Jutlus 3. pühapäeval enne paastuaega.

Kui kaksikud Eesav ja Jaakob veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”, nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.” Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte su­gugi! Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.” Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Ju­malast, kes halastab. Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.” Rm 9: 11-23

Hea kirikuline, mäletad Sa, millal kogesid viimati midagi ootamatut, midagi, mis tõi Sulle rõõmu või andis põhjuse tänuks? Vahest tuleb sulle meelde mõni olukord, mil said mõne ootamatu kingituse osaliseks? Või abistas Sind keegi kusagil viisil või kohas, mida sa ei osanud aimata ega loota? Või kinkis mõni võõras mööduja Sulle oma naeratuse? Millal mõtlesid ehk väikese segaduse ja ärevusega: oi, kas see kõik on tõesti mulle? Sellised kogemused  ja kohtumised on osa Jumala suurest kingitusest – Jumala armust ja halastusest, mida Ta meile, inimlastele, kingib – teenimatu arm, mida Jumal meile jagab.

Olgugi, et Jumala arm ja halastus on meiega igal päeval, kutsutakse meid tänasel pühapäeval taas  sellele mõtlema, hoolimata sellest kuivõrd me seda endale teadvustame või seda märkame.  Jumala armastus ja hool, mis meile on kingitud. Tänasest alates on jäänud seitsekümmend päeva Kristuse ülestõusmispühadeni, pühadeni, mil Jumal arm inimese vastu tõeliselt avalikuks sai. Olgu need seitsekümmend päeva meile kõigile  armurikkad, olgu need kantud usukirkusest ja -sügavusest, et võiksime oma elurännakul märgata ja kogeda seda armu, mida Jumal igaühele meist meie päevades osaks laseb saada.

Ajalikus maailmas kogeb inimlaps üsna tihti,  et tasuta lõunaid ei ole, pigem tuleb kõige eest siin elus võidelda, olgu selleks siis haridus, töö, eluase, kaaslaste või isegi vanemate tähelepanu ja heakskiit. Nõnda inimlikust saavutusvajadusest tiivustatult rühib inimene aina vapralt edasi, vallutades oma teekonnal üha uusi  mäetippe. Mõnikord toimub see kergelt otsekui mängeldes, mõnikord aga väsimusest ja valust ägades. Nii mõnigi teekond katkeb või kulgeb teisele rajale, ilma et jõutaks ihaldatud eesmärkideni. Nõnda meeleheitlikult oma õnne, oma kohta siin päikese alla välja teenides, takerdub inimene ühe enam endasse, oma suutlikkusse või suutmatusse, oma enda loodud piiratud maailma. Saavutusvajadus ja nii öelda õigustatud ootus välja teenitud preemiale võib kanduda ka inimese usuellu. Saavutuse mõõdupuuks võivad siis saada kirikuskäimise sagedus, palvete pikkus või mõni muu väline parameeter. Milline koht on sellises maailmas Jumalal? Või õigemini, millise koha inimene Talle selles maailmas jätab?

Tänane evangeelium toob meieni pildi sulase ja isanda suhetest. Õigem oleks isegi öelda, et orja ja tema peremehe suhetest. Sulane on meie arusaamade kohaselt vaba ja iseseisev inimene, kes peremehe juures palgatööl ning kellel oli enamasti ka koht peremehe söögilauas. Jeesuse aegset  ühiskondlikku konteksti arvestades, räägitakse meile aga orja ja tema omaniku suhtest. Orjal polnud mingeid õigusi, tal olid ülesanded, milleks tema omanik oli ta oma majapidamisse enamasti kalli hinna eest ostnud. Loomulikult hoolitses peremees orja toidulaua ja peavarju eest, ent täiesti ennekuulmatu oleks olnud orja tema töö eest tänada ja tunnustada. See, mida ori oma isanda heaks tegi oli tema ülesanne, tema kohustus, see oli loomulik osa tema elust, mida ei tõstetud kuidagi esile. Selle pildiga sulasest ja peremehest näitab Jeesus oma jüngritele, missugune peaks olema nende hoiak Jumala suhtes:  Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha. See ei tähenda sugugi, et inimese teod ei oleks olulised. See tähendab, et oma tegudega ei pälvi me Jumala tähelepanu, oma tegudega ei teeni me välja Jumala armastust, oma tegudega ei osta me ennast vabaks ega lunasta piletit taevasse. Jumal ei ole meile midagi võlgu, isegi kui oleme enda või kaasinimeste meelest midagi väga suurt ja vapustavat  Tema ja jumalariigi heaks teinud. Meil ei ole alust öelda, mina tegin oma osa, tee nüüd Sina oma osa, et oleks õiglane ja võrdne.

Luuletaja Juhan Viiding on kirjutanud: Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale.

Usun, et sarnaselt luuletaja kirjeldusega vihmast ja päikeset, mis kõigile osaks saab, on lood ka Jumala armuga, selle üle, kellele see osaks saab otsustab Jumal, mitte meie, see ei ole seotud meie tegude, vaid Jumala armastusega iga inimese vastu.

Apostel Paulus on seda mõistnud ning kirjutab Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Ju­malast, kes halastab.

Täna on meie koguduses ristimis-ja leeripüha. Kõik leeritatavad on olnud leerikooli ajal usinad kirikuskäijad. Mitmed leeriaja jutluse tekstid, nii nagu tänanegi, on puudutanud just Jumala armu ja halastuse teemat, Jumala armust, usu läbi õndsaks saamist, mis on ju luterliku õpetuse üks alustalasid. Loodan südamest, et see armust kantud leeriaeg on teenäitajaks eluks Jumala armu varju all, mis suubub kord igavikku. Õnnistatud teel olemist teile, armsad leerilapsed ja ka kõigile meile teistele.

Martin Luther kirjutab oma „Suures Katekismuses“: me tunnistame veel, et Jumal Isa ei ole meile andnud mitte ainult kõike seda, mis meil on ja mida me silmaga näeme, vaid et ta ka kaitseb ja varjab meid iga päev kõige kurja ja ebaõnne eest, pöörab meist ära kõik ohud ja õnnetused, ning seda kõike puhtalt armastusest ja heldusest, ilma et me oleksime seda ära teeninud, nagu sõbralik isa, kes kannab meie eest hoolt, et meid ei vaevaks mingid mured.

Toetagu need Jumala lubadused ja usukaaslaste tunnistused meid, et oleksime igal päeval valmis suureks üllatuskingituseks – Jumala armu ja halastuse avaldumiseks oma elus. Aamen


Õpetaja Kerstin Kask

Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha

Aga enne usu tulekut me olime Seaduse valve alla suletud kuni
usu ilmumiseni tulevikus. Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust. Aga et usk on tulnud, siis me ei ole enam kasvataja meelevalla all. Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Gl 3, 23-29

Tänase pühapäeva teema on ristimine. Täna mõtleme ka eilsele kolmekuningapäevale ehk Kristuse ilmumispühale. Evangeeliumi tekst tõi meieni loo Jeesuse ristimisest. Ristimisega algas Jeesuse avalik tegevus. Jeesus laseb enda alandlikult Johannesel ristida, seeläbi sai Jeesuse jumaliku olemuse kõrval avalikuks  ka Jeesuse inimlik loomus. Jumal sai meie sarnaseks, lasi end inimestega koos ristida, et ristil taas Jumalana meie eest surra. Jutluse aluseks olev kirjakoht toob meieni  teemad, mis on apostel Pauluse jaoks  ühed olulisimatest: Moosese seaduse tähendus ja õigekssaamist usust Kristusesse, käsuseaduse ja evangeeliumi vahekord, usu ja ristimise seosed ja tähendus – need kõik on olulised komponendid, et kirjeldada inimese ja Jumala vahelist suhet.  Need on ristiusus olulised ja kesksed teemad, mida on hea ikka ja jälle uuesti enese jaoks läbi mõelda ning oma elu nende valgusel vaadata.

Paulust ajendas galaatlastele kirjutama  eksiõpetuse sissetungimine Galaatia kogudustesse. Eksiõpetajad, kes olid ilmselt juudi päritolu kristlased, nõudsid, et Galaatia kristlased laseksid end ümber lõigata. See toob aga kaasa kohustuse pidada kinni kogu Moosese seadusest. Paulus, endine juut, lükkab sellise eksiõpetuse äärmise resoluutsusega tagasi,  põhjendades, et õndsus ei tule seaduse täitmise, vaid usu kaudu ning need, kes panevad oma lootuse ümberlõikamisele ja Moosese seadusele, muudavad Kristuse tuleku mõttetuks. Karmid sõnad, aga tõsi: oluline pole mitte käsk, vaid usk, mille Jumal on inimesele kinkinud.

Paulus kirjeldab maailma, iga inimese olukorda enne ja nüüd, enne Kristuse ilmumist maailmale ja pärast Kristuse Ilmumist maailmale. Need on Pauluse jaoks täiesti kardinaalselt erinevad maailmad, need erinevad enam kui öö ja päev. Kui esimest maailma, enne Kristuse ilmumist, iseloomustab märksõna „seadus“, reeglid ja normid, mille järgimisega usutakse saavutatavat Jumala heakskiitu, siis teise maailma märksõnaks on „usk“. Paulus näeb seaduses, selle kasvatavas rollis,  järelevaatajat või valvurit, kes valvab vangistuses olevat inimest nii kaua kui tuli Kristus.

Kristuse aega avavad tee usk ja ristimine. Ristimise kaudu kingib Jumal inimesele usu. Kristuse aeg, usu aeg,  on sootuks teistsugune kui seaduse aeg. Inimene on Kristuse läbi saanud lähedaseks Jumalaga, taastunud on algupärane side Looja Jumala ja loodud inimese vahel. Selle sideme erilisust, intensiivsust ja maailma muutvat väge kirjeldab Paulus erinevate võrdluste abil: ta nimetab inimesi Jumala lasteks Kristuses Jeesuses, see viitab väga lähedasele kokkukuuluvusele Jumalaga. Teine kõnekas kujund on Kristusega riietumine. Paulus ütleb: Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ristitud inimene,  kristlane on nii tihedalt ümbritsetud Kristusega, nagu inimest ümbritseb tema rõivas. Eestlastel on vanasõna: oma särk on kõige ligemal, sellega viidatakse küll paraku omakasupüüdlikusele ja ahnusele. Aga see hoopis ilusam oleks kui saaksime seda kasutada üsna otseselt, iseenda ja Jumala vahelise suhte iseloomustamiseks. Kristusega rõivastumine tähendab uue staatuse: Jumala lapse staatuse omandamist, mis saab tõeks ristimises.

Sama mõtet kristlaste ja Kristuse lähedasest seosest väljendab Paulus oma kirjas Korintose kogudusele võrdumiga kristlastest kui Kristuse ihust. Iga sõnaga annab ta tunda inimese ja Jumala vahelise seose erilisusest, intensiivsusest ja intiimsusest. Pole kahtlustki, et see suhe, Jumala ja inimese vahel,  mis saab alguse ristimises on Pauluse jaoks ülim, mida igatseda võiks.  

Ta avab meie ees ka  ristimise tagajärge:  „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist.“ ristimise tulemusena kaotavad etnilised, kultuurilised, sotsiaalsed ja soolised erinevused oma tähtsuse. Nad ei lakka olemast, ent ei ole enam olulised, sest oluline on vaid üks – ühendus Kristusega.  

Kui eelmisel pühapäeval rääkisime Kristuse pärijateks olemisest, siis täna öeldakse meile lisaks: Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Niisiis oleme kõigi nende tõotuste osalised, mis anti juba esiisa Aabrahamile. Jumala tõotus inimesele kõlas ka tänases Vana Testamendi lugemises: Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. 

Kandku need tõotused meid algaval nädalal, aga ka läbi meie elu.