Jutlus 2. advendipühapäeval

 Lk 21, 29-33

Jeesus ütleb võrdumi: Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.

Armsad õed-vennad Kristuses!

Pilt, millele Jeesus siin viitab, on väga lihtne – tollasele iisraellasele igapäevaselt tuttav – rõhk on sõnadel „vaadake!“ ja „tundke!“ Viimased ei ole nii tuttavad ka täna – eriti just igapäevastes lihtsates asjades. Jeesuse õpetusi võib võtta sõna-sõnalt: vaadake kasvõi oma kodus olevaid asju ja võtke selleks aega... Millised tähendusvarjundid, millised lood on nendega koos ja on veel enamat – ajatut mõõdet, mida sõnadesse ei saa panna. Nõnda hakatakse hoomama Loojat ennast asjade taga ning tavapärane grammatiline ehk psühholoogiline aeg sulab üheks... Siis „tuntakse“ jumalariigi lähedalolekut ehk absoluutset kvaliteeti. Selles suunas on olnud vanad keeled – verbipõhised, dünaamilised. Näiteks ka Vana Testamendi heebrea keeles minevik, olevik ja tulevik on omavahel lõimunud, aeg on dünaamiline, ilma järskude piiride tõmbamisteta – inimese ja Jumala aeg lähevad rööbiti ja vahetevahel ristuvad, siis saab üks ajastu otsa („aeg saab täis“) ja algab uus. Jumala ja inimese tee ristumine tähendab seda, et Jumal ilmutab end ja teeb inimses algseadistuse. Siis ei kehti enam vanad arusaamad ega pea paika endine ajakäsitlus.

Varasemates salmides pöörab Jeesus tähelepanu sellele, ei ei tule takerduda kätega tehtud asjadesse, isegi Jeruusalemma templisse mitte – isegi siis mitte, kui seda peetakse lähemal ja kaugemal ehitusimeks, kui selle kuldsed müürid sätendasid miilide taha, ka siis võib tast saada takistus Jumala teel. Põhiküsimus elus ei saa olla „mida ma teen?“, vaid „kuidas ma teen?“ - siis viimane annab esimesele kvaliteedi. Ei tee esimest, esemelist maailma tühiseks, vaid annab sellel sisu ja õige suuna. „Mida ma teen?“ oleks Erich Frommi vaates „omamine“ - „kuidas teen?“ „olemine.“ Fromm (XX saj mõjukamaid psühhoanalüütikuid) annab mõista, et ELU ei saa omada – elus saab olla... Sama kehtib ka „usu“ puhul – olulisem sellest, mida ma usun, on kuidas...? Viimasel puhul on „usk“ ja „teod“ alati koos, usust ei saa abstraktset, eluvõõrast, sõnademulinat. Siis ei saa olla „ususõdu“ - praktiline usk juhib absoluutse kvaliteedi suunas, armastuse suunas. Siis saavad ka identideedid, sh usulised identiteedid õige suuna. Siis hakkame mõistma, mida Jeesus peab silmas, öeldes et templi (kätega tehtu) kadu ei tähenda maailma lõppu, sest Jumala Sõna ei hävi siiski. Nende asjade pärast ei pea kartma ega laskma end kallutada nende asjade pärast. Paljude juutide ja samuti juudakristlaste arvates tähendas templi häving maailma lõppu, kogu nende usulise identideedi kadu – vähemalt oli selline mõtlemine valdav. Ometi oldi juba Paabeli vangipõlves kogenud ka teistsugust olukorda, kus leiti uus tee, uus olemine, kus templit ja vereohvreid asendas sünagoog ja veretud kiituse- ja palveohvrid.

Kogu perikoobi mõte olekski selles, et rohkem tähelepanu, rohkem aega kulub kaduvate asjade peale („mida ma teen?“ ehk „mida ma oman?“), nendest saavad suunda näitavad ikoonid ja teeviidad, mis viivad inimese raja Jumala rajast hoopis kaugemale. Kaugemale lihtsalt sellepärast, et „omamine“ suretab asjade võlu, neid ei nähta enam – ei peeta vajalikuks vaadata. Aga Jeesus rõhutab siin just: VAADAKE! Tavaliselt neid „omastatud asju“ hoitakse omastamise fookuses ja unustatakse Piibli lugu „Viinamäest ja selle rentnikest,“ kus antakse märku, et Jumal on omanik, inimene eelkõige rentnik. „Olemine“ vallandub küsimuses „kuidas?“, mis on elulise eetika põhiküsimus ning juhib Looja rajale taas ligidale. Mitmete teoloogide arvamus on, et sõnad “see sugupõlv” viitab “kangekaelsele, uskmatule sugupõlvele” ja ei tähenda ainult Jeesuse kaasaegseid, vaid samasugust mõtlemist igal ajastul, kui käänatakse ära Jumala seatud teelt - „olemise“ teelt „omamise“ teele. Ruumilisest maailmast pinnamõõtmesse, kus siis lõpuks kistakse iga tolli maalapi pärast. Iga sellise ärapöördumise tulemuseks on sihitus ja kaos, sellest tulenev kartus ja lootusetus ning orjus. Orjus ei tähenda ahelaid nähtaval kombel, vaid hullem veel, nähtamatul. Sest pole nii, et keegi ega miski meid ei juhi, kui seda ei tee Jumal, siis teeb seda keegi teine. Iisraeli ajalugu ja VT lood tahavad selgitada, mis juhtub kui rahvast juhitakse nende poolt, kes Jumalast ei hooli, millise segaduse see toob kaasa nii templis kui templi eesõues ja kaugemalgi...

Nii ei olegi esmatähtis see, millal need asjad sünnivad – vaid pigem: KUIDAS SÜNNIVAD, mis vallandab meis valvel- ja palvesolemise, et Jumala rada ei tunduks ta tulles meile vastuvõetamatu ega võõras. Kuidas iganes ta meid siis ei kutsuks, kui oleme pööranud tähelepanu küsimusele „kuidas?“, siis on meil võrrandi üks oluline detail juba tuttav ning vallandume kaduvast (omatavast) laskma lahti ja minema talle vastu. „Vaadakem!“ ja „tundkem“ ja saagem aru ehk taibakem mäherdusest vabadusest Jeesus kõneleb. Aamen.