Jutluse aluseks Gl 5:22-26
„Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus- millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega. Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus. Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!“
Pauluse kirjast võib teha järelduse, et Galaatia koguduses olid pinged, üksteise mittemõistmist ja tülisid. Nüüd manitseb ta õdesid ja vendi armastusele. Kirja järgmises peatükis ütleb apostel: „Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.“ (6:1)
Nagu galaatlased, nii näeme meiegi enda ümber asju, mis meile ei meeldi. Kas keegi on teinud midagi valesti või öelnud kellelegi halvasti. Meil kõigil on oht ühel või teisel moel eksida. Inimesel on aga (kahjuks!) omadus märgata pigem pindu teise silmas kui palki oma silmas. Siin aga tuletab Paulus meile meelde, kuidas ligimest aidata. Kui teie hulgas on neid, kes eksivad, siis teieparandage niisugust tasase vaimuga. Apostel toonitab, et me ei hoolitseks enda au eest, vaid oma langenud usukaaslase eest.
Elamine Jumala Vaimus ei tähenda enda au otsimist, vaid oma ligimesele toeks olemist. Ütleb ju vanasõnagi: kus viganäed laita, seal tule ja aita! Hanila koguduse õp.Lembit Tamsalu on kunagi ühes oma jutluses tabavalt öelnud, et meie tegutseme tihti aga nii: kus viga näed laita, seal mine ja laida! Kuid ladudes eksinu koormale lisaks veel meiepoolse hukkamõistu, saavutame pahatihti eksinu kokkuvarisemise süükoorma all.
Kui inimene eksib, siis tavaliselt on südametunnistuse hääl see, mis jääb teda vaevama. Oleme ehk kõik seda omal nahal tunda saanud? Ega see kerge ole. Me ei leia rahu enne kui pole sellele lahendust leidnud.
Et kõik, kes on eksinud, libastunud ja komistanud, võiksid üles tõusta, vajavad andestust. Ning selles me vajame suurt armastust ja hoolivust. Armastus on see, mis meid kannab. Pühakiri ütleb meile selgelt: armasta ligimest nagu iseennast.
Jeesus ei mõistnud inimeste üle kohut. Ta sai osa meie hädast ja valust, võttes enda peale meie süükoorma. Nii tahab Ta, et meiegi aitaksime kanda oma ligimese koormat.
Pühakiri räägib meile kadunud lambast. Karjane jättis maha üheksakümmend üheksa, et minna otsima seda ühte, kes oli kadunud. Nii on ka koguduse osa pöörata eriline tähelepanu ja hool nende vastu, kellel on kogudusega side katkenud. Oleme igal aastal enne kuldleeripüha otsinud kontakte nendega, kes on kogudusest eemale jäänud. Neljast kuldleerilapsest ei õnnestunud ühegagi kontakti leida. See-eest aga kolmega, kellel möödus leeriõnnistusest kuuskümmend aastat. Ka paljusid hõbeleerilapsi ei olnud kirikus. See näitab, et peame agaramad olema „kadunud lammaste“ otsimisel.
Me peame üksteist armastusega toetama, sest armastus on see, mis meid kannab. Armastusega puhus Jumal inimese peale, kes põrm on ja see sai elavaks hingeks. Armastusega puhus surma võitnud Jeesus jüngritele, andes neile Püha Vaimu. Armastusega äratatakse meid ristimises uuele elule, et võiksime saada osa pühade osadusest ja igavesest elust. Armastus teeb elusamaks.
Elamine Jumala Vaimus ei tähenda enda au otsimist, vaid oma ligimesele toeks olemist. Et me võiksime üheskoos üles ehitatud saada, kasvada Jumala kojaks.
Assisi Franciscus on palvetanud: Issand, muuda mind oma rahu saadikuks, sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust; kus on ülekohus, luba mul külvata andestust, kus on lahkhelid, luba mul külvata üksmeelt, kus on kahtlus, luba mul külvata usku, kus on eksimus, luba mul külvata tõde, kus on meeleheide, luba mul külvata rõõmu, kus on pimedus, luba mul külvata valgust. Issand, anna mulle jõudu lohutada enam teisi, kui otsida ise lohutust, mõista enam teisi, kui oodata ise mõistmist, kinkida teistele enam armastust, kui mulle endale osaks saab. Sest on öeldud: teistele andes me saame ise, teistele andestades saame oma patud andeks, surres sünnime igavesele elule.
Rõõm on nagu parfüüm, mida pole võimalik teistele piserdada, ilma et mõni piisk sulle endale ei langeks (R.W.Emerson). Aamen.
Jutlustas diakon Rein Keskpaik
No comments:
Post a Comment