Katke 1. advendi jutlusest

Üks inimene rääkis loo, kuidas ta reisil Šotimaale peatus ühel õhtul kuulsal mereäärsel kaljul, mis oli tuntud sealt avaneva suurepärase vaate poolest Eriliselt kuulsad olid sealsed päikeseloojangud. Temagi läks sinna loojuvat päikest vaatama ja jälgis imetlusega valguse ja värvide mängu taevas ja selle peegeldust merel. Samasse paika oli looduse vaatemängu tulnud imetlema üks vanem abielupaar koos ühe mehega, kes paistis olevat nende poeg. Abielupaar seisis auto oma kõrval ja vaatas merele, noorem mees autost välja ei tulnud, ta paistis olevat haige, raskelt haige. Ta oli poollamas asendis auto tagaistmel ja ta pea oli vajunud rinnale, aga ta oli ärkvel. Kui päikeseloojang jõudis oma kuldse ja purpuri värvi- ja valgusemängu kulminatsiooni, istus abielupaar autosse, kahele poole seda nooremat meest. Mees ja naine tõstsid jõuetu mehe sirgelt istuma ja tõstsid kumbki oma käega toetades ta pea üles, et ta näeks toimuvat. Too inimene, kes oli seal jälgimas päikeseloojangut ja silmanurgast neid kolme ütles, et tol hetkel ta mõistis, et Kristus tuleb kord oma kirkuses, iga looduse valgusmäng, iga päikesetõus ja loojang on ta tulemise kirkuse peegeldus, aga tema tuleku saladus peegeldub kõige selgemalt siin maailmas armastuses, mis tuleb inimese juurde tema nõrkuses ja puuduses.

Mulle tundub, et me oleme kõik vahel sama jõuetud, nõrgad nagu too mees seal Šotimaa kaljupealsel. Me ei jaksa tõsta oma pead üles ja vaadata Tema poole, kes tuleb. Aga me saame üksteist toetada ja julgustada, nö. tõsta üksteise pead, et me näeksime Kristuse tuleku saladust.

Ps 24:7 

Teie, väravad,
tõstke oma pead,
ja teie, igavesed uksed,
saage kõrgeks,
et aukuningas saaks sisse tulla!