Jutlus paastuaja 1. pühapäeval

Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui Ta oli neliküm­mend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli Talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli Tema juurde ja ütles Talle: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat Tema kaasa pühasse linna ja pani seisma püha­koja harjale ning ütles Talle: „Kui Sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib Ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Is­sandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat Tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas Talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles Talle: „Selle kõik ma annan Sinule, kui Sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult Teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli Tema juurde ja need teenisid Teda. Mt 4, 1-11

Kiusatused, proovile panekud ja nendega kaasnevad kannatused on lahutamatu osa inimese elust. Mõnikord tundub, et ühe inimese elus on neid rohkem kui teisel. Küllap nii rohkus kui ka kaalukus on vaataja silmades ning sõltub enamasti ikka sellest, millise tähenduse me mõõdetavale anname. Kui vaatame kiusatusi ja kannatusi  kui elu lahutamatuid koostisosi, mis annavad võimaluse oma elu läbi vaadata ja läbi tunnetada, siis saame ka aru, et kiusatuste ja kannatuste läbimine võib tuua meie ellu midagi sootuks uut, mis aitab minna edasi kogenuma ja tugevamana. Kui aga vabatahtlikult alla või järgi anname, nii öelda asjadel minna laseme, oleme otse kui pilliroog tuules, mis suuremate tuule puhangute puhul ka sootuks murduda võivad.

Kiusatust märgitakse Piibli algkeeles sõnaga, mis tähendab proovile panekut, millegi või kellegi väärtust järele katsuma. Kiusatusse viima tähendab siis, et juhitakse kedagi nii, et seatud eesmärgid ei teostu. Martin Luther kasutab samatähenduslikena sõnu kiusatus ja katsumus. Eesti Keele Seletav Sõnaraamat ütleb, et kiusatus on tugev tahtmine, iha teha  midagi lubamatut, sobimatut või mittearukat.

Jeesus oli kõrbes nelikümmend päeva kuradi kiusata. Jumala Vaim oli seal Temaga, nii nagu Vaim oli kohal Jeesuse ristimisel, kuradi väe vastu võitlemas. Võib arvata, et see oli väga pingeline aeg, mil aina uute peibutistega pandi proovile Tema kutsumus ja väärtused. See oli otsekui võitlus mitmepealise lohega, kus ühe maha raiutud pea asemel kasvas kiiresti mitu uut. Kiusatusi tuli igast ilmakaarest. Need olid olukorrad, kus tuli valida ja otsustada. Inimeseks sündinud Jumala Poja ette asetusid mitmed meelitavad väljavaated: näidata oma kõikvõimsust ja väge, omada ja valitseda kõiki võimalikke  maailma rikkusi, mida loodud maailmast leida on. Neile ahvatlustele järele andmine purustanuks aga Tema usalduse taevase Isa, Looja ja Läkitaja vastu. Sarnased peibutised on meiegi eludes igal päeval. Ikka ja jälle sattume elu ristteedele, kus peame valima, enamasti rohkem kui kahe võimaluse vahel. Ahvatlevaimad neist on enamasti sellised valikud, mille puhul meile saab osaks midagi head ja meeldivat, mis parandavad meie enesetunnet või elu-olu, ent pikemas perspektiivis pöörduvad meie vastu ja mõjuvad hävitavalt nii meie hingele, vaimule kui ka ihule.

Kannatusaeg on aeg, mil peaksime vaimus läbima sama teekonna, mille Jeesus ristile minnes. Samamoodi peaksime täie teadlikkusega näost näkku vastamisi seisma oma peamiste ahvatluste ja kiusatustega, mis viivad meid eemale Kristusest ning mitte lähtuma sellest, et kiusatustest saab lahti vaid siis, kui neile järele anda. Küsimus, mida saame paastuaja alguses endale evangeeliumi loo põhjal esitada on: missuguseid valikuid ja mille põhjal ma oma elus teen? Kuidas mõjutavad minu valikud minu elu pikemas perspektiivis, seda nii ajalikus maailmas kui ka kord igavikus? Kuidas mõjutavad minu valikud minu suhteid kaasinimeste ja Jumalaga? Olen ma see, kes sattub kiusatustesse või pigem saadan ise teisi kiusatusse?

Jeesus võidab kiusatused, meile ei ole täpsemalt kirjeldatud seda, mida Ta selleks tegi või tegemata jättis. Nii ei saa me siit juhist, selleks, kuidas täpselt kiusatusi seljatada. Ent see lugu avab meile lootuse, et Jeesus, kes tuli päästma patuseid, tunneb meid ja meie kiusatusi ning toob meid nendest läbi ja välja. Meid ei kutsuta elama kiusatustest vaba elu või kannatusi vältima, vaid meid kutsutakse meie poolikuses, koos kiusatuste ja katsumustega, mis meie eludes leiduvad, elama Kristuses. Just selles valguses saame öelda, et kiusatused kuuluvad inimese ellu. Kirjanik ja kirjandusteadlane Maarja Vaino on kirjutanud ajakirjas „Looming“ kiusatustest Tammsaare loomingus „Tammsaare olulisemaid romaane teljestavad kristliku teoloogia põhiküsimused. Tammsaare kirjutas oma ajastu vaimses ruumis, kus olulisel kohal olid eetilis-moraalsed probleemid ja nende kristlik kontekst. Oma loomingus ta muu hulgas „testis” seda, mil määral on inimesel võimalik järgida kristlikke põhimõtteid ja elada „õigesti”. Ta seadis ilusad piiblilaused tegelaste ellu, lõi komplitseeritud (või ka valusalt lihtsaid, kuid julmi) olukordi ning paiskas oma tegelased nende keskele, et — piibellikult väljendudes — „saada katsutud”.“ Maarja Vaino toob erinevate Tammsaare teoste puhul välja erinevaid tegelaste ees seisvaid kiusatusi. Näiteks Mari kiusatus saada talu perenaiseks. Erilist vürtsi andis asjale see, et esimene rääkis sellest talu päris perenaine Krõõt. 

Küllap analoogseid näiteid leiab igaüks oma elust küllaga. Usaldagem ennast siis koos kõige selega, mis meie eludes on olnud, on ja saab olema Jumala hoolde Lauliku sõnadega: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ (Ps 139, 23-24). Aamen.