Mt5:43-48
„Te olete
kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina
ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga
kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks- tema laseb ju oma päikest
tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest
kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki
tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mis erilist te siis teete? Eks
paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa
on täiuslik!“ Aamen.
Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala
armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki
nägema igas inimeses oma ligimest.
Teoorias paistab asi lihtne olevat. Kui aga vaatame
enda ümber, siis näeme palju isekust ja
hoolimatust, mis sageli muutub lauskurjuseks ja ülekohtuks. Tihtipeale inimene
tavatseb öelda: mispärast pean mina talle
head tegema, kui tema pole mulle midagi
head teinud?
Õp. Toomas Nigola on öelnud: „Miks peaks minu heategu
sõltuma sellest, kas teine inimene mulle midagi head on teinud või teha
kavatseb? Miks peaks teise inimese teod või tegemata jätmised takistama mind tegemast seda, mida ma oma
südames tean õige olevat? Ja niisamuti, miks peaks minu hea enesetunne olema
häiritud teise inimese tegudest või mittetegemistest?“
Mooses pani kehtima normi: silm silma ja hammas hamba
vastu. Mt 5.ptk. eelnevates salmides ütleb aga Jeesus: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb
sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (5:39). See tundub
meile nii arusaamatu ja mõistusevastane! Kuidas me saame armastada oma
vaenlast? Me armastame ikka oma lähedasi, oma armsaid. Silm silma ja hammas
hamba vastu oli tolle aja rahvaste juures seaduse õigusnorm. Teisele inimesele
tekitatud kahju tuli heastada. Kahju tekitaja pidi täpselt samal viisil
kannatama. Klannidevahelisest veritasust võib veel tänapäevalgi kuulda.
Kurjusel on suur jõud. Kurjust kurjaga tasudes me ainult võimendame seda.
Jeesus juhib
meie tähelepanu sellele, kui me vastu lööme ja oma õigust otsima hakkame, siis
me langeme lööja tasemele. Meie käitumist määrab siis teise inimese kurjus. Ja
seda Jeesus ei taha. Teise põse ettekeeramine ei tähenda veel alistumist, see
nõuab suurt julgust.
Kas siis teotusele ei pea reageerima? Vastupidi,
teotust tuleb võtta väga tõsiselt. Pole kerge taluda solvanguid oma lähedaste
aadressil või meile meie usu pärast. Teame sedagi, kui ränk on süü sellele
inimesele, kes usklikke inimesi nende usu pärast teotab. Jumala armastuse
eesmärgiks on läheneda teotajale, püüda teda aidata ja päästa, mitte langeda
temaga sõnasõtta või lausa käsikähmlusesse. Jumala armastus pakub armu ja
päästet.
Kui ma tulin 80-ndate aastate lõpus kiriku juurde,
siis leidus palju neid, kes minusse negatiivselt suhtuma hakkasid. Üks kolleeg
ütles lausa, et ma olen neile jalaga
näkku löönud. Ei olnud kerge sellist solvangut taluda. Ka tööalaselt püüti
takistusi seada. Aeg läks... Aeg tegi oma töö. See seeme, mida mina (tänu
Jumalale!) oma tagasihoidlikul moel külvanud olin, tuli nähtavale aastate
pärast. Nende inimeste suhtumine minusse ja kirikusse on muutunud. Olen nii
mõnegi endise kolleegi lähedase matust läbi viinud, ikka Jumala sõnaga.
Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tölneridki
armastavad omasuguseid. Meile, kristlastele, on aga „latt“ kõrgemale tõstetud.
Jumal kutsub meid täiuslikuks saama, mitte võimus, vaid armastuses. Valimatu armastus, mis ei oota omakasu.
Jeesuse ajal ei olnud tervitamine lihtne peanoogutus
või käeandmine. Sooviti ikka rahu ja õnnistust. Eks seda tee meiegi igal
pühapäeva hommikul enne jumalateenistuse algust. Kas me soovime rahu ja
õnnistust ka mittekristlastele, kellega asula vahel kohtume? Mina soovin. Ja
olen vahel kohanud hämmeldust. Inimesed pole harjunud, et neid nii
tervitatakse. Peame seda julgemalt tegema.
Veel Toomas Nigolalt: Kristlik armastus lähtub soovist
jäljendada Kristust. Tema on jätnud meile eeskuju, et käiksime selles. See on
ennastohverdav armastus, mis on valmis oma hüved ja vajadusel koguni elu
loovutama armastatu õnne heaks. Ja vaid selles peitub ka armastaja enese
tõeline vabadus ja õnn. Kuni oleme iseenda ja isikliku ellujäämisvõistluse
kammitsais, siis ei ole me vabad. Kui loobume endast Jeesuse ja armuõpetuse
pärast- andes oma elud Jumala teenistusse argielu pisiasjadeski- siis oleme
tõeliselt vabad ja kasvame õndsuses ning kõiksuguses heas.
Jeesus ootab, et osutaksime seda päästvat armastust ka
mittekristlastele, isegi oma vaenlastele. Jeesuse suhtumine oma vaenlastesse on
hoopis midagi muud kui inimeste suhtumine oma vaenlastesse. Ristilöömisel ütleb
Jeesus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ Jeesus
suri patuste eest, s.t. meie eest. Tema
armastus kestab edasi. Ka nende vastu, kes on praegu Ta vaenlased. Jumala
armastus kogub nendegi hulgast vilja oma igavestesse aitadesse. Aamen.
Jutlustas Rein Keskpaik
Jutlustas Rein Keskpaik
No comments:
Post a Comment