Jutlus pühapäeval enne paastuaega

Võttes endaga kaksteist jüngrit, ütles Jeesus neile: „Vaata, me lähe­me üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest Ta antakse paganate kätte ja Teda teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on piitsutanud, tapavad nad Tema ning kolmandal päeval tõuseb Ta üles.” Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peide­tud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaret­lane läheb mööda. Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime Tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teek­sin?” Tema aga ütles: “Issand, et ma jälle näeksin!” Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!” Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks Temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat. Lk 18:31-43

Mida sa tahad, et ma sulle teeksin küsib inimeseks saanud Jumal – Jeesus Kristus, pimedalt mehelt. Võiks ju arvata, et see on iseenesestki mõistetav ja elementaarne: pime tahab nägijaks, jalutu käijaks, kurt kuuljaks jne. Jeesus ei võta kedagi ega midagi iseenesest mõistetavalt ja oma positsioonilt, oma arvamustest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Ta tuleb pimeda mehe juurde ja küsib: mis Sul tarvis on? Mida Sa vajad? Ikka ja jälle kostub väiteid, et kristlikud väärtused on ära kadunud ja neid ei peeta enam au sees. Ikka ja jälle tahaksin selle peale küsida ja mõnikord ka küsin, mida nende väärtuste all siis mõeldakse. Äsja kuuldud Pauluse sõnad armastusest, mida ka armastuse ülemlauluks kutsutakse, sõnastavad ja reastavad minu jaoks kristlikud väärtused: usk, lootus ja armastus, ent suurim neist on armastus. Siin on juttu omakasupüüdmatust armastusest, mis otsib ennekõike ligimese – teise inimese kasu ja heaolu. kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.
Armastada ei saa ülevalt alla, võimu ja jõu positsioonilt. Selline armastus muutub hõlpsasti haletsuseks, parimal juhul ehk kaastundeks, aga mitte kunagi ehedaks, omakasupüüdmatuks armastuseks. Jumal sai inimeseks, meie vennaks, et saada meiega kontakti, nõnda küsib Ta igalt ühelt meilt: mida Sa vajad? Mida ootad? Millest unistad?

Tihti tuleb ette neid olukordi, mil kujutleme, et teame täpselt mida teine inimene vajab. Mõnikord ehk teamegi, mõni inimene on loomu poolest tundlikum teiste suhtes ja tajub pikemata tema vajadusi. Mõni teine ei tee seda üldse mitte, küll aga teab ta täpselt, kuidas teine peaks elama ja olema ning mis talle hea on. Mida Sa tahad, et ma Sulle teeksin. Huvi tundmisest, mõista püüdmisest algab tõeline dialoog. Dialoogi alguses me ei tea, kuhu me lõpuks välja jõuame.

Kui Jeesus kohtas pimedat meest oli ta teel Jeruusalemma. Eeloleval kolmapäeval, tuhkapäeval, mil algab paastuaeg, Kristuse kannatusaeg, alustame meiegi sellesama teekonna meenutamist, mis viib läbi üksinduse, pettumuste, tagakiusamiste Kolgata mäele, häbiväärsesse ristisurma, ent viimaks ka ülestõusmise valgusesse. See on kannatuste tee, mis on läbi põimitud Jumala ennastohverdavast armastusest. Jeesus ei käinud seda teed mitte selle pärast, et näidata oma võimeid ja vastupidavust. Ta tegi seda selleks, et meie inimesed, võiksime vaadata maailma lootuse ja usaldusega, mida Jumal meile on kinkinud ja kingib ka edaspidi, mitte valu ja hirmuga. Meile öeldakse, et jüngrid ei mõistnud kõike seda, mida Jeesus oma eelseisvast teekonnast rääkis. Ega meiegi seda alati tee.  Jeesus on Jumala lihaks saanud armastus ja näitab sõnade ja tegudega, kuidas Jumala armastus mõjutab maailma.

Armastus ei tähenda ainult ilusaid ja meeldivaid tundeid. Et seda mõista, tuleb vaid enda ümber pisut ringi vaadata: olgu siis oma peres, paarisuhtes, sõprade keskel, koguduses või töökohas. Armastuse ja sõpruse juurde kuulub palju argist, rutiinset ja tavalist: Kokkuleppeid ülesannete jaotamises, läbirääkimist, teise mõtetest ja tegemistest lugupidamist, mõnikord ka vaidlusi ja riidu, aga ka leppimist ja rahu sõlmimist. Armastus äratab palju erinevaid tundeid, ent armastus on ka tegu. Tegude kaudu näitame, et me ei ole vaid kumisev kelluke.

Valmidus ohverdada end teise eest on sügava armastuse tunnus, kui seda tehakse vabatahtlikult. Kui ootame või lausa nõuame teiselt enese ohverdamist, siis on tegu vägivallaga. Igaüks meist on mõnikord abi andja ja mõni kord abi vastuvõtja. Mõnikord see, kes õpetab ja mõnikord see, kes ise õpib. Alustame täna leerikooliga, loodan, et see aeg saab olema nii uutele tulijatele kui meile, kes me juba kuulme kogudusse, vastastikku rikastav aeg, mil võime koos ja üksteiselt õppida ning kasvada lähemale üksteisele ja Jumalale. Ärgem siis unustagem üksteiselt küsida: mida Sa vajad?

Armastus vajab kujutlusvõimet ja tundlikkust, võimet asetada ennast teise kingadesse, et mõista tema vajadusi. Armastus vajab avatust ja usaldust, julgust küsida ja olla olemas. Seda näitab Jeesuse küsimus: mida sa tahad, et ma sulle teeksin? kuldne reegel. mida tahate, et in teevad teile, tehke neile.

Jeesus tajus inimeste olukorda, ka nende, kellega meie ehk igapäevaselt kokku ei puutu. Tähendamissõnas viimsest kohtupäevast osutab ta vangidele, näljastele ja haigetele ning ütleb: mida olete teinud neile, olete teinud mulle. Poolikute ja ebatäiuslike inimestena oleme ikka kellelegi armastust võlgu, ent me ei peaks liigselt mõtlema, mida me teeme või tegemata jätame, vaid rõõmustama selle üle, mida Jumal meie kaudu maailmas korda saata saab. Sellest kirjutatakse Jh 1. kirjas: ”Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal 
püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja“.

Jumal on kutsunud ja kutsub meid jätkuvalt olema osa armastuse vereringest maailmas. Me armastame, sest Jumal on meid enne armastanud. Ta on armastanud ja armastab kõiki inimesi ja meil ei ole õigust seda armastust kellelegi keelata, ka iseendale mitte. Olgu siis Jumala armastus meie kõikidega, kes me täna siin oleme, aga ka kõigi nendega, keda täna ei siin ei ole. Aamen