Pühapäeva, 17. juuni jutlus

Hs 33:30-33                                                                                       

30 Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: «Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!» 31 Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu. 32 Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi. 33 Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.»

Kui sa oleksid laul, siis mis laul Sa oleksid? Mis sõnadega ja millisel viisil lauldud?

Me mõjutame inimestena üksteist nagu muusika, mida me kuulma juhtume. Me ehk ei teadvusta seda alati, aga kõik me sõnad ja teod on noodid pikemas heliteoses. Niipea kui sõna on öeldud, niipea kui tegu on tehtud, on noot kirja pandud ja meloodia moodustunud. Kusjuures kõik meie teod siin elus puudutavad mõnd akordi, mis heliseb igavikus.

Pelgalt oma tahtega tegutsedes jääb me elu heliteosest midagi puudu. Sügavus. Igavikulisus. 
Jumala Poeg on lihaks saanud Jumala Sõna, "sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud" ütleme Nikaia usutunnistuses.

Jumala Sõna peab lihaks saama, sündima ka meis. Minus. Apostel Jaakobus ütleb: Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid (Jk 1:22). Jumala Sõna on väärtuslik seeme, nagu tähendamissõnas külvajast, ja meie oleme vastuvõttev pinnas – kas kõvaks tallatud teeäärne pinnas, kivine ja kuiv maa, ohakane lämmatav pinnas või hea muld, kus Sõna seeme saab juurduda, kasvada ja vilja kanda.

Oma Sõna kaudu Jumal kutsub meid. Tema kutsele vastavad mitte need, kes kuulevad, noogutavad, võibolla ka nö. kaasa laulavad, vaid need, kes lasevadki Jumala Sõnal end vormida ja muuta, kes alanduvad oma tahtega Jumala tahte alla.

Vastasel korral juhtub see, mille eest Hesekiel hoiatas: Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.

Mis mõtet on külmal, egoistlikul või vihkaval inimesel laulda armastuslaulu? Ega olegi. See laul peab tulema südamest. Oma südamest, isegi kui sõnad on välja mõelnud keegi teine kunagi ammu enne meid. Ikkagi hakkab ta kõlama vaid siis, kui läheb kooskõlla laulja enda südamehoiaku ja eluga. Ka lauljast saab siis armastuslaul ja armastuslaulust saab laulja.

Kristlastena me ei ela üksnes jumalariigi ebamäärases ootuses, vaid ka juba täitumises. Mitte ainult taevas, vaid juba siin maises elus, on meile antud võimalus kohtuda Jumala armastusega, mis Kristuses on ilmunud ja see kohtumine kas leiab aset meie elus ja muudab meid või seda kohtumist samahästi kui ei toimu üldse.

Oo kuidas ma tahaks, et mu elu oleks täiuslik meloodia! Ja oo kui valusalt ma tean, et ma seda ei ole! Me oleme kõik nagu vanad kirikukellad, kel ikka on mõni mõra või pragu sees. Kuid Kristus on tulnud, et meie mõrad parandada ning me elu helisema panna nõnda et seda oleks hea kuulata nii maa peal kui taevas.

Nii kummaline kui see ka on, aga me elame otsapidi paradiisis juba nüüd. See tähendab rõõmu ja vastutust samal ajal. Rõõmu kesk raskusi, muresid ja ahastust ning vastustust kesk rõõmu ja rahu.