Sunday, May 26, 2013

Jeesus ei ole muusa



Kolmainupüha jutluse aluseks oli Jh 3:1-8
Aga variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. 2 Ta tuli ühel ööl Jeesuse juurde ja ütles talle: «Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja, sest keegi ei suudaks teha neid tunnustähti, mida sina teed, kui temaga ei oleks Jumal. 3 Jeesus vastas talle: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.» 4 Nikodeemos ütles talle: «Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?» 5 Jeesus vastas: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. 6 Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. 7 Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! 8 Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.» 

Ühes vabakoguduses oli kord kolmel järjestikusel õhtul äratuskoosolek. Esimesel õhtul kuulutas karismaatiline jutlustaja sõnumit meeleparandusest. Kui järgnes kutse altari ette, nagu see vabakogudustes kombeks on, astus teiste seas ette mees, kes hüüdis igatsevalt oma palvet üle koosolekusaali: "Täida mind Issand, täida mind".

Järgmisel õhtul kutsus jutlustaja kogudust andma oma elu Kristusele täielikus kuulekuses. Taas järgnes altarikutse anda oma elu Kristusele. Ja taas liikus ette sama mees piki vahekäiku sama palvega: "Täida mind Issand, täida mind".

Kolmandal õhtul jutlustaja manitses jutlustaja kogudust patu eest ja kutsus elama pühaduses. Nüüdki ligines altarikutse ajal sama mees ettepoole öeldes: "Täida mind Issand, täida mind".

Seekord aga kostus hääl kiriku tagapingist, "Ära tee seda Issand, see mees lekib!"

Tõde on ka see, et me kõik lekime aeg-ajalt. Me kordame oma palveid, kuid ei lase end kergelt muuta. Me tahame olla kristlased olemata liialt palju usklikud. Tahame järgida Jeesust minemata otse tema järgi, vaid mööda oma tõlgenduse rada. Tahame vastu võtta, mida temal on meile anda andmata endast liiga palju.

Nikodeemos läks Jeesuse juurde öösel, kui kedagi ei olnud segamas. Ehk saaks suhestuda Jeesuse õpetusega ilma et see igapäevaelu kuigi palju segaks. Muidugi, eks päeval olnud ka palav ja ööjaheduses ongi parem mõttetööga tegeleda ja lõunapool läheb järsku pimedaks, võibolla nii hiline öötund ei olnudki... Aga võibolla Nikodeemos  lihtsalt kartis või häbenes minna päise päeva ajal. Võibolla ta ei tahtnuks, et suhe Jeesusega häiriks tema mugavat ja väljakujunenud elu.

Igatahes läks ta Jeesusega kohtuma pimedas. Ta alles kogus oma mõtteid ja alustas tunnustava pöördumisega, kui Jeesus ütles talle: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt ei või saada Jumala riiki.” Esiteks Jeesus otsekui luges ta mõtteid, teades mehe põhiküsimust enne, kui ta oli jõudnud seda sõnastada. Teiseks: oli ülaltsünd Nikodeemusele tundmatu mõiste. Tal juba hulk aastaid elatud, ei saa ta ju emaüska tagasi minna ja kõike otsast alata.

Enamik meist ei pahanda kui Issand teeb meie elus mõned väikesed muudatused, kaunistab me olemist. Hoopis teine asi on mõista, et ta tahab muuta kogu me elu, tahabki et sünniksime tema kaudu uuesti. Alustaksime teiselt aluselt. Jumala Poeg ei tulnud kohendama kosmeetikuna me väljanägemist, vaid meid uueks looma, et anda meile elu ja seda ülirohkesti. Igavest elu. Jeesus ei ole muusa, kes meid inspireerib, vaid Lunastaja, kes teeb meid vabaks kõigest sellest, millest nii kramplikult kinni kipume hoidma.

Nikodeemos tahtis teada, mida tema võiks veel oma elus teha, et jõuda Jumala riiki, ent Jeesus räägib talle mida Jumal temaga teeb. Uuesti sündida tähendab loobumist kõigist püüdeist saada õigeks millegi kaudu, mida inimene võib ise enda jaoks teha. See eeldab Jumala poolt pakutava armu vastuvõtmist annina. Usalduse ehk siis usu küsimus.

Luther ütleb väikeses katekismuses: Iga päev peab vana Aadam meie sees (ehk meie patune mina) patukahetsemise ja meeleparandamise läbi surema koos kõigi pattude ja kurjade himudega ja iga päev peab jälle väljuma ja tõusma üles uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.
Jah, küllap peame tunnistama, et meiegi oleme lekkivad paadid, kes loodavad pääseda kosmeetilise kohendamisega. 

Ent Jumal ei vaja meid poolikuna, vaid tervikuna. Selleks saadab Ta meile sügavaid kogemusi, et loobuksime oma harjumustest, oma automatismidest, oma killustatusest ning usaldaksime end üleni, kogu oma elu Temale.

Saturday, May 25, 2013

Reigo ja Ave laulatus

Kaunil maikuu laupäeval astusid meie kiriku altari ette Ave ja Reigo. Jumala palge ees ja tunnistajate juuresolekul ütlesid nad teineteisele "jah" ning panid teineteise sõrme armastuse ja truuduse märgina valgest kullast sõrmused.

Pruudi suguvõsa liinis oli see neljanda põlvkonna laulatus sama kiriku altari ees. Organist Kahro laulis noortele ühe imeilusa laulu, võimas tuul sasis pruudiloori ja noorpaar istus kiriku ees vingesse 1929a. autosse.

Friday, May 24, 2013

Nelipühad AD 2013

Nelipühad tulid kogu oma pidulikkuses lokkava looduse, õitsvate aasade, noorte kaskede ja leerilastega. Meie kogudusse tuli kuus uut liiget - Viivi, Karel, Pille, Maarek, Ave ja Reigo. Kolm leerilast said ka ristitud. Keegi leerilastest ütles toredasti, et pikk punane vaip, mis kiriku altari ette viib ja mida me ainult laulatustel, leeriõnnistamisel ja suuremal ristimispühal kasutame, on tema elu esimene punane vaip. Laupäeva õhtul, samal ajal kui kõu tantsis ümber kiriku, ehtisid leerilapsed oma pühakoda suurte sületäite otse aiandist toodud lõvilõugade ja lillhernestega ning põllult ja peenaredelt korjatud tulpide, nartsisside ja nurmenukkudega. Nii palju lilli ei olegi kunagi me kirikus varem olnud. Tõeline pidu!
Pühapäeval oli kirikus palju sellist rahvast, kes siin muidu eriti ei käi. Nii nende leeripühadega ikka on. Mängis me oma kiriku pasunakoor. Ilm oli palav ja kirik nõretas kondentsveest.

Rohkem leeriõnnistamise pilte näeb siin:
https://skydrive.live.com/?cid=86e9266831a82389#cid=86E9266831A82389&id=86E9266831A82389!2468



Pühapäeva evangeelium oli Johannese järgi 14. peatükist salmid 23-29
Jeesus vastas: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde. Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud. Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides. Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: «Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.» Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.

Jumala ja inimese vaheline suhe rajaneb armastusel. Armastada tähendab end teises ära tunda. Tunda ära, et nii eraldatud kui teineteisest ka ollakse, kuulutakse ometi kokku. Selle eelduseks omakorda on jumalatundmise Vaim. Me ei saa ju armastada kedagi, keda me ei tunne. 

2. Maailmasõja ajal arreteeriti Vene vägede poolt Bulgaaria Õigeusu Kiriku piiskop ning saadeti koonduslaagrisse. Keegi ohvitser soovis piiskopi üle nalja teha. Ta rivistas hulga vange üles ning kutsus piiskopi ette. Ohvitser küsis piiskopilt:“Oled usklik“, piiskop vastas jaatavalt, ohvitser:“oled sa kristlane“, jällegi vastas piiskop „jah“, ohvitser:“oled Õigeusu Kiriku piiskop“, piiskop vastas taas „jah“. Siis küsis ohvitser:“Kas sa usud Jumalat“, piiskop vastas:“Ma ei usu Jumalat“. Ohvitser oli täiesti šokeeritud, mille peale ta hakkas taas piiskopilt kõiki esitatud küsimusi üle küsima, kuid piiskopi vastused olid täpselt samad. Ohvitser tundis, et nüüd on hoopis tema end naerualuseks teinud ning ta küsis piiskopilt:“Miks sa ei usu Jumalat, ise oled ju piiskop?“ Piiskop vastas talle:“Mul ei ole vaja uskuda Jumalat, ma tunnen Teda isiklikult“.

Issand ütleb, et Lohutaja, Püha Vaim õpetab teile kõik ja tuletab teile kõik meelde. Püha Vaim ei jäta meid teadmatusse ega üksindusse. Jeesuse tõotuse kohaselt jääb Ta nende juurde, kes Jumalat armastavad. Olen vahel nii oma mõtetes arutlenud kas on pigem nii, et ma palun, et võiksin jääda Jeesuse juurde või palun, et Jeesus jääks minu juurde. Aga armastus on ju vastastikune. Jeesus ütleb jüngritele: jääge minusse ja mina jään teisse.

Nelipühad ja eelpool loetud evangeelium kutsuvad meid võtma omaks Jumala Vaimu. Et Tema, vaimulik rõõm, võiks täita meie elu, elada meie sees. Et Ta võiks tulla ja teha eluaseme meie juurde, meie südamesse. Et ta võiks kujundada meie elu. Temaga, vaid temaga kaasneb üks eriline and. And mida maailm ei suuda meile anda ega ka mõista - rahu.

Rahu, mille Jumal meile Kristuses on andnud põimub umber elu olukordade, murede ja rõõmude, nõrkuse ja tugevuse võitude ja kaotuste. See rahu lähtub Jumalast ja seepärast on ta püsiv. 

Ptriarh Kirill kirjutab oma raamatus "Hingekarjase sõna": "Sageli arvatakse, et sõja lakkamine või konflikti lõppemine ongi rahu. Abikaasad läksid tülli, seejärel tõmbusid teine teise nurka, lakkasid karjumine ja vastastikused süüdistused ja nagu olekski rahu majas. Kuid hinges pole rahu lõhnagi, on üksnes ärritus, meelepaha, viha ja raev. Vaenutegevuse poolte avaliku vastasseisu lakkamine ei anna veel tunnistust tõelisest rahust. Sest rahu pole mitte negatiivne mõiste, mida iseloomustab konflikttunnuste puudumine, vaid sügavalt positiivne seisund: teatud armuküllane reaalsus, mis tõrjub välja vaenu idee ja täidab endaga inimsüdame või ühiskondlike suhete ruumi. ... Püha Vaimu and ja arm ongi Jumala rahu. Rahu on Jumala kohaloleku tunnustäht inimese elus."

Palugem täna ja iga päev, et rahutooja Püha Vaim tuleks ja teeks oma eluaseme meie juurde, et me ei ehmuks, ei läheks araks ega arutuks. Palugem samuti nagu igapäevase maise ja materiaalse toimetuleku pärast, palugem Jeesuse õpetatud palve eeskujul: meie igapäevast rahu anna meile tänapäev.
 

Tuesday, May 14, 2013

Vaimukevad


Jh 15:26-16:4 
Kas on lihtne olla kristlane tänapäeva maailmas? Ühtpidi võttes see justkui on lihtne, meil on ju usuvabadus. Usu mida tahad ja ela kuidas tahad. Teistpidi nõuab Jeesuse järgimine tänapäeval suurt julgust ja usukindlust. Küllap sõltub kõik ka sellest mida me kristlaseks olemise all silmas peame. Kui see ei tähenda inimese jaoks midagi erilist, kui me kristlaseks olemine ei avaldu kuidagi, ei ole arvatavasti ka probleeme. Aga kui see tähendab teistsugust südamehoiakut, kui sellega kaasneb vastasseis ilmalikustunud maailmale, siis on pilt teine. Sa pead olema tugev, et ujuda vastuvoolu. Ja vastuvoolu ujumine kristlase elu tänapäeval kahtlemata on.
 
Pühal õhtusöömaajal Jeesus julgustab jüngreid. Ta teab, et tema järgijatel ei saa olema lihtne. Teda ennast lüüakse risti ja jüngreid ja kirikut ootab ees tagakiusamine. Algkristluse aegadel oli tagakiusamine jõhker ja brutaalne, tänapäeval on kuri rafineeritum, aga saatana vastasseis Kristusele on oma olemuselt sama.

Miks kiusatakse usklikke taga? Jeesus vastab: Sellepärast, et nad (kiusajad) ei tunne Isa ega mind. Jumala ja Kristuse mittetundmisest kasvab välja kogu maailma kurjus. Samast juurest on tulnud ka vaen usklike vastu – nii tagakiusamised minevikus kui vastasseis ja põlgus tänapäeval. 

Kui usklike vaenamised algkristluse aegadel või islamimaades tänapäeval mõjuvad arusaadavalt usu proovilepanekuna, siis kaasaja lääne inimesed ei kaugene usust mitte vaenu tõttu, mis võib-olla mõjuks ka hoopis virgutavalt, vaid pigem ükskõiksuse, mugandumise või lihtsalt keskendumisvõime puudumise pärast. Nii palju meelikõitvat on ümberringi! Rahvarohkeid üritusi, kõikvõimalikke arvamusi ja teemasid, millega on huvitav end kursis hoida, palju põnevat, millega tegeleda, mida lugeda, mida vaadata, millele oma aega raisata. 

Jeesus annab pühal õhtusöömaajal tõotuse Püha Vaimu tuleku kohta: Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust. Jumala Vaim on see, kes tunnistab Kristusest. Selle järgi me tunneme Jumala Vaimu, et Ta juhib meid Kristuse kaudu Jumala juurde. Maailmas võib olla palju põnevat ja paeluvat, tarku mõtteid ja peenetundelist tõetunnetust, aga kui see kõik juhib eikuhugi, inimliku teadmise ülekülluse sohu, siis pole sest kasu.
Igaüks väidab tänapäeval, et tema teab tõde. Ta teab ise kuidas peab elama ja mida kõike veel. Meie ajaloo ja religioosse harimatuse tõttu valitseb eestlase usus tõeline tohuvapohu.

Patriarh Kirill ütleb oma raamatus “Hingekarjase sõna”: uskliku kristlase vastus küsimusele teistest religioonidest peab seisnema järgmises. Me ei tea ega saa öelda, kas teised religioonid toovad inimese Jumala juurde või mitte, sest meie jaoks on see varjatud ning selle üle otsustab Jumal ise. Kuid me teame täpselt, et Issand Jeesus Kristus on Tee, Tõde ja Elu ning ta kingib inimesele võimaluse astuda ühendusse Taevase Isaga. ... Tõeline usk lammutab tõkke Jumala ja inimese vahelt. Astdes suhtlusesse Jeesuse Kristusega, astume ühendusse Kõikvõimsa Jumalaga, universumi Loojaga. Ning vastuseks meie palvetele ja palumistele annab Ta meile seda, mida me vajame. See tõeline usk õnnistab inimest Jumalaga tihedasti läbi käima.... Donitaguse piiskop Tihhon on öelnud: ”Püha Vaim tegutseb Jumala Sõna kaudu südametes”. Püha Vaim õpetab meid ja tuletab meile meelde kõik, kuid mitte mentaalselt, mitte teadvuse ja mälu tasandil, vaid juhatades meid salapäraselt ajavälisesse reaalsusesse.

Püha Vaim on nagu Jumala hingus, mida tunneme enda peal. Seesama eluhingus, millega Jumal andis elu põrmust võetud Aadamale. Me ei näe Teda, kellest see sooja tuulena mõjuv Lohutaja lähtub, aga tänu sellele hingusele tunneme selgelt Looja lähedust oma elus. Saabuvad nelipühad kutsuvad meid igatsema ja paluma Jumala Vaimu oma ellu, et ta tuleks ja looks meie sees kõik uueks. Nagu kevad.

Taevaminemispüha

Taevaminemispühal, möödunud neljapäeval, pidas Kose kirikus järgmise jutluse jutlustaja Rein Keskpaik. Jutluse aluseks oli Mk 16:14-20 
 
“Viimaks näitas Jeesus end neile üheteistkümnele, kui nad lauas istusid, ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist. 
Ja Jeesus ütles neile:”Minge kõike maailma , kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.” 

Kui Issand (Jeesus) oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele. 
Aga jüngrid läksid välja ja kuulutasid kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas sõna tunnustähtedega.” 
Üleeile kohtusin Kose vahel paljude tuttavate inimestega. Muu hulgas tuli jutuks ka taevaminemispüha. Oli neid, kes ei teadnud sellest päevast midagi. See püha hakkab eestlaste hulgas unustusehõlma kaduma. Minu igavikuteele läinud ämm ütles, et see päev on nii suur püha, et rohigi ei kasva.S ellel päeval ei tehtud tööd. 
Oma taevasseminemise paigaks valis Jeesus Õlimäe.Seda au ei pälvinud Siioni mägi Taaveti linnas , ega ka Mooria mägi, kus asus tempel. 
Ellen White  on kirjutanud:”Jeesus oli väsimuse ja südamevaluga läinud ikka otsima puhkust Õlimäelt.Kui püha Jumala aupilv oli lahkunud esimesest templist, oli Jumala au peatunud idapoolsel mäel, justkui soovimata jätta Jumalast valitud linna. Kristuski seisis Õlimäel, vaadates igatseva südamega Jeruusalemma poole.Õlimäe puudesalud ja kurud olid näinud Kristuse palveid ja pisaraid. Selle mäe järsakud olid kajanud rahvahulga võiduhõisetest, kes kuulutas Ta kuningaks. Õlimäe nõlval Laatsaruse juures Betaanias oli Ta tundnud end koduselt.Ketsemani aias mäe jalamil oli Jeesus palvetanud ja kohutavat võitlust võidelnud.Sealt mäelt soovis Ta minna taevasse.Sellel mäel seisab Ta siis, kui Ta tuleb tagasi. Ta seisab siis Õlimäel mitte enam valudemehena, vaid võiduka aukuningana ning heebrealaste halleluujatega segunevad paganate hoosiannad.” 
Inimkonna suurmeestest on maailma jäänud hauad.Kuulsatest suguvõsadest, kes on Kose kirikuga seotud, peab nimetama meest, kes on jäädvustatud meie kultuurilukku-kirjamees ja estofiil Peter von Mannteuffel. Ülemaailmse kuulsuse on saavutanud aga meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue. Rida kuulsusi on jäädvustatud vahakujudena muuseumides, kuid Jeesusest ei ole hauaküngast jäänud. Taevaminek on ainulaadse eluloo ainulaadne lõpp (O.Tärk). Seda hetke võib nimetada Jumala Poja kojuminekuks. 
Kristuse maapealne rännak oli kestnud kolmkümmend kolm aastat. Ta oli talunud põlgust, solvanguid ja teotust.Lõpuks Ta hüljati ja löödi risti.Mida Jeesus nüüd teeb? Kas ta hülgab oma rahva? Ei! Matteuse evangeeliumi lõpus lubab Ta:”Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”(Mt 28:19,20) 
Ka täna loetud kirjakoht ütleb selgelt:”Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” 
Pärast Jeesuse taevaminekut algas koguduses uus misjoniajastu. Jüngrid pidid misjonitööd alustama, sest nüüd oli neil, mida kuulutada.Issand ise oli neile selle käsu andnud.Imeline päev Õlimäel, mil Jeesus Jüngritest lahkus neid õnnistades, oli nagu viimne pintslipuudutus, mis lõpetas väärtusliku maali. Nüüd oli Jumala Poja maine elulugu täiuslik. Tema imeline sündimine, töö, õpetus, elu, surm ja ülestõusmine olid leidnud väärilise tulemuse.Selle teatega võisid jüngrid minna kogu maailma ja seda oli väärt kuulutada igale inimesele. 
Jüngrid ei olnud enam ebakindlad tuleviku suhtes.Nad teadsid, et Jeesus on taevas ja on vahemeheks nende ja Jumala vahel. Nad tundsid, et neil on sõber Jumala trooni juures ning nad põlesid innust esitada oma palved Isale Jeesuse nimel.Sügavas aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates Jeesuse kinnitust:”Tõesti, tõesti ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda Ta annab teile minu nimel! Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!”( Jh 16:23,24)  
Nad tõstsid oma usukäed üha kõrgemale täis kindlust, sest: “Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?...Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”(Rm 8:35, 38, 39)