Quasimodogeniti

Sk 8:12-13

Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma ära võitnud!

Esimene ülestõusmispühade järgne pühapäev kutsub meid äsjasündinud lastena – puhtaina ja usaldavana alustama edasise elu esimest päeva. Kui ülestõusmispüha hommikul kõlas talviste lumehangede keskel Hoosea kaunis prohveteering: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad, siis nüüd, kui kevadine vihm on sulatanud lume, kostub prohvet Sakarja kaudu kolmekordne tõotus: viinapuu annab vilja, maa annab saaki, taevas annab kastet.  

Ons aiapidajale tarvis meelde tuletada kevade tulekut? Arvatavasti ei ole vaja. Küllap näeb rohenäpp märke ja asub toimetama. Aga jumalarahvale peab küll üha uuesti meenutama nii Jumala tõotusi Vanas Testamendis kui evangeeliumi, et me ei väsiks ega jääks norutama oma argipäevadesse.

Galaatia kirjas ütleb apostel: Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele! (Gl 6:9j)

Ma vaatan oma käsi. Tavalised käed. Kaks kätt. Ma mõtlen Kristuse kätele, mis Kolgatal naeltega said läbistatud. Ülestõusnuna ütles Kristus oma jüngritele: «Vaadake mu käsi! » Ma mõtlen väele, mis on Temal ja tunnen, et kes olen mina, et midagigi teha… Ja siiski tean, et mulle ja sulle, hää vend ja õde Kristuses, on antud võime õnnistada oma kätega, oma suuga, oma südamega.

Ema Theresa on öelnud: «Kristusel ei ole nüüd enam maa peal muud kui teie keha, ei muud kui teie käed, ei muud kui teie jalad. Teie silmades on näha Kristuse armastust maailma vastu, teie jalgade abil käib ta tegemas head, teie kätega õnnistab ta inimesi».

Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks (Jh 15:16). Issand ise on valinud Sind ja mind, et me kannaksime vilja… Apostel selgitab kirjas Galaatlastele: Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus,  tasadus, enesevalitsus (Gl 5:22j).

Me ei pea andma midagi sellist, mille andmine käib meile üle jõu. Ega midagi sellist, mille ära andmine teeks meid endid vaesemaks. Õnnistuse jagamine, Kristuse ülestõusmise rõõmusõnumi jagamine, Jumala armastuse kuulutamine ainult rohkeneb jagamise kaudu. Mida rohkem Sa annad, seda rohkem antakse Sulle.

Taevas annab kastet. Piisk piisa haaval, tilk tilga kõrval jagab Jumal meile oma võidmist, oma õnnistust. Niisutab meid nõnda, et me suudaksime kanda vilja, sirutuda üles kui oleme vajumas norgu. Andes nõnda jõuetule jõudu.

Prohvet Sakaraja läbi ütleb Issand: Ärge kartke, teie käed olgu tugevad! Ja käed, mis õnnistavad Kolmainu õnnistusega, ongi alati tugevad. Isegi kui nad on nõrgad.

Apostel ütleb: Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse. 1Pt 3:9

Jumal ütleb kõigile inimestele: kui ma teid päästan, saate te õnnistuseks. Sina võid olla õnnistuseks! Inimesed soovivad üksteiesele õnne. Soovivad head. Aga see on vaid nende inimlik soov, mil pole mingit tagatist. Jumala õnnistus ei ole meist endast, kuid meile on siiski antud võimalus seda jagada.

Anthony de Mellol on tore näide valgustuse (e. pääste) saanust. Too ütles:

Oh imede ime:

Ma lõhun puid!

Ma ammutan kaevust vett!

Enamiku inimeste jaoks pole sellistes proosalistes tegevustes, nagu kaevust vee toomine või puude lõhkumine midagi imetlusväärset. Valgustumise järel ei muutu tegelikult mitte midagi. Kõik jääb samaks. Ainult et nüüd on su süda tulvil imetlust … ja sa ise samuti. Ja elu kulgeb samamoodi. On ainult üks oluline erinevus… Puu on endiselt puu, inimesed needsamad kes varemgi. Oled endiselt tujukas või rahulik nagu varem, sama tark või rumal, tugev või nõrk. Ainus erinevus on, et sa näed asju uue pilguga. Oled omandanud kõige suhtes enam distantsi ja sinu süda on täis imetlust. Sa lõhud endiselt puid ja ammutad kaevust vett, kuid imetled seda kõike. Nagu äsjasündinud laps.