Advendiaja 3. pühapäeva jutlus Kosel ja Tuhalas

Jutlustas diakon Rein Keskpaik

"Ja see on Johannese tunnistus, kui juudid läkitasid tema juurde Jeruusalemmast preestreid ja leviite küsima: “Kes sina oled?“ Tema tunnistas ega salanud, vaid tunnistas: “Mina ei ole Messias.“ Ja nad küsisid temalt: “Kes siis? Kas sa oled Eelija“ Ja ta ütles: “Ei ole.“ –„Kas sa oled prohvet?“ Aga tema vastas: “Ei.“ Siis nad ütlesid talle: “Kes sa siis oled? Me peame andma vastuse neile, kes meid läkitasid. Kelleks sa end nimetad?“ Ta lausus: “Mina olen hüüdja hääl kõrbes: Tehke tasaseks Issanda tee, nõnda nagu prohvet Jesaja on ütelnud.“ Aga läkitatuid oli ka variseride seast. Ja need küsisid Johanneselt: “Kui sa ei ole Messias ega Eelija ega prohvet, miks sa siis ristid?“ Tema vastas neile: “Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.“ Jh 1:19-27

Armsad kirikulised, oleme jõudnud advendiaja-ootuseaja kolmandasse pühapäeva. Täna süütasime meie kuusepuul kolm küünalt. Esimese advendipühapäeva motoks oli: Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses. Teise advendiaja pühapäeva motoks oli: Sinu Kuningas tuleb kirkuses. Täna on kolmas advendiaja pühapäev. Tänase päeva keskmes on Ristija Johannes. Tema kutsub meid patukahetsusele ja meeleparandusele. Johannes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära kõik maailma patu. Sellele Kristuse toodud lunastusele lootes saab inimene tunnistada oma pattu.

Johannes oli märgiks, et prohvetite ennustused olid täitumas. Päästja pidi peagi saabuma. Kristuse tegevuses täitusid lunastuse aja märgid. Samal kombel tuleb ta alati oma koguduse keskele sõnas ja sakramentides, lunastuse annid kaasas. Kuuldud kirjakohas esitati Ristija Johannesele mitu küsimust. Küsimuste esitajateks olid juutide usulised ( ja ka poliitilised) esindajad. Nad esindasid maailma, mis ei võtnud Jumala Poega vastu. Nad esindasid küll religioossemat osa kogukonnast, kuid nende religioon oli lahutatud elavast Jumalast. Neid häiris Johannese tegevus. Nad kartsid, et Ristija Johannes kuulutab end Messiaks. Sõnal „Messias“ oli tollel ajastul poliitiline sisu. Ei olnud haruldane, et kerkisid esile nn. libamessiad. Nii nagu me tänapäeval kohtame üksikute prohvetiandega inimeste kõrval šarlatane (ennustajaid-ravitsejaid).

Ristija Johannes ei väitnud (ega võinudki seda teha), et tema on Messias või keegi teine Vana Testamendi suurkujudest, kes juutide uskumuse kohaselt pidid enne Messia tulekut surnuist üles tõusma. Kui variserid teda küsitlesid, siis teatas ta suures alanduses, et tema pole Kristus. Ta pole isegi väärt Tema jalatsipaelagi lahti päästma. Johannes pidas end tagasihoidlikuks hääleks, kuigi mitte vähemaks kui hääl, mis kuulutas Iisraeli vabastamist Paabeli vangipõlvest. See oli ühtaegu karm ja trööstiv hääl. See kuulutas valjult maailma vajadusest ja osutas Temale, kes üksi võib neid rahuldada. See hääl kutsus valmistama teed Tema tulekuks, kõrvaldades kõik, mis käitumises kõverat ja maailmavaates kitsast, nii nagu pöörduvad inimesed kõveralt kitsalt teelt laiale ja sirgele maanteele.

Johannes ristis, see oli meeleparandusristimine. See ristimine puhastas, kuid ei pakkunud andi, mis oleks puhtakssaanul aidanud ka puhtaks jääda. Keset Johannest ümbritsevat rahvahulka seisis aga Keegi, kes võis iga soovijat selle anniga varustada ning kelle tundis ära vaid Johannes. Nagu Johannes peagi osutas, pidi just Tema ristima Püha Vaimuga.(R.V.G.Tasker)

Kes oleme aga meie? Kas me oskame Püha Vaimu valguses ära tunda meie keskel elava Kristuse? Kas oleme Talle teevalmistajad? Oleme meiegi „hääl kõrbes“. Jumal vajab meie häält. Ta vajab teerajajaid selle maailma kõrbes. Jumal on ikka tulnud sellesse maailma inimlike tunnistajate kaudu. Inimeste kaudu, kelle südamed on täidetud jumalakartuse ja lootusega. Meie vanavanemad võtsid Jumala Poja sündi vastu suure alandlikkusega. Jumalast võõrdunud rahval on jõulude suhtes teised ootused ja lootused. Ja kui need ei täitu, siis ollakse kurvad ja nördinud. Olgem alandlikud nagu Ristija Johanneski, kes tunnistas, et tema „..ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma“. 

Õnnistatud advendiaega, armas kirikuline. Aamen.