Wednesday, August 10, 2016

Jutlus 13. pühapäeval pärast nelipüha

 Ap 9, 17-18 tekstile (2010).

Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja, pannud oma käed Sauluse peale, ütles: „Saul, vend, Issand on mu läkitanud - Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.”  Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida. 


Head kirikulised, armsad sõbrad! Kuuldud loos saab Saulusest Paulus – selline kirjanduslik väljend. Mees, kellest siin räägitakse, kandis suure tõenäosusega mõlemat nime, vähemalt senikaua kuni toimus valgustumine Damaskuse teel. Saul, nõnda kandis ta juudi pärimuse järgi oma suguvõsa (benjaminlane) kuulsat nime, esimese Iisraeli kuninga Sauli järgi. Kuid tal oli ka Rooma nimi Paulus, ta isal oli juba olnud võimalus soetada endale Rooma kodakondsus. Kuni pöördumiskogemuseni Damaksuse teel nimetab Luukas teda Sauliks, hiljem paganate apostlina Pauluseks. Ja alguses ei kandnud mitte üksnes nime, vaid oli igati selle nime vääriline, kogu ihu ja hingega nii kirjaliku seaduse kui suulise pärimuse järgija, teokraatliku Iisraeli taastaja; ise ta ütleb kirjas filiplastele: “...kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu tõttu, siis minul veel enam: ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, innukuse poolest koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu. Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.”
Saul ei ajanud odavat asja, ta püüdis kõigest väest; iseküsimus on: kas pärimus, mida ta järgis, kas tee, mida ta käis, oli sama, mis ennemuiste kui Jumal käis oma rahva ees ja juhatas tõotatud maale. Inimesega võib olla nii ja paljude tema loodud õpetustega, et ta ei märka õhkõrna teeviita, mis juhatab kõrvale suurelt teelt; mis ei kosta marssiva armee, “jumala sõdalaste” sõjakisa tagant. “Jumala riik” võib olla ainult inimese peas ideena, kõrgelennulise mõttena, suure mürana – ja siis on “Jumal aheldatud” selle inimese jaoks ja ta kuulutuse jaoks ja kuuljate jaoks. Siis on nii, nagu täna kuuldud prohveti tekstis: silmad on liimitud kinni, ja kõrvad ning inimene ei näe ega kuule, kuid ise ta arvab, et “parandab maailma”, et teeb “head”. Piire ega teeviitasid pole iseenesest, vaid inimene loob need läbi “tohib” “ei tohi”, “võib” “ei või”, käskude ja keeldude, hea ja kurja. Loob, sest ta kardab, kardab hirmsasti. Loob, ning kartus süveneb, kuigi loomise aktiivsus, tegevus petab ta ära – kartus ununeb, ja siis seda justkui polegi. Kuid see istub sügavuses ja ootab, kuni saab jälle ja jälle pea pista välja. Kartus on nagu muinasjuttude lohe, kellel seitse pead, lööd ühe maha, kasvab kaks asemele. Hakkad taga võitlema ja saad aru, et ei võida, et pole lootustki. Tavaliselt siis püütakse unustada kõiksugu asendustegevusega, töökusega, perfektsusega, aktiivsusega jne.
Saul oli samuti väga aktiivne, kaugele jõudnud: ta oli noore mehena istumas tollase juuda ühiskonna esindusorgani, suurkohtu esiridades. Suurkohtu töö nägi välja nõnda: 71 meheline suurkogu pidas koosolekuid poolringis. Kohtuniku seisuses olijad istusid pinkidel. Nende ees maas istusid kirjatundjate õpilased, igaüks oma väljateenitud kohal: teenekamad esireas, vähem õpetust saanud teises ja uued õpilased kolmandas. Kui keegi esimese rea õpilastest sai küpseks, st võeti kohtunikuks (pärast mõne kohtuniku surma või kohtu ridadest väljaheitmist, mis oli harukordne), tuli tema taga teises reas istunu tema asemele. Saul tõenäoliselt istus esimese reas, ta õpetaja Gamaliel oli üks tuntumaid ja hinnatumaid toorajuriste, sellepärast ka selline usaldus ja volitused, seetõttu ta viibis ka esimärter Stefanose kinnivõtmise ja hukkamise juures.
Kuid “pimedus oli sügavuse kohal”, kui meenutada Piibli alguspeatükki loomise algusest: “sügavus” (hbr “töhom”) Paabeli mütoloogia järgi ürglohe, kaose koletis, see, kes põhjustab kartust ja hirmu, see oli veel elus. Esimene löök tabas teda ehk siis, kui Saul viibis Stefanose hukkamise juures, sest “hukatava nägu oli nagu ingli pale” Luuka kirjelduse järgi. Veel varem ehk Jeesuse hukkamine, ka sellest pidi Saul kindlasti teadma toimikute kaudu. Ja nüüd lööb Issand Sauli otse südamesse, ilmub talle ülestõusnuna, võtab ära nägemise kolmeks päevaks – selline sümbol, mis viitab Jeesuse surmavallas käimisele, ürglohe juures käimisele ja selle võitmisele. Issand tõmbab ka Sauli “pimeduse kamusse” ja siis saadab Hananija teda üles äratama: “Näe jälle!” Samamoodi kui Jeesus teeb tänases loos pimedale. Näe nüüd õigesti! Näe nüüdsest alates armastuse vaimus, ilma hirmuta, ilma kõige segavata, näe otse, Issand on siin...

No comments:

Post a Comment