Hea

Jh 10:11-16

11 Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. 12 Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, 13 ta on ju palgaline ega hooli lammastest. 14 Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, 15 nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. 16 Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.

Möödunud pühapäeval tõi õpetaja Randar Tasmuth Kose kiriku kantslis esile mõtte, et evangeelium on mitte see, mis oli, vaid see mis on. Sama võib ka Jeesuse kohta öelda. Ta ei ole mitte see kes oli, vaid kes on. On me hengede karjane.

Jeesus räägib karjastest, sest tookord oli see midagi kõigile mõistetavat. Igal endast lugu pidaval peremehel oli lambakari ja sageli tegeles nende karjatamisega just oma perepoeg. Kellel seda võimalust ei olnud otsis palgalise.

Karjase elu oli üksildane ohtlik. Ta pidi alati olema valvel võimalike ohtude ees. Karjal polnud loota kellelegi peale tema.

Jeesus ütleb: mina olen hea karjane. Kreeka keeles on kaks sõna ”hea” kohta. Üks neist, agathos, märgib ennekõike moraalset kvaliteeti ja ka konkreetsete ülesannete täitmist. Keegi on hea õpetaja, hea autojuht, hea juuksur. Ta tunneb oma tööd. Teine kreekakeelne sõna, kalos, mida ka antud juhul on kasutatud, tähendab midagi veel enamat. Siia lisandub midagi, mis muudab selle hea isiklikuks ka teiste suhtes, tekitab usaldust. See on selline headus, mis paneb meid tundma oodatuna. Mingil moel haakuvad selle headusega ka ilu, armastusväärsus, lahkus. Hea karjane pole seega keegi, kes lihtsalt on hea oskustööline, kelle tööd me võime imetleda sellega haaakumata, vaid hea karjane on keegi, kellega tahad minna läbi oma elu orgude ja mägede.

Ükski hunt, mis tahes või kes tahes meid hirmutab ja ähvardab, ei hirmuta Head karjast. Ta ei põgene ära. Ta ei jäta meid üks oma muredesse. Ta tunneb meid ja hoolib meist. Ta annab oma elu kaitstes meid, andes meile elu. Oma elust ei loobu ta au või kuulsuse pärast või mis tahes isekal põhjusel, vaid ta tõesti tahab meid päästa.

Ehk oled sa püüdnud kunagi mõnd kitsikusse sattunud loomakest päästa. Siis tead seda tunnet, et loom võib vahel olla nii põikpäine, et ta lihtsalt ei lase end päästa. Mõni inimene on sama põikpäine. Aga hea karjane annab oma elu lammaste eest.

Ta tunneb meid. Ta teab mitte ainult me nime ja curriculum vitae’d, vaid tõesti tunneb meid, me südant, hetkeolukorda, samuti seda kust oleme tulnud ja kuhu oleme teel. Nii lähedalt ei tunne ükski inimene teist, isegi mitte armastaja oma armsamat ega lapsevanem oma last. Vana Testamendi Laulik ütleb: Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise,ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu (Psalm 139).

Selline läbi ja  lõhki tundmine saab tekitada usaldusliku sideme, mis teeb sind omamoodi vabaks. Peaasi on järgneda Karjase häälele, hoida Ta lähedusse.

Mulle meenub taas möödunud sügisel Itaalias, Toskaanas nähtud karjane. Pastore. Taustaks avar, hingeülendavate vaadetega laineline maastik, mäe tipus keskaegne linnake, taamal paistmas teine samasugune, ümberringi viinamarjaistandused, küpressid ja oliivisalud. Keset seda idülli ta kõndis. Üksi üle rohelise lauge künka, kui mitte arvestada umbes pooltsada lammast ja kahte kutsikaohtu karjakoera. Sel maastikul ei olnud ühtegi aeda ega piiret, nende päralt oli kogu see ilu. Lambad usaldasi karjast, karjane lambaid. Siiski juhtis ta neid ja hoidis neil silma peal, et lambad kaduma ei läheks ega hukka saaks.

Hingede karjane tunneb meid nii kirikuna ja kogudusena, kokkukuuluva karjana, kui ka igaüht eraldi, individuaalselt. Kui keegi meist satub ohtu, siis Ta teab, et kari tuleb toime üksteist vastakuti toetades ning Tema tõttab appi hädasolijale. Ulatab käe, peletab hirmu.

Samas on karjase ülesanne hoida karja koos. Jeesus ütleb küll, et tal on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki peab ma juhtima; aga lisab kohe ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.

Inimlike eelistuste ja elusaatuse järgi me võime kuuluda erinevatesse taradesse, Jumala ees oleme kõik ühtmoodi Tema omad. Kirik on pidevas muutumises, see on tema elus olemise tunnuseks. Tuleb mitte ainult uusi inimesi, vaid ka uusi mõtteid. Kuid Püha Vaim kogub meid kokku, loob sidemed me vahel, annab mõista,, mis on oluline ja mis on õige, ühendab me südamed ühes hingamisse, meeled üksmeelsusesse. Pühapäeviti ühendab ta meid Kristuse ihu ja vere kaudu taevase osadusega nõnda, et kaovad viimsedki tarad ja kammitsad. Jääb vaid arm, kes asetab meid haljale aasale, hingamisveele.