Seitsmes pühapäev pärast nelipüha, 12. juulil A.D. 2015

Preester Tauno jutlus Kose Püha Nikolause kirikus Lk 6, 27. 33 tekstile.

Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!

Head kirikulised, armsad sõbrad! Tänase pühapäeva teema on „armastusekäsk“! - kõige kummalisem käsk kui sõna-sõnalt vaadata. Umbes nagu tähendamissõnas „suurest pidusöögist“: sundige neid sisse tulema! Mõlemil puhul tahab Õnnistegija juhtida inimest parima juurde, mis  tallele pandud, saladuse juurde, mis sügaval inimeses. Tee selleni läbib paradokse, on tavaloogikale vastupidine; osalt selline nagu Apostel Paulus viitab käsuseadusele, et see juhib inimest evangeeliumi juurde. Seadused ja normid ei ole asi iseenesest, vaid on suuniseks ja piirdeks, palistamaks teeääri – tee ise ja teekäimine on kese ning taipamine, et elu ei ole taga ega ees, vaid alati siin ja nüüd. Nõnda leitakse üles see rõõmusõnum, mida kehastab Naatsareti Jeesus, ja et ta ei ole üheski olukorras sellest väljaspool (pole endast väljas), ta soovitused või „käsud“ on alati rõõmusse – sisemisse, mitte välisesse (välised rõõmud tulevad ja lähevad nagu pilved taevas, sisemine on sinitaevas). 

            Ühes vene lookeses on nõnda, et keegi noormees tahab saada kloostrisse ning küsib kloostriülema käest, et mida ta peaks tegema. Räägivad seal edasi ja tagasi, kuni munk näeb mööduvat kloostri vanakest ja ütleb noormehele, et kui see tahab saada mungaks, mingu ja löögu toda vanakest. Noormees ei tihka hästi, kuid parema võimaluse puudumisel läheb ja lööb. Vastuseks vanake hakkab paluma andestust, et on kuidagi põhjustanud noormehele säherdust pahameelt ... Väga kummaline lugu, täiesti tavaloogika vastu. Üsna ilmselt tekib kõigepealt paus, pikk või lühike, nagu näiteks siis kui kelleltki küsida järsku: kes sa oled?... Seejärel nagu auruvedur, vaikselt, vaikselt hakkavad pöörlema mõistuse hammasrattad – et oot-oot, kuidas nii..., vanake polnud ju milleski süüdi ja hakkab andestust paluma...ja siis me võime siia tekitada must-tuhat mõtteskeemi, kuid nii tegeleme ainult dekoratsiooniga ega pööra tähelepanu tuumale. Need on südame avamise lood, nagu ka kõik evangeeliumites esitatud mõistukõned – sõnad on dekoratsiooniks tuuma ümber, tuum ehk süda  on Kõiksuse juuretis. Paus on uks tuuma juurde, siis kui kõik vakatab – Vana Testamendi lauliku sõnadega: Üksnes Sinu juures on vait minu hing, Issand. Kuid me ei oska ust näha ning murrame aedikusse nagu vargad ja röövlid, kellele Jeesus viitab teisal mõistuloos.

            Armasta vaenlast! – esimene reaktsioon on vakatus...siis tuleb kõik muu; ja juba oleme uksest möödas, ei koputa uksele, vaid müürile ja imestame, et näe, Jumal ei vasta, ju teda polgi (kodus). Ja päris asja asemel on  dekoratsioonid, kujutlused, tohuvabohu, kuid mitte tuum. Tee tuuma juurde algab just sellest vakatusest, pausist – siis murdosa sekundiks inimene näeb, või ei näe, sest on lihtsalt tühjusesse viskunud, sest ei oska vaadata – siis on nagu jõllitamine. Pole kunagi õppinud vaatama nõndamoodi sisemiselt, ääretult lihtsalt, on ikka vaadanud läbi prisma, läbi filtri ja loori. Filtrid ja loorid ütlevad, et vanake ei peaks siin midagi vabandama; või et mis sant lugu see üldse on selline; või mismõttes: armasta vaenlast! 

            Jeesuse meetod, ja kuuldud vanakese lugu, püüavad meid väljast suunata sisemisele rajale, praktilisele; ja mulle meeldib siin kasutada mõistet seesmärgile (sisemisele eesmärgile). Mõistus vakatab ja südame uks avaneb ning siis inimene hakkab nägema tõepoolest; nägema nendel võnkesagedustel, millist kirjeldatakse Piibli Loomislugudes, kus iga loomispäeva lõpul Jumal ütleb, vaata, see on väga hea...Siis pole enam vaenlast, pole teesi ja antiteesi, vaid süntees ainult, pole kahte (katkisust), vaid üks (terve). Kui midagi saab olla katki, siis meie oma silmad – valesti aduvad silmad. Sellepärast vanake palub andestust noormehelt...

            Armasta vaenlast!  on praktiline ülesanne (ka mõtlemine selle üle on praktiline ülesanne)... mõelge korraks mõne oma vaenu peale kas praegu või minevikus, kellegi peale, kellega oli või on kana kitkuda – ja siis öeldakse: Armasta! Õnnista! Palveta! Neid ja nende eest. Mõneti saab siin küsida, kas oleme üldse saanud aru sõnast armastus. Küllaltki devalveerunud mõiste, tähendamas midaiganes, nagu ka näiteks sõna usk. Armastus ja usk ei ole mõistetavad eemalt, perspektiivipunktist, neile tuleb astuda ligi, lasta nad enese ligi, enese sisse nagu armulaual sööme ja joome Kristust. Ka see võtab mõistusel hinge kinni, täielik vakatus. Ja siis saab keeruline mööda, hakkab lihtne, imeline...ja armas. 

            Vanake selles loos on armus, kõik armastavad teda, ta ei tee kellelegi liiga, ei ütle halvasti – vanake on väga tänulik noormehele, et too on avanud talle evangeeliumi, ja ta ei hurjuta, vabandab hoopis ja palub andestust...Nii sügav lugu, hingepõhjani liigutav lugu. Jeesus tahab meile sedasama, ainult ja ainult sedasama – südamelugu, armastuselugu. See nõuab tohutut eneseületust, kõige mahapanekut ja näib seetõttu kättesaamatu. Kuid Jeesus ütleb siin hiljem: olge armulised nagu taevane Isa on armuline. Et kui algame ikkagi peale ja proovime uuesti ja uuesti, harjutame, siis liigume Isa poole rohkem ja rohkem. Isa on Üks, tema juurde ei saa kahetiselt, tükati, vaid ainiti. Õigeusu palveraamatus on sellesuunaline palve: „Armuline Issand, Sa palusid nende eest, kes Sind risti lõid ja käskisid oma teenijaid vaenlaste eest palvet teha. Meie palume Sind alandlikult: Anna andeks neile, kes meid vihkavad ja meile liiga teevad ning juhata neid kurjusest ja kavalusest vennalikku armastusse ja headest tegudest täidetud ellu, et me ühel meelel austaksime Sind, ainust Inimesearmastajat.“ Aamen.