Jutlus jõuluaja 1. pühapäeval. Püha perekond

 Nõnda on ka meiega: kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all.  Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla,  lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.  Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!”  Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu. Gal 4, 3-7

Head kirikulised, tänane pühapäev on pühendatud pühale perekonnale. Igal ühel meist on perekond, kust me pärineme ja kelle hulka kuulume, olenemata sellest, kas meie pereliikmed on meie kõrval või juba igavikku kutsutud. Kuulume sinna olenemata sellest, kuidas me oma perekonda suhtume või kuidas nemad meisse suhtuvad. Side oma perega, oma esivanematega on igal inimesel, isegi sellisel, kes oma perest midagi ei tea või teada ei taha. Perekond, kuhu inimene väikese lapsena sünnib, annab tihti inimesele palju rohkem kaasa kui seda esmapilgul arvata võiks. Sealt omandatakse esmased suhtlemis-ja käitumismustrid, väärtused ja tõekspidamised, arusaamine sellest, kuidas maailma asjad käivad. Päritoluperekonnast võetakse edaspidisesse ellu kaasa nii seda, mis elu kergemaks teeb kui ka seda, mis mõnikord asju hoopis keerulisemaks ajab. Saame kodust teemoonaks nii aardeid kui ka taaka, millega mõnikord teadlikult või teadmata enda ja teiste elusid täidame. Nii mõneski mõttes on see nii nagu Paulus kirjutab: kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all. Ori ei saa ise otsustada, ka inimene ei saa otsustada, missugusesse perekonda ta sünnib ja kuidas elu hakkab minema.

Tänane jutluse tekst räägib meile veelkord, mida Jumala Poja sündimine meie keskele endaga inimkonna jaoks kaasa on toonud ja toob tänagi. Paulus kirjutab:“... kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla,  lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.“ Selles ühes lauses on lühidalt ja selgelt koos kogu lunastuslugu: Jumal sündis inimeseks, elas  inimese elu siin maa peal, kannatas ning suri ja tõusis surnuist üles selleks, et tuua inimene välja üksindusest, enesekesksusest, elust, mis on Jumalast lahus - kui soovite, võime seda patuks nimetada.   Sellest lühikesest lausest näeme, et jõulusõim ja rist on peaaegu, et samast puust tehtud, nii tihedalt on need kaks teineteisega seotud, nii selgelt oli Jumala Poja missioon siin maailmas algusest peale Jumala poolt määratletud. Nii nagu igaüks meist on oma vanemate laps, oleme jõulusündmuse kaudu saanud endale veel palju suurema perekonna ja võib öelda, et parima päritolu, mida inimene eales endale igatseda saab – oleme saanud pojaseisuse ja Jumala pärijateks. Ükskõik kui head vanemad ja uhke suguvõsa ei kaalu seda üles. Jumala Poja inimeseks saamine avab piiri ajaliku ja igaviku vahel. Luuletaja Doris Kareva on kirjutanud: siis saab elu igavikuks kui on eest need uksed. Jõululapse sünd avas meile tee igavikku. Poja ja pärija seisus, mille Jumal meile Püha Vaimu kaudu on kinkinud ei tähenda seda, et selle pärandi peal võiks nii öelda liugu lasta. Nii nagu mõnikord suure päranduse osaliseks saajatega juhtub: ootamatult avanenud võimalused panevad maailma karusellina tiirlema ja igasugune tasakaal kaob ning peagi on ka kogu pärand kulutatud või kasutatud, kuidas kellelgi. 

Jumala pärijaiks saamine ei vii tasakaalu, vaid toob ja loob seda. Tõsi ka Jumala kogemine, Temaga kohtumine, võib mõnikord inimeses kutsuda esile nii suurt eufooriat või rõõmu, nii et see kõrvaltvaatajale suisa hullumeelsena ja igasugusest tasakaalukusest väga kaugel olevana  võib tunduda. Pole meie asi arvustada, inimesed on igaüks isemoodi ja omamoodi. Kindlasti on näiteks luterlik jumalateenistus mõnes Aafrika koguduses selline, mis annab silmad ette ka kõige karismaatilisematele jumalateenistusetele meie põhjamaiste eestlaste hulgas. Nii nagu igasugune pärand vajab hoolitsust, et see võiks kasvada või vähemalt püsida,  nõnda vajab hoolitsust ja ka pärand, mille osaliseks Jumal meid on teinud. Paulus kirjutab: „Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!”“ Sõnaga „abba“ pöördusid juudid palves Jumala poole. Võimalus palveks on ka meil. Võime igal ajal ja igal hetkel pöörata end Jumala poole, tulla Tema juurde, et Ta võiks meid puhastada ja tervendada, juhatada ja tasakaalustada, teha meid vabaks, et võiksime kogeda Tema poegade ja tütardena kogeda rõõmu, mida vaid Jumal oma Vaimu kaudu saab jagada. Olgu tänane aasta viimane päeva selliseks, mil saad rahus mõelda, mida tähendab Sinu jaoks olla pärija Jumala kaudu. Mida see endaga kaasa toob ja kuidas on see Sinu elu mõjutanud ja muutnud või milline võiks mõjutus olla tulevikus, siis kui astud siit kirikus välja oma toimetuste juurde. Kandku Püha Vaim Sind sellel teel, olgu Sulle teenäitajaks ja uste avajaks. Aamen

Õpetaja Kerstin Kask