Võttes endaga kaksteist jüngrit, ütles Jeesus neile:
„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis
prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest Ta antakse paganate kätte ja Teda
teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on piitsutanud, tapavad
nad Tema ning kolmandal päeval tõuseb Ta üles.” Aga nemad ei mõistnud sellest
midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga
see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee
ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla.
Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis:
„Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Ja möödaminejad sõitlesid teda, et
ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!”
Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime Tema juurde
tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Tema aga
ütles: “Issand, et ma jälle näeksin!” Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu
usk on su päästnud!” Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks Temaga kaasa Jumalat
ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat. Lk 18:31-43
Mida sa tahad, et ma sulle
teeksin küsib inimeseks saanud Jumal – Jeesus Kristus, pimedalt mehelt. Võiks
ju arvata, et see on iseenesestki mõistetav ja elementaarne: pime tahab
nägijaks, jalutu käijaks, kurt kuuljaks jne. Jeesus ei võta kedagi ega midagi
iseenesest mõistetavalt ja oma positsioonilt, oma arvamustest ja
tõekspidamistest lähtuvalt. Ta tuleb pimeda mehe juurde ja küsib: mis Sul
tarvis on? Mida Sa vajad? Ikka ja jälle kostub väiteid, et kristlikud väärtused
on ära kadunud ja neid ei peeta enam au sees. Ikka ja jälle tahaksin selle
peale küsida ja mõnikord ka küsin, mida nende väärtuste all siis mõeldakse.
Äsja kuuldud Pauluse sõnad armastusest, mida ka armastuse ülemlauluks
kutsutakse, sõnastavad ja reastavad minu jaoks kristlikud väärtused: usk,
lootus ja armastus, ent suurim neist on armastus. Siin on juttu
omakasupüüdmatust armastusest, mis otsib ennekõike ligimese – teise inimese
kasu ja heaolu. kui mul oleks
prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul
oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks
armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja
kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei
saavutaks midagi.
Armastada ei saa ülevalt alla, võimu ja jõu positsioonilt. Selline armastus muutub hõlpsasti haletsuseks, parimal juhul ehk kaastundeks, aga mitte kunagi ehedaks, omakasupüüdmatuks armastuseks. Jumal sai inimeseks, meie vennaks, et saada meiega kontakti, nõnda küsib Ta igalt ühelt meilt: mida Sa vajad? Mida ootad? Millest unistad?
Armastada ei saa ülevalt alla, võimu ja jõu positsioonilt. Selline armastus muutub hõlpsasti haletsuseks, parimal juhul ehk kaastundeks, aga mitte kunagi ehedaks, omakasupüüdmatuks armastuseks. Jumal sai inimeseks, meie vennaks, et saada meiega kontakti, nõnda küsib Ta igalt ühelt meilt: mida Sa vajad? Mida ootad? Millest unistad?
Tihti tuleb ette neid olukordi,
mil kujutleme, et teame täpselt mida teine inimene vajab. Mõnikord ehk teamegi,
mõni inimene on loomu poolest tundlikum teiste suhtes ja tajub pikemata tema
vajadusi. Mõni teine ei tee seda üldse mitte, küll aga teab ta täpselt, kuidas
teine peaks elama ja olema ning mis talle hea on. Mida Sa tahad, et ma Sulle
teeksin. Huvi tundmisest, mõista püüdmisest algab tõeline dialoog. Dialoogi
alguses me ei tea, kuhu me lõpuks välja jõuame.
Kui Jeesus kohtas pimedat meest
oli ta teel Jeruusalemma. Eeloleval kolmapäeval, tuhkapäeval, mil algab
paastuaeg, Kristuse kannatusaeg, alustame meiegi sellesama teekonna
meenutamist, mis viib läbi üksinduse, pettumuste, tagakiusamiste Kolgata mäele,
häbiväärsesse ristisurma, ent viimaks ka ülestõusmise valgusesse. See on
kannatuste tee, mis on läbi põimitud Jumala ennastohverdavast armastusest. Jeesus
ei käinud seda teed mitte selle pärast, et näidata oma võimeid ja
vastupidavust. Ta tegi seda selleks, et meie inimesed, võiksime vaadata maailma
lootuse ja usaldusega, mida Jumal meile on kinkinud ja kingib ka edaspidi,
mitte valu ja hirmuga. Meile öeldakse, et jüngrid ei mõistnud kõike seda, mida
Jeesus oma eelseisvast teekonnast rääkis. Ega meiegi seda alati tee. Jeesus on Jumala
lihaks saanud armastus ja näitab sõnade ja tegudega, kuidas Jumala armastus
mõjutab maailma.
Armastus ei tähenda ainult
ilusaid ja meeldivaid tundeid. Et seda mõista, tuleb vaid enda ümber pisut
ringi vaadata: olgu siis oma peres, paarisuhtes, sõprade keskel, koguduses või
töökohas. Armastuse ja sõpruse juurde kuulub palju argist, rutiinset ja
tavalist: Kokkuleppeid ülesannete jaotamises, läbirääkimist, teise mõtetest ja
tegemistest lugupidamist, mõnikord ka vaidlusi ja riidu, aga ka leppimist ja
rahu sõlmimist. Armastus äratab palju erinevaid tundeid, ent armastus on ka
tegu. Tegude kaudu näitame, et me ei ole vaid kumisev kelluke.
Valmidus ohverdada end teise
eest on sügava armastuse tunnus, kui seda tehakse vabatahtlikult. Kui ootame
või lausa nõuame teiselt enese ohverdamist, siis on tegu vägivallaga. Igaüks
meist on mõnikord abi andja ja mõni kord abi vastuvõtja. Mõnikord see, kes
õpetab ja mõnikord see, kes ise õpib. Alustame täna leerikooliga, loodan, et
see aeg saab olema nii uutele tulijatele kui meile, kes me juba kuulme
kogudusse, vastastikku rikastav aeg, mil võime koos ja üksteiselt õppida ning
kasvada lähemale üksteisele ja Jumalale. Ärgem siis unustagem üksteiselt
küsida: mida Sa vajad?
Armastus vajab kujutlusvõimet ja
tundlikkust, võimet asetada ennast teise kingadesse, et mõista tema vajadusi.
Armastus vajab avatust ja usaldust, julgust küsida ja olla olemas. Seda näitab
Jeesuse küsimus: mida sa tahad, et ma sulle teeksin? kuldne reegel. mida
tahate, et in teevad teile, tehke neile.
Jeesus tajus inimeste olukorda,
ka nende, kellega meie ehk igapäevaselt kokku ei puutu. Tähendamissõnas
viimsest kohtupäevast osutab ta vangidele, näljastele ja haigetele ning ütleb:
mida olete teinud neile, olete teinud mulle. Poolikute ja ebatäiuslike
inimestena oleme ikka kellelegi armastust võlgu, ent me ei peaks liigselt
mõtlema, mida me teeme või tegemata jätame, vaid rõõmustama selle üle, mida
Jumal meie kaudu maailmas korda saata saab. Sellest kirjutatakse Jh 1. kirjas:
”Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja
Jumal
püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja“.
püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja“.
Jumal on kutsunud ja kutsub meid jätkuvalt olema
osa armastuse vereringest maailmas. Me armastame, sest Jumal on meid enne
armastanud. Ta on armastanud ja armastab kõiki inimesi ja meil ei ole õigust
seda armastust kellelegi keelata, ka iseendale mitte. Olgu siis Jumala armastus
meie kõikidega, kes me täna siin oleme, aga ka kõigi nendega, keda täna ei siin
ei ole. Aamen
No comments:
Post a Comment