Surmast ellu. 25. pühapäev pärast nelipüha.

Mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. 2Tm 4, 6-8

Kord ütles õpilane oma õpetajale: „Mõned inimesed väidavad, et pärast surma ei ole mingit elu.“ „Kas tõesti?“ küsis õpetaja mõnevõrra reserveeritult. „Oleks ju kohutav surra, ilma et võiks veel kunagi kuulda, näha, armastad või ennast liigutada?“ „Sa arvad, et see on kohutav? See on ju paljude inimestega nii – juba enne nende surma.“

Mõnikord öeldakse, et see, kuidas inimene elab oma elu, sõltub sellest, millisena ta kujutab ette oma surma ja seda, mis tuleb pärast surma, pärast ajaliku elu lõppu. Tänase pühapäeva teema on surmast ellu. Liigume kirikuaastas aina lähemale kirikuaasta lõpule, igaviku pühapäevale. Kirikukalendri kirjakohad kutsuvad meid aina enam mõtlema kaduva ja kadumatu, ajaliku ja igavikulise suhetele. Selgitama ja sõnastama oma mõtteid, seisukohti ja usku ning neid ka oma elus tõeks elama. Jumal on loomises pannud inimese südamesse igatsuse igaviku järele, mõnikord on see igatsus tugev, paistab kaugele välja, mõnikord püüab inimene seda ise peita, mõnikord mattub igatsus igaviku järele inimese isekusse ja endasse keerdumisse. Ometi on igatsus igaviku järele, igatsus elu ja Jumala ligiolu järele igas inimeses – igas ühes, kes oleme loodud Jumala näo järele, olemas. Omamoodi on see kõige Jumala loodus. Möödunud pühapäeval kirikust tulles, vaatasin roose, mis kasvavad meie pastoraadi juures: olid veel mõned õied, mis meenutasid suvist õieilu. Käesolev nädal tõi taas sooja ja märkasin, et nii mõnigi uus roosipung on puhkenud. Kui rohelised puulehed ilmutasid kaduvuse märke juba mõnda aega tagasi, muutudes kergeks kuldkollasteks vaibaks ja  siis pisut raskemaks pruunikaks, aina sarnasemaks muldsele maapinnale, siis roosid on kasutanud iga võimalust, et kaduvust vältida ja tuua meie silme ette taas uus elu. Võib olla on just nende õite ülesanne aidata meil märgata ümbritsevas maailmas tänase pühapäeva teemat ja kinkida lootust sellele, et surmal ei ole viimast sõna meie ja meie elu suhtes, elu võidab.

Tänases jutluse aluseks olevass kirjakohas kirjeldatakse meile omamoodi surmaks valmistumist, see on uskliku inimese vaade hetkele, kuhu ta parasjagu jõudnud on, küllalt lähedale oma ajaliku teekonna lõpule. Ta igatseb igaviku järele. Surm tähendab talle Kristuse juurde pääsemist, kõigi vaevade ja valude, murede ja probleemide lõppemist, viimsete eesmärkide täitumist. See ei ole elust küllastunud või masendusse uppunud inimese igatsus. See on usu sügavaimatesse kihtidesse süüvimine, igatsus näha ja kogeda Kristust oma silmaga, kogu oma olemusega olla Tema ligi ja Temas. Siin öeldakse: mind valatakse juba joogiohvrina. Joogiohver oli Vanas Testamendis ohver, mis toodi Jumalale tänuks, see kuulus täielikult Jumalale, keegi teine ei saanud sellest osa. Inimene, kes nõnda oma maise eluga hüvasti jätab, mõistab ja tunnistab, et on varbaotsast juukse juurteni Jumala oma. Kõik, mis tal on olnud ja on, tuleb Jumalalt ja kuulub Jumalale. See äratundmine lubab tal kõnelda lootusest. Lootusest, et talle kingitakse õiguse pärg – igavene elu Jumala juures. Tema lootus ja usukindlus toetuvad Kristusele, kes muutis inimesed uueks, Jumalale meelepärasteks, taevariigi pärijateks. 

Vaimulik ja hingehoidja Naatan Haamer, kes oma igapäevases töös puutub kokku paljude erinevate inimeste kannatuste ja lootusetusega,  kirjutab oma äsja ilmunud raamatus usust ja lootusest: „Usk on väga tähtsal kohal selleks, et taastada lootust. Kaotused on iga inimese elu osa./.../ Usk annab mulle avarama mõõtme ja võimaluse mõelda ja vaadata neid olukordi, mis tunduvad mingil hetkel täiesti võimatud ja üle mõistuse käivad, hoopis teistsuguse pilguga, sellise pilguga, mis tõstab meid kõrvale või justkui üles, välja, nii et me ei ole enam kogu selle valu sees, vaid saame seda samaaegselt hinnata kõiksuse vaatenurgast./.../ Me näeme siis kõikidest elupiiridest üle. Lootus ei ole siis enam piiratud materiaalse eluga, vaid on piire ületav. Paljud inimesed, kellel on kristliku lootuse sisu selge, suudavad taastada ka väga keerukates olukordades oma ellujäämisvõime igapäevaraskustes ja leida lootuse läbi selle avarama vaate, mida kristlik usk annab.“ 

Võime usaldada nii oma ajaliku kui ka igavese elu Jumala kätte, sest Kristus on surma ära võitnud.  Jumala Poeg ise on enne meid surnuist ülestõusnud ning sellele saame meiegi oma lootuse rajada. Ta on avanud meile värva  igavesse ellu, loonud ühendustee ajalikust maailmast igavikku ning kutsub igaühte meist sellele teele astuma, kõndides meiega koos läbi kõigi meie elu raskuste, läbi kurbuse ja leina, läbi rahutuse ja valu, ülestõusmise poole.  Usaldades ja lootes tohime rõõmustada nii nagu tänases jutluse tekstis meile kirjutatakse: Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.

Õp Kerstin Kask