Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha

Aga enne usu tulekut me olime Seaduse valve alla suletud kuni
usu ilmumiseni tulevikus. Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust. Aga et usk on tulnud, siis me ei ole enam kasvataja meelevalla all. Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Gl 3, 23-29

Tänase pühapäeva teema on ristimine. Täna mõtleme ka eilsele kolmekuningapäevale ehk Kristuse ilmumispühale. Evangeeliumi tekst tõi meieni loo Jeesuse ristimisest. Ristimisega algas Jeesuse avalik tegevus. Jeesus laseb enda alandlikult Johannesel ristida, seeläbi sai Jeesuse jumaliku olemuse kõrval avalikuks  ka Jeesuse inimlik loomus. Jumal sai meie sarnaseks, lasi end inimestega koos ristida, et ristil taas Jumalana meie eest surra. Jutluse aluseks olev kirjakoht toob meieni  teemad, mis on apostel Pauluse jaoks  ühed olulisimatest: Moosese seaduse tähendus ja õigekssaamist usust Kristusesse, käsuseaduse ja evangeeliumi vahekord, usu ja ristimise seosed ja tähendus – need kõik on olulised komponendid, et kirjeldada inimese ja Jumala vahelist suhet.  Need on ristiusus olulised ja kesksed teemad, mida on hea ikka ja jälle uuesti enese jaoks läbi mõelda ning oma elu nende valgusel vaadata.

Paulust ajendas galaatlastele kirjutama  eksiõpetuse sissetungimine Galaatia kogudustesse. Eksiõpetajad, kes olid ilmselt juudi päritolu kristlased, nõudsid, et Galaatia kristlased laseksid end ümber lõigata. See toob aga kaasa kohustuse pidada kinni kogu Moosese seadusest. Paulus, endine juut, lükkab sellise eksiõpetuse äärmise resoluutsusega tagasi,  põhjendades, et õndsus ei tule seaduse täitmise, vaid usu kaudu ning need, kes panevad oma lootuse ümberlõikamisele ja Moosese seadusele, muudavad Kristuse tuleku mõttetuks. Karmid sõnad, aga tõsi: oluline pole mitte käsk, vaid usk, mille Jumal on inimesele kinkinud.

Paulus kirjeldab maailma, iga inimese olukorda enne ja nüüd, enne Kristuse ilmumist maailmale ja pärast Kristuse Ilmumist maailmale. Need on Pauluse jaoks täiesti kardinaalselt erinevad maailmad, need erinevad enam kui öö ja päev. Kui esimest maailma, enne Kristuse ilmumist, iseloomustab märksõna „seadus“, reeglid ja normid, mille järgimisega usutakse saavutatavat Jumala heakskiitu, siis teise maailma märksõnaks on „usk“. Paulus näeb seaduses, selle kasvatavas rollis,  järelevaatajat või valvurit, kes valvab vangistuses olevat inimest nii kaua kui tuli Kristus.

Kristuse aega avavad tee usk ja ristimine. Ristimise kaudu kingib Jumal inimesele usu. Kristuse aeg, usu aeg,  on sootuks teistsugune kui seaduse aeg. Inimene on Kristuse läbi saanud lähedaseks Jumalaga, taastunud on algupärane side Looja Jumala ja loodud inimese vahel. Selle sideme erilisust, intensiivsust ja maailma muutvat väge kirjeldab Paulus erinevate võrdluste abil: ta nimetab inimesi Jumala lasteks Kristuses Jeesuses, see viitab väga lähedasele kokkukuuluvusele Jumalaga. Teine kõnekas kujund on Kristusega riietumine. Paulus ütleb: Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ristitud inimene,  kristlane on nii tihedalt ümbritsetud Kristusega, nagu inimest ümbritseb tema rõivas. Eestlastel on vanasõna: oma särk on kõige ligemal, sellega viidatakse küll paraku omakasupüüdlikusele ja ahnusele. Aga see hoopis ilusam oleks kui saaksime seda kasutada üsna otseselt, iseenda ja Jumala vahelise suhte iseloomustamiseks. Kristusega rõivastumine tähendab uue staatuse: Jumala lapse staatuse omandamist, mis saab tõeks ristimises.

Sama mõtet kristlaste ja Kristuse lähedasest seosest väljendab Paulus oma kirjas Korintose kogudusele võrdumiga kristlastest kui Kristuse ihust. Iga sõnaga annab ta tunda inimese ja Jumala vahelise seose erilisusest, intensiivsusest ja intiimsusest. Pole kahtlustki, et see suhe, Jumala ja inimese vahel,  mis saab alguse ristimises on Pauluse jaoks ülim, mida igatseda võiks.  

Ta avab meie ees ka  ristimise tagajärge:  „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist.“ ristimise tulemusena kaotavad etnilised, kultuurilised, sotsiaalsed ja soolised erinevused oma tähtsuse. Nad ei lakka olemast, ent ei ole enam olulised, sest oluline on vaid üks – ühendus Kristusega.  

Kui eelmisel pühapäeval rääkisime Kristuse pärijateks olemisest, siis täna öeldakse meile lisaks: Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse järgi. Niisiis oleme kõigi nende tõotuste osalised, mis anti juba esiisa Aabrahamile. Jumala tõotus inimesele kõlas ka tänases Vana Testamendi lugemises: Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see: ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. 

Kandku need tõotused meid algaval nädalal, aga ka läbi meie elu.