulikuks kasvamiseks ja kosumiseks sama vajalik nagu emapiim imikule. Miks  vajab väike laps rinnapiima? Sest sealt saab ta kätte kõik, mida kasvamiseks vajab. Loodan, et keegi meist ei küsi milleks mulle igapäevane piiblilugemine või iganädalane armulaual käimine. Nii nagu me vajame täisväärtuslikku toitu igapäevaseks eluks, nii  vajab ka me hing elus püsimiseks kosutust. See aitab meil saada vaimulikult täiskavanuks.

Mõne hea asja kohta öeldaks kord, et kui inimene on maitse suhu saanud, siis ta tahab seda veel ja veel. Vana Testamendi Laulik ütleb (Ps 34:9) Maitske ja vaadake, et Issand on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib. Kui kristlane on kord kogenud kui hea on olla koos Jumalaga, jääb ta alati Tema lähedust otsima ja igatsema, teda saadab justkui vaimulik nälg, mida saab kustutada vaid Jumal.

Mulla Nazruddini kohta räägitakse lugu: Naaber nägi Nasruddini neljakäpukil maas.

„Mida sa siin otsid, mulla?“

„Oma võtit. Kaotasin selle ära.“

Mõlemad mehed otsisid ühes koos põlvili maas. Mõne aja pärast küsis naaber: „Kus sa oma võtme kaotasid?“

„Majas“

„Heldene aeg! Miks sa siis seda majast ei otsi?“

„Siin on valgem.“

Jumala lähedust pole vaja otsida kusagilt  kaugelt, vaid siitsamast, kus ta on kergesti leitav – oma elust, Jumala sõnast ja sakramendist.

Me ei pea Teda otsima sealt, kus näib olevat mugavam või põnevam. Tulgem sinna, kus Tema koda, kus Ta on leitav Sõnas ja sakramendis.

Aamen ja Sela

 Laste lauluring rivistus möödunud pühapäeval õues. Kui kevad tuleb, kisub ta lapsed ja lapsemeelsed toast välja. Linnudki laulavad õues.

Siis me kõndime, laulsime (eriti tüdrukud), jooksime ja ronisime (eriti poisid) ja korjasime märtsikellukaid ning esimesi siniliiliaid. Toonekurg lendas üle pea.

Siis sai ühekoos loetud piiblilugu väepealiku teenri imelisest tervendamisest ning mõtiskletud selle üle mis peaks saama Halleluja-kassi poegade nimeks (Aamen ja Sela? :)

Paastumaarjapäeval

Tänase paastumaarjapäeva keskpäevapalvuses võtsime eestpalvesse 3 M tähega algavat koguduse naist - Mare A., Merle ja Magda. Kes on haige, kes hiljuti haiglast operatsioonilt tulnud, kes käis arsti juures kontrollis. Igaühel on oma rist kanda.
Ühtlasi oli rõõm teada anda, et kirikumõisa kass tõi ilmale oma esimesed pojad. Kaks pojukest, üks hall, nagu nooruke kassiemme, teine must, mõlemal siin-seal pisut valget (einevalt emmest). Ühtlasi palume lahkesti teada anda, kui keegi tahab endale kassipoega. Tõsi küll, sellega pole kiiret, kuu või paar peavad kassipojukesed ikka kasvama.

Pilk tornile

Täna oli Kose kogudusele jälle tähtis päev.

Lisaks TV võttegrupile ("Ajalik ja ajatu") külastas meie kirikut kunstiajaloolane Juhan Kilumets, kes uuris koos oma firma Rändmeister OÜ projekteerija ja arhitektiga kirikutorni katusekonstruktsioonide ja katusekatte olukorda. Lähiajal saame professionaalse hinnangu, milline on kirikutorni tervis ja milliseid ressursse peame lahketelt fondidelt õigeaegselt paluma, et oleks mida tulevastele põlvedele pärandada.

 

Andres

Külm, kuum või leige?

Ja lumi on jälle läinud. Esimeste soojade kevadtuultega hakkasid rändlinnud parvede kaupa üle taeva lendama. Kust nad küll teavad, et nüüd on õige aeg?

                                                                                                                     Jutlus 23.märtsil

Ilm 3:14-19 Läkitus Laodikeia kogudusele

Ja Laodikeia koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti -, siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!

Jeesuse kohta kasutatakse Laodikeia kirja algul nime Aamen. See võib tunduda kummalisena. Kuid tuletagem meelde sõna “aamen” tähendust: ”see on tõsi”. Tõde ei muutu kunagi. Sama lugu on Jeesusega. Hb 13:8 on kirjutatud: Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ta on olnud alguse juures ja saab olema lõpu juures, kuid Ta on ka siin ajas, kus elame meie. Ta näeb millised me oleme, kui me ka ise seda ei näe. 

Laodikeia oli omal ajal ja oma piirkonnas rikkaim linn. Seal peeti kuulsaid pehme musta villaga lambaid  ja müüdi sellest villast tehtud rõivaid. Laodikeialased olid uhked ka oma meditsiini üle. Iseäranis salvi üle, mis oli seal leiutatud ja millega sai ravida silmanägemist.

Kuid selles linnas ei olnud oma oja või allikat. Vesi juhiti linna 6 km kauguselt piki selleks ette nähtud torustikku. Mis oli jällegi omal ajal suur saavutus ja mugavus.

Kuid Laodikeia veetorustikus voolas sageli leige vesi. Päike küttis veejuhtmed kuumaks ning vesi ei olnud enam ei kuum ega külm vaid leige. Ebameeldiv juua. Pisikutel hea levida.

Issand ütleb nüüd, et Laodikeia kogudus on nagu see vesi, mis linna torudes voolab. Ei kuum ega külm, vaid leige. Külm vesi on hea juua, kuumale veele leiab rakendust, aga leige ei kõlba õieti millekski.

Sõna ”kuum” annab tõlkida ka kui ”innukas”. Vahel me naerame kristlasi, kes on liiga innukad, nad justkui suruvad oma nägemust usust kõigile peale, ent halb on ka see, kui meie usust ei anna tunnistust miski muu, kui see, et loeme pühapäeval koos kirikus usutunnistust.

Leige, see tähendab endaga rahulolevat ja ümbritseva suhtes ükskõikset inimest, kes arvab, et tal ei ole midagi enamat vaja. Ta on saavutatuga rahul. Ta ei viitsi rohkem vaeva näha, sest kõik toimib niigi.

Selline elu oli kui liivale ehitatud maja. Laodikeialastel oli majanduslikult hea seis, kuid vaimulikult olid nad kehvas seisus. Vaimselt olid nad sedavõrd mandunud, et ei märganud ise oma olukorra tõsidust. Et nende elust on kadunud Jumal. Et nad on kadumas Jumalale. Nad kandsid kalleid rõivaid, kuid olid Jumala ees paljad. Nad olid kui pimedad, kes ei näinud millised nad on.

Laodikeialaste juures nägi Jeesus nende enesega rahulolemist. Uhkust kallite kangaste üle, millest olid tehtud nende rõivad. Uhkust oma eluviiside üle (ma ei vaja kellegi abi!). Jeesus ütles neile: ”Sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki - ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.

Kõik, mida peame nii oluliseks ja mille nimel näeme vaeva on Jumala ees tühine. Kõik see, mille inimesed on uhked üksteise ees, on väärtusetu Jumala ees.

Jeesus, Jumala Poeg, annab nõu sellistele inimestele osta tema käest tules proovitud kulda. Osta ilma hinnata. Prohvet Jesaja läbi ütleb Issand: 55 1 Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!

Lisaks tules proovitud kullale kutsub Issand laodikeialasi osa saama valgetest rõivastest... et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid. Näeksid ennast nagu Jumala sind näeb. Et sul ei oleks enam vaimset pimedust, mis varjas meie enda puudused ja vead meie eest. Et me silmad avaneks.

Viimaks ütleb Issand: Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! Mitmel pool UT-s on kirjas, et Jumal ei taha kellegi hukkumist. Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele (2Pt 3:9). Nõnda, kui meile saavad elus osaks kannatused ja katsumused, on seal kusagil Jumala käsi, kes meid suunab, lohutab ja meid õigele teele juhatab. See nn. karistus pole seega midagi muud kui Jumala armastuse väljendus.

Nagu lapsel, kes on teinud pahandust, ütleme jätnud koolitükid tegemata ja kelle vanemad panevad talle karistusena nädalaks ajaks arvutikeelu. 9-aastasele poisikesele tundub see kohutav karistus, vanemate poolt on aga puhas armastuse avaldus, kes ei taha, et laps kaoks avutimaailma avarustesse, vaid teeks oma kõigepealt oma koolitükid.

Jumal noomib ja karistab. Kõik seda selleks, et me ei manduks, ei taganeks ega muutuks enesekeskseteks ja enesega rahulolevateks kristlasteks, kes on Jumala lapsed vaid nime poolest. Jeesus julgustab meid: Ole siis innukas ja paranda meelt!

Lapsed, kevad ja Rein

Pühapäeval laulis jumalateenistusel laste lauluring.

Pärast meisterdas Margit lastega kalapüügimängu.
Täna, ootamatult mahasadanud lumega päeval, tuli Rein pastoraati Napoleoni koogiga. Seda mitte kevade alguse, vaid oma sünnipäeva puhul.

Ma usun, aita mind mu uskmatuses!

                                                                            Jutlus Kosel 16.03.2014

Mk 9:17-29

Keegi rahva hulgast vastas talle: «Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.» Aga tema vastas neile: «Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!» Ja nad tõid ta Jeesuse juurde ja Jeesust nähes raputas vaim kohe poissi ja poiss kukkus maha ja vähkres vahtu suust ajades. Ja Jeesus küsis tema isalt: «Kui kaua see juba temaga nõnda on?» Aga tema ütles: «Lapsest saadik, ja see vaim on teda sageli visanud ka tulle ja vette, et teda hukata. Aga kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!» Aga Jeesus ütles talle: «Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.» Otsekohe hüüdis lapse isa: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!» Aga kui Jeesus nägi, et rahvahulk kokku jookseb, sõitles ta rüvedat vaimu: «Sina keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja ja ära tule kunagi enam tema sisse!» Ja vaim läks välja kisendades ja teda üha raputades ning poiss jäi otsekui surnuks, nii et paljud ütlesid, et ta on surnud. Aga Jeesus võttis poisi käest kinni, tõstis ta üles, ja poiss tõusis püsti. Ja kui nad olid koju tulnud, küsisid ta jüngrid temalt omavahel olles: «Miks meie ei suutnud seda välja ajada?» Ja Jeesus ütles neile: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.»

See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega ... Jüngrid ei suutnud poissi ja tema isa aidata. Jeesus suutis. Ta ütles juuresolijaile: Oh uskmatu sugupõlv! Mida ta siis veel meie ajastul ütleks? Võib-olla ei ütlekski midagi. Ainult palvetaks ... See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.

Praegu on paastuaeg. Paastuaja juurde on ristiusus alati kuulunud intensiivsem palvetamine.

Apostel ütleb: Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! (1Ts 5:16-18).

Tänases evangeeliumis pöördus Jeesuse poole ühe lapse isa. Tema laps oli haige. Tal ei olnud mingit lootust, välja arvatud see väike lootusekilluke, mis ta Jeesuse juurde juhtis.  Pea niisama palju, kui tolles mehes oli usku, oli temas ka kahtlusi ja uskmatust. Ta pöördus Jeesuse poole viimses hädas, kui tal enam kusagilt mujalt ei olnud abi loota (nagu seda teevad paljud inimesed). Aga ta ei olnud siiski kindel, kas Jeesuski teda aidata suudab. Sestap ta ütleski: „Kui sa midagi võid - tunne meile kaasa ja aita meid!" Jeesus vastas talle: "Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub."

Kui me usume tõesti kõigeväelisse Jumalasse, siis ei pea me kahtlema selles kas Issand midagi võib või suudab, vaid ainult selles, kas me ise suudame seda uskuda, Teda kõiges usaldada.

Haige lapse isa pöördus viimaks Jeesuse poole oma kuulsaks saanud lausega: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Kas pole siin seesama suhtumine, mis läbi aegade inimest on kammitsenud: ma usun, ma usaldan, aga ma ei suuda ikkagi olla kindel!

Kas see mees tookord siis uskus või ei uskunud? Ta uskus piisavalt vähe, et kahelda, aga ta julges seda ka tunnistada ja sellepärast paluda. Ja ta uskus piisavalt palju, et Jeesust paluda ja näha oma palve vastust.

Niipea, kui haige poisi isa oli oma usupuuduse ära tundnud, palus ta: "Ma usun, aita mind mu uskmatuses!" Niimõnedki neist, kes seda meest ja ta muret teadsid võisid mõelda, et tal on liiga palju usku Jeesuse imepärastesse võimetesse. Nende arvates oleks ta pidanud koos oma pojaga koju minema. Aga mees ise oli veendunuid, et tal oli liiga vähe usku.

Keegi noormees püüdis kord ühele kristlasele selgeks teha, et ristiusk ei suutvat kedagi aidata. Näiteks tõi ta oma naabri, kes olevat väga usklik ja külastavat sageli kirikut, kuid sealjuures olevat väga kitsi. Kristlane vastas: "Sinu seletuse järgi ei ole naabri viga selles, et ta on liiga usklik, vaid selles, et ta on liiga vähe usklik."

Ka haige poisi isa asetas end nende hulka, kelle viga oli uskmatuses ja palus, et Jeesus annaks temale usku ja aitaks teda. Ning Jeesus ei tõuka usu ja uskmatuse piiril vaevlevat meest endast eemale, vaid võtab tema palvet kuulda. Tema laps sai terveks.

Imelise tervendamise lugu kuuldes tekib tänapäeva ratsionalistliku mõtlemisega inimeses tõrge. Meil on raske suuri imesid omaks võtta, me tahaks neid kuidagi mõistusega põhjendada. Ehk arvame ka, et me ei vaja imesid, et me tuleme ise oma eluga toime. Nõnda võime arvata täpselt senikaua kuni olukord meie kontrolli alt väljub. Tegelikult on uskmatuse häda püsinud põlvest põlve. Keegi pastor oli kord oma kirikus öelnud: "See kogudus on küllalt suur, et misjoneerida kogu maailm, kui Jumal vaid annaks meile usku!"

Heebrea kirja 11:1 on öeldud: Usk on loodetava tõelisus. Jeesus ütleb mitmeid kordi inimestele, kes on hädas tema poole pöördunud: « Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!» (Mt 8:13). Usk on sild inimese ja Jumala vahel ja mida tugevam on see sild, seda suuremad imed saavad seda silda mööda meie juurde tulla.

Iga inimese elus on mõõnaperioode, kui usk kahaneb ja kahtlused või tühjus asemele poevad. Et uskmatus on patt, siis oma uskmatuse tunnistus patutunnistus. Ja see on hea. Sest kui inimene tunneb, et see on seisund, milles ta ei taha viibida, siis ei ole ta Jumalale kaduma läinud. Kui ta oma usupuuduses siiski pöördub Jeesuse poole, on ta nagu Peetrus, kes hakkas järveveel kõndides vajuma. Jeesus küll küsis ta käest hiljem: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» ent kriisihetkel ulatas talle oma käe ja päästis ta.

Nii aitab Issand meidki kui meil on raske. Seal, kus meie oleme nõrgad, kogeme tema tugevust. Ja viimaks ongi nii: Kristus on tugev, meie oleme nõrgad. Meie kõik. Inimelu on habras, kõik siin maailmas kaduv. Isegi mäed liiguvad ja künkad kõiguvad, aga Issanda heldus ei liigu me juurest ja tema rahuseadus ei kõigu (Js 54:10).