Pühapäev, 6. mai

Sel pühapäeval pidas järgneva jutluse, mille aluseks oli Jh 15:10-17, jutlustaja Rein Keskpaik.

Jh evangeeliumi 15. ptk. alguses ütleb Jeesus:”Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on aednik (1).Mina olen viinapuu, teie olete oksad.Kes jääb minuses ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha (4).”

 Jeesus kutsub üles jüngreid jääma Tema armastusse. Usu ja armastuse ühtsuses peitub tõeline rõõm. Kirjas galaatlastele ütleb apostel Paulus, et täiuslik rõõm on usu ja armastuse ühtsuse tulemus.

Armastus on keeruline mõiste. Mõni armastab magusat süüa, teine armastab aiatööd teha, kolmas armastab reisida… Armastus võib olla kirjeldamatu või siis kanda endas selgeid ja piiritletud vorme.

Jeesus ütleb:”Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” Veel lisab Ta, et armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid. Armastus, mida jüngrid on kogenud, on ühtlasi nende omavaheliste suhete norm.

Armastus ei teostu mingis abstraktses sfääris, vaid inimestevahelistes suhetes. Kõlab küll uhkelt “anda elu sõprade eest.” Igapäevases elus tähendab see väikseid ohvreid-tähelepanelikkust, kaastunnet, abivajaja aitamist lihtsateski asjades.

Ema Teresa on öelnud:” Iga laps, samuti sina ja mina-oleme loodud millegi kõrgema jaoks-et armastada ja olla armastatud.Õppides tundma ja armastama on palve möödapääsmatu.Mitte keegi ei saa tunda ja mõista Jumalat palveta.Ja mitte keegi ei õpi armastama Jumalat, kui palve pole tema elu igapäevane osa.Samal ajal aitab palve meil teisi paremini mõista ja armastada. Kogu maailmas on nii palju probleeme ja ma usun, et enamik neist pärineb kodust.Maailm peab tohutult kannatama, sest pole rahu maa peal.Miks?Aga sellepärast, et perekonnas ei valitse rahu. Muuda oma kodu ja oma pere uueks Naatsaretiks, kus valitseb armastus, rõõm ja üksmeel, sest armastus algab kodust.Sa pead olema oma mehele, oma lapsele, oma vanavanematele- kõigile, kes sinuga koos elavad, igavese õnne lootuseks.”

Kodu on inimühiskonna alus. Seepärast ongi kodul otsustav ja määrav tähtsus ühiskonnale.

Ole Hallesby järgi on kõige raskem olla kristlane kodus. Kui inimene pühendab end koguduse tööle, siis tihtipeale ei küsitagi tema koduse elu järele. Eriti siis, kui teised pereliikmed on pöördumata inimesed.

Nii muretsetakse ainult pöördumata ja patuste inimeste eest väljaspool kodu. Nende jaoks jätkub aega, armastust ja kannatust.

Kodu on kingitus meile. Aga ka ülesanne ja kohustus. Niipalju kui me kodus oleme õppinud end valitsema, ohverdama oma eesõigusi teiste heaks, tegema oma kodu heaks ja meeldivaks paigaks teistele, andma andeks teistele nende vigu ja kannatama nende nõrkusi, seevõrra kasvame ja jõuame edasi oma usus ka kristlasena. Ja mitte sammugi rohkem!

Kristliku kodu saladus on see, et ollakse kristlased üheskoos.

Armastus on väga õrn taim, mis ilma alatise hoolitsuseta hakkab kuivama ja lõpuks sureb. Sellest ei ole veel küllalt, et meil on armastust. Me peame seda ka üles näitama. Armastus peitub selles, et me püüame ära aimata, mida teine soovib, mida ta ootab.

“Armastus on imeline kingitus, mis annab tasakaalu, empaatiat ning selget silma, nägemaks sõpra enda kõrval ning Jumala tööd oma elus. Armastus annab meile võime tänada, oskuse hinnata seda, mida oleme Loojalt saanud, ja leppida sellega, millest oleme ilma jäetud.Armastus ei saa jätta meid ükskõikseks või mõistmatuks, vaid annab meile tarkust seista tänutundes oma Jumala ees ka siis, kui jääme maailma ees jõuetuks ja nõutuks.” (Õp.Anna-Liisa Vaher)

Apostel ütleb: Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks (1 Jh 4:7-12).

Ära karda armastada ega armastatud olla,

see on pidu sinus eneses- ja kuigi kõik peod

saavad kunagi otsa, heliseb muusika kõrvades

ja võngub soontes nooruses, keskeas…ega vaibu

päriselt vanaduseski.(Virve Osila)

Jeesuse tahtmine on, et me armastaksime üksteist. Olgem siis avatud armastusele ja laskem Jumala armastusel ennast vormida ja kasvatada. Aamen.