2. advendipühapäev

Terve nädal tuli munk Martinusel istuda kloostrikooli (UI) raamatukogus ja uurida mis on kirjutatud pühadesse ürikutesse ja neid lahkavatesse ajaloolis-kriitilistesse tekstidesse. Aga sellele tööle sai nüüd punkt pandud.

Kose kogudusest jääb ootusaja teise pühapäeva märgina sel päeval kõlanud Js 44:6-8 põhinev jutlus:

Kuningas Saalomon, Taaveti poeg, kes oli ehitanud Jeruusalemma templi, astus selle pühitsemisel Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole ning ütles: «Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest (1Kn 8:22).

Saalomon oli nii õnnelik sel hetkel, tempel oli valmis, tema töö lõpetatud, ja ta valas oma õnne Jumala kiitusesse. Targa kuningana teadis ta, et inimene on heitlik, Jumal on kindel; inimene ekslik, Jumal armuline; inimene surelik, Jumal igavene. Mida saab inimene, kes igatseb täislikkuse järgi, aga on teadlik oma nõrkusest, teha muud kui kõigest südamest püüda käia koos oma Issandaga ja kiita teda igal sammul.

Juba teab mitmendat pühapäeva järjest pean märkima, et ma ei jutlusta üksi, vaid nagu VT Laulik ütleb Ps 19:2 Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd! Kui märgata oskad, siis kuuled kuidas Jumal ise kõneleb sinuga ja räägib sulle suuri saladusi läbi loodu. 

Heitkem täna korraks pilk ookeani taha, sinna, kus elavad oranžitiivulised monarhliblikad (Danaus Plexippus). Iga aasta oktoobris alustavad need imelised liblikad oma mitme tuhande kilomeetri pikkust ja rohkem kui 70 päeva kestvat lendu. Praegugi on nad teel talve sukelduvast Kanadast ja USA põhjaosast Mehhiko soojadesse metsadesse. Monarhliblikate lend lõunasse on suur müsteerium. Kui Kanadast Mehhikosse lendav põlvkond peab vastu terve lennu ehk ligi kolm kuud, siis Mehhikost Kanadasse lennu ajal jõuab sündida ja hukkuda kolm sugupõlve. Need on alati erinevad liblikad, kes lendavad ja ometi nad teavad teed. Kui augustis hakkavad päevad lühenema, naasevad kümned miljonid liblikad iga kord samadele mäenõlvadele Californias ja Mehhikos. Nad ei lenda kunagi üksinda. Ükski nendest ei ela talve üle, kuid nende järeltulijad, kes kevadel USA-sse ja Kanadasse tagasi pöörduvad, leiavad ikka üles selle koha, kust esivanemad sügisel lahkusid.

Me oleme kristlastena nagu monarhliblikad. Me ei ole kunagi käinud seal, kuhu oleme praegu teel. Me läheme koos ja samas peab igaüks meist oma tiibade jõul lendama. Meil on vaid aimdus, mis meid juhib. Usk Kolmainu Jumalasse. Meil on ka teadmine eelnevate põlvkondade teekonnast ja me jätame tulevastele põlvkondadele jälje, kuid iga põlvkond peab ise oma rännutee läbima. Ja ikka koos. Üksteise kõrval. Ja samas igaüks üksinda.

Prohvet Jesaja raamatus ütleb Issand: Mina olen esimene ja viimane. Ilmutusraamatus ütleb Jeesus: «Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed. (Ilm 1:17j).

Jesaja raamatus ütleb Issand veel: Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu

kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad. Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole!

Mäejutluse lõpus ütleb Jeesus: Igaüks nüüd, kes mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.» Mt 7:24-27

Jumal on kalju, kindel varjupaik. Meie oleme rändurid, monarhliblikad, kel on vaid aimdus ja igatsus, lõpmata suur igatus.