Kristlase tee. Jutlus 9. pühapäeval pärast nelipüha

Jeesus ütles:

„Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.”  (Mt 7, 12-13).

Head kirikulised, küllap nii mõnigi teist on kuulnud ka eesti keeles kasutusel olnud või olevat väljendit laiale teele minema, mis tõenäoliselt on alguse saanud ajal, mil lugema õppimiseks kasutati Piiblit ja see oli tihti üks vähestest raamatutest, mis peres olemas oli.   Laiale teele minema tähendab kõige laiemas mõttes  kõlbmatut, valet või ebaväärikat, küllap ka jumalatut eluviisi. Justnimelt eluviisi, mitte üksikuid ekslikke tegusid. Inimene, kelle kohta nõnda öeldi, oli arvatud teisejärguliste hulka, temaga läbikäimist välditi otsekui kartuses, et ta teisi oma eluviisiga nii öelda nakatada võiks.

Tänase pühapäeva teema on tõde ja eksitus. Nii kuuldud epistel kui ka Vana Testamendi kirjakoht toovad meieni olukorra, kus osa inimestest on pöördunud ebajumalate poole, otsides abi ja toetust neilt, austades ja ülistades neid ning ohverdades neile.  Tänane evangeelium kuulub Jeesuse Mäejutlusse ning toob meie ette valikud: laia ja kitsa värava, laia ja ahta tee. 

Kahest teest, millest üks on õige ja viib ellu ning teine halb, mis toob hävingu ja surma, räägitakse ka Vanas Testamendis. Näiteks 1. psalmist loeme: Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka.

Vajadusest ja võimalusest valida kirjutatakse 5. Ms raamatus: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!

 Jeesus näitab meile head valikuvarianti, jätmata osutamata ka halvale. Ta kutsub sisenema kitsast väravast ja kõndima ahtal teel, mis viib ellu. Piibli algkeelest kreeka keelest tõlkides, on üheks laia tee tõlke versiooniks raskesti läbitav tee. 

Meie tänasele kirjakohale  eelneb vahetult kristluse kuldseks reegliks nimetatav õpetus:  Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid. Kohe tänase teksti järel aga hoiatab Jeesus valeprohvetite meelevalda sattumise eest, viidates taas tegudele ja nende tagajärgedele, öeldes, et puud tuntakse tema viljadest, hea puu ei saa kanda halba vilja ega ka vastupidi: halb puu ei saa kanda head vilja. Niisiis tundub, et evangelist Matteus, tahab siin rõhutada, et omavahel on seotud kitsal teel käimine ja ligimese vajadustele vastamine ning tema eest hoolitsemine. Selline toimimine nõuab kindlasti enam pingutust ja keskendumist kui pelgalt iseenda soovide ja igatsuste täitmine või  liikumine otseteid mööda, ümbritsevaga kohtumata. Juba piiblilugudest näeme, et inimestele on Jeesuse järgimine on kord kergem, kord raskem, ent igal juhul saame sellest rääkida vaid ajaliku elu võtmes, oma inimlikest mõõdupuudest lähtuvalt. Kogu inimese elu, koos kõigega, mis selles sisaldub, on teekond. Igaühe enda teha on, kas see kujuneb palverännuks või millekski muuks. Kui räägime kahest teest, laiast ja kitsast, nii nagu Jeesus seda tegi, siis mulle tundub, et ajalikus maailmas ei ole need teed kaks eraldi või paralleelselt kulgevat teed, vaid need on ühe ja sama tee erinevad osad. Sõltub ju teekonna kulgemine suurel määral ka teekäijast, tema hoiakutest, oskustest, eesmärkidest. Üks kristliku noorteansambli Crux lugudest kannab pealkirja Kristlase tee. Seal öeldakse:

Kui on päikesepaiste ja pilvitu taevas,
sulen silmad ja unustan hetkeks mis vaevas.
Nõnda muretult sammun ja unustan ohud,
kuni komistan, kukun, sest tee peal on lohud.
Ei see kristlase tee pole sile ja sirge
siin on kurve ja kraave, künkaid ja orge.
Siin on ilu ja võlu ja kui vahel väsid,
siis on õpetussõnu ja toetavaid käsi.
Kui on tormine ilm ja vihma kallab
on mu silmad suunatud peamiselt alla.
Igat sammu siis kaalun ettevaatlikult läbi,
kui on eriti raske siis kannab vaid üks vägi.
Äsja kindlalt mul tundus, et kõik on eriti hästi
pisut aega läks mööda ja tee on kui püsti.
Kui on selline tunne, et just kui lahendust pole,
samas kogeda saad, et võidukas oled.

Huvitav on see, et need noored poisid esitavad oma ema kirjutatud lugu, mida võib  vaadata  otsekui ema õnnistus, oma elukogemuse ja usu jagamist, lastele, kes selle vastu võtavad, omaks elavad, sest muidu ei saaks nad seda esitada ja siis maailmale edasi jagavad. 

Jeesus kutsub meid astuma kitsast väravast, ahtale rajale. Võime hetkeks igaüks kujutleda ennast teekäija rolli, missugune  tee see on? Kuidas Sa sellele teele jõudsid? Oli see juhus või kindel valik? Kuidas on sellel astuda?  Millistesse eluolukordadesse on see tee Sind viinud?  Kellega oled oma teekonnal kohtunud või tahaksid edaspidi kohtuda? On see tee kerge või raske astuda? Mis seda mõjutab? Mida võtad sellelt teelt endaga kaasa, millest tahaksid loobuda? Mis on suurim õnnistus, mida oled sellel teel kogenud ja mida tahaksid  teistega jagada? 

Olenemata sellest, kuhu Sa oma mõtetega jõudsid, see oli Sinu teekond ja Sinu tee. Olenemata sellest, kus Sa oma eluteel parasjagu oled, olenemata sellest, kas tee võib liigitada laiaks või kitsaks, vaatamata sellele või pigem selle pärast, meie, inimeste pärast, astub Jeesus Kristus sellel teel igaühe meist kõrval. Ta näitab  teed igavesse ellu ja kutsub sellele astuma. Ta on andnud ennast inimkonna eest ja hüvanguks, Ta on kõik juba teinud, et meie võiksime leida Teda ja Tema läbi igavese elu. Ka täna kõlab kutse: tulge sest kõik on juba valmis. Koputage ja teile avatakse.

Aamen

Õp Kerstin Kask