Jutlus enne nelipühasid

1 Kn 19, 11-12

„Siis ta ütles: "Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!" Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.“

Head sõbrad! Siinkuuldud Eelija ja Jumala kohtumine on üks imelisemaid kohti Piiblis: nii erinev sellest, kuidas tavaliselt ette kujutatakse inimese ja Jumala kohtumist – kuidas on kujutatud lõpuaegu, kuidas Jumalat on tahetud näha just tormituules, maavärinas ja tulemöllus – kuid ta pole selles, vaid “vaikses tasases sahinas” või “mallisas tasases hääles” (nagu Uku Masing seda kohta tõlgib).

Tänane pühapäev on vanakirikliku pealkirjaga “exaudi” (ld “võta kuulda, pane tähele” pärineb Vana Testamendi 27 laulust, pühapäeva algussõnadest: Issand, kuule mu häält,kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.), võiksime siin ka öelda: jää vaikseks, kuulata; kuulata sisemiselt! Kuulata nii, et kogeksid seda algimpulssi, mis aegade alguses pani kõik liikvele: “Ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.” Seda vahehetke enne järgmist salmi: “Ja Jumal ütles: Saagu valgus!”

Vana Testamendi usutunnistus algab sõnadega: Kuula, Iisrael! Enne, kui järgnevad sõnad, oleks kuuldavad “Jumala hingetõmbed”, ja selles on kogu usu tuum ja eeldus - enne kui Mooses annab käsutahvlid,ta kohtub Jumalaga ja “ta palge nahk hiilgab” - sest ta süda on tulvil... Enne iga tegu on vaikus, enne iga mõtet, iga tunnet ja ka pärast neid on paus – see millega mõned heliloojad julgevad teha imeasju. Nad lasevad Jumalal tulla muusikasse, lasevad Loojal luua.

Aga inimene tavaliselt pelgab sellist vaikust ja pause, sest ta arvab, et midagi ei toimu – kuid toimub kõik või kõiksus toimib, toimib alatasa, kogu aeg. Toimib ka tormituules, maavärinas, tulemöllus, liblika tiivalöögis, meie mõtetes (mõtete mürinas ka) ja tunnete tulvas – kuid seal me ei saa Jumalaga sinapeale, seal jäävad varjud vahele, hirmud ja muu selline. Aga kui kõik lakkab nii väljas kui sees, siis võiksime ilma vandumiseta öelda: südame põhjas, Jumal! Siis oleme valmis ülendamiseks: „Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!“ (Jh 12, 32).

Inimene ei saa end ise ülendada (kui Münchausenid välja jätta), alistuda aga küll. Alistumine ja alandlikkus on väga sisemised valdkonnad ja selle leidmine hakkab tasapisi kiirgama välja. Kuni ristini/-surmani (mitte välise pildina) saab ise, siis saab „ise“ ka otsa. Kõik saab otsa – Søren Kierkegaardi raamatu „Kartus ja värin“ järgi siin inimene vakatab ja Jumal hakkab rääkima: „Nüüd ma tunnen Sind!“ Aga selleni laskuda palves on jõrm, kogu meie väline olemus tõrgub, kogu bioloogiline elu. Siit ka Jeesuse ütlemine: „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“ Leiab sellesama, mille Eelija, ja ta kohta ei saa öelda; ennäe siin või ennäe seal!

Vana Testamendi prohvetid ütlevad: Kuulge kuuldes ja nähke nähes või enamasti vastupidi: ärge kuulge kuuldes ega nähke nähes, kui nad sõitlevad. Enamasti sellele topeltastmele ei pöörata küllaldaselt tähelepanu – kuula kuuldes või kuula kuulamist, nõnda juhtides sisemisele rajale, sinna kuhu viib sügav palve, sinna, kus on „süda“ ehk „kese“. Seega siis: „kuulake südamega“, „nähke südamega“, tehke kõike „südamega“, siis on õigesti tehtud, enamgi, siis ollakse õigesti – kogetakse üha rohkem olemise saladust...seda tasast sahinat või mallisust...ja siis on oh,oh,oh-hoo...