Jutlus advendiaja 1. pühapäeval, 27. novembril, A.D.2016

Jutlustab diakon Rein Keskpaik.

Mk 11:2 „ Ja Jeesus ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!“

Kirikuaasta esimese pühapäeva piiblitekstid kuulutavad, et Jumal ei ole meist kellestki kaugel. Ta tuleb oma rahva keskele, et kinkida talle uus aeg- pääste aeg. Kogudus tervitab oma saabuvat Kuningat lauldes hoosiannat ja rõõmustades, et Jeesus on päästnud meid osaduseks Jumala ja üksteisega. Päeva evangeeliumid liidavad advendiaja ja jõulud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Kirikuaasta ülestõusmispühakesksus tõuseb sel viisil esile juba kirikuaasta alguses. Jõulud saavad oma tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.

Tänase pühapäevaga alustame uut kirikuaastat. Kirikuaasta erineb tavalisest kalendriaastast. On olemas veel teisigi ajaarvamise aluseid: majandusaasta, kooliaasta. Endise kooliõpetajana mäletan, et ikka soovisime 1.sept.: head uut (kooli-) aastat! Luulemees Contra ütles selle kohta, et see on sama kui soovida hobusele sügisel head künniaastat.  Kirikuaasta algus on aga eriline, advendiaeg- Kristuse tulemise ooteaeg. Endine Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg on öelnud, et see on üheltpoolt ärev ootuseaeg ja teiseltpoolt usin ettevalmistusaeg, mida me siin kirikus nimetame meeleparandusajaks. Et Jeesuslapse hälli kohale kummardudes oleks meil hea meel, et meie meelt ei häiriks kahtlus, halb südametunnistus, koguni hirm nagu kuningas Heroodesel.

Rohkem kui tuhat aastat oli Juuda rahvas oodanud Lunastaja tulekut. Sellele sündmusele rajati kõige suuremad lootused. Lauludes ja prohvetikuulutustes kõlas Tema nimi. Ja ometi ei tundnud nad Teda ära siis, kui Ta tuli. Taeva poolt armastatu oli nende jaoks nagu juur põuasest maast. Ei olnud Tal kuju ega ilu. Ta tuli sellesse, mis oli Tema oma ja Tema omad ei võtnud Teda vastu.

Juba viissada aastat enne Kristuse sündi kirjutas prohvet Sakarja: „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ (Sk 9:9)  Sakarja prohvetikuulutus pidi nüüd täituma.

Jeesus saabus linna nagu kunagi iisraeli kuningad olid ratsutanud, eeslisälu seljas. Sellega läks täide prohveti kuulutus, et Messias saabub Jeruusalemma emaeesli sälu seljas. Selline Jeesuse tulemise viis võis tunduda imelik. Kas see on kuningale kohane? Kuningad ratsutasid ikka sõjaratsu seljas ja neil oli suur saatjaskond. Kui Jeesus oleks saabunud selles aus, mis Tal oli Isa juures, ei oleks inimesed talunud Tema lähedust. Selleks, et me võiksime näha Jumala au ja mitte hukkuda, tuli Tal oma au varjata. Tema jumalikkus kaeti inimlikkusega- au, mida poleks suudetud taluda, kaeti nähtava inimkujuga.

Seda suurt kavatsust olid peegeldanud sümbolid ja võrdkujud. Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja ellu jääda. Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel. Selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli sooritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale meie alanduse ihu (Fl 3:21) ja sai nagu inimene. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud. Ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni.

Seetõttu, et Jeesus tuli elama meie keskele, teame me, et Jumal tunneb meie katsumusi ja võtab osa meie muredest. Meie sarnase inimesena tuli Tal näidata sõnakuulelikkuse eeskuju. Sellepärast võttis Ta enda peale meie olemuse ja elas läbi meie kannatused. Ta talus iga katsumust, millesse meie satume. Ta ei kasutanud enda heaks mingit väge, mida meile ei pakutaks. Olles inimene kohtas Ta kiusatusi, ning võitis Jumalalt antud väes. Tema elu tunnistab, et ka meil on samasugune võimalus olla sõnakuulelik Jumala käsule.

Olles inimene, jõudis Kristus inimesteni. Olles Jumal, oli ta seotud Jumala trooniga. Inimese Pojana jättis Ta meile sõnakuulelikkuse eeskuju; Jumala Pojana annab Ta meile jõu sõna kuulda.

Oma elu ja surmaga tegi Kristus rohkemat kui lihtsalt taastas selle, mille patt hävitas. Saatana eesmärgiks oli lüüa igavene lõhe Jumala ja inimese vahele. Võtnud enesele meie olemuse, sidus Lunastaja ennast inimkonnaga purustamatu sidemega. Ta on ühendatud meiega igaveseks. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16) Aamen.