Kolmainupüha

Kolmainupühal oli Kose kiriku kantslis kolm hinge - jutluse pidaja, keda nägi ka kogudus ning kaks väikest tüdrukut, keda nägi vaid jutlustaja. Aga nad olid seal. 


Jutluse aluseks oli 4 Ms 6:22-27

Miks inimesele on antud õnnistussõnad? Miks lõppeb nende sõnadega iga kiriklik talitus, iga jumalateenistus? Sest inimesele on antud kõnevõime – oskus end sõnadega väljendada ja sõnadega edasi anda kõike, mida peame oluliseks. Mis võiks olla veel olulisem kui Jumala õnnistus?

Kui õnn on nagu kala vees, kord näkkab, kord mitte, siis õnnistus on nagu meri, milles elavad kalad. Veelgi enam, nagu ookean. Kalad tulevad ja lähevad, meri on kogu aeg olemas. Õnn on püsimatu, õnnistus kannab. Õnnistuse allikas on Jumal. Kolm korda on Aaroni õnnistamissõnades rõhutatud, et õnnistus lähtub Issandast. Viimselt on kõik tema käes. Tema õnnistuse all läheb korda kõik, mis me ette võtame ja ilma Tema õnnistuseta ei õnnestu miski.

Aaroni õnnistamissõnad on Issanda enese antud. Miks ta andis selle õnnistusvormeli Iisraelile ja käskis sellega õnnistada? Sest Jumal tahtis ja tahab endiselt õnnistada oma rahvast!

Vana Testamendi järgi hõlmab Jumala õnnistus kõike mis meid ümbritseb. See avaldub vihmas, päikesepaistes, põlluviljas, lastes. Õnnistus avaldub kõiges heas, mis sulle on antud ja varuks pandud. Õnnistus tähendab Jumala kätt Sinu kohal. Kolmainupühal on hea süveneda Aaroni õnnistussõnade kolmekordsesse kihti.

Esimene osa Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! väljendab Jumala hoidmist ja hoolitsust kõige loodu üle. Tema on meid loonud ja Tema omad me oleme ja Tema annab meile kõik tarviliku omal ajal. Karjane hoiab oma karja. Me ise hoiame oma oma peret, oma aeda, oma kodu, oma sõpru. Issanda hoidmine ei vabasta meid me kohustustest. Oma eluga me oleme nagu kõieltantsijad, kes peavad hoidma tasakaalu, aga Jumal on see, kes hoiab oma käed meie all ja me kohal, et kui me tasakaalu kaotame ja kukume, siis me ei hukku.

Teine osa kõlab: Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Me ei saa Jumalale otsa vaadata. Me võime külla näha Teda Tema loodu kaudu, kuid mitte Teda ennast. Ta jääb alati varjatuks. Kuid me saame elada teadmises, et Tema pale on meie poole. Ta vaatab armuga meie peale kuigi me Teda palgest palgesse ei näe. Inimene ei saa astuda Jumala ette oma õigust nõudes, vaid ainult armule ja halastusele lootes. Issand heida armu on iidne kristlik palve.

Neitsi Maarjale kuulutuses ütles ingel: «Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!“  Armulaud on kristlase jaoks kõige intiimsem, intensiivsem ja täielikum osadus armuga, mis end ise jagab.

Issanda pale väljendab Issanda armu, mis saab osaks abivajajale. Siinkohal toon vahemärkusena vabas vormis katke Iiri kirjanik James Stephensi raamatust. Seal pöördub üks naine murega Jumala poole, räägib, mis temaga on juhtunud ja palub Kõigevägevama abi. Tsiteerin: Sellega oli Jumal kohe päri, sest Jumala kõige tähtsam ülesanne ongi pakkuda kaitset ja abi neile, kes seda vajavad; aga Ta ei saa abi anda enne, kui seda palutakse, sest inimkonna vaba tahe ja elu puutumatuse printsiip on äärmiselt hoolikalt kaitstud - seepärast sekkub armastav Jumal ainult samasuguse armastusega esitatud abipalve peale.

           

Kolmas ja viimane õnnistussõnade osa Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Rõhutab veel kord elu Jumala palge all ja rahu, mis sellega kaasneb. Selles maailmas on rahutust väga palju. Ja rahulolematust. Ja kõike seda, mis röövib inimeselt rahu.

Vahel võivad üsna tühised asjad meid endast välja viia. Keegi ütleb midagi mõtlematut ja meie solvume, võtame liialt südamesse või ärritume. Alles tagantjärgi saame aru (kui saame), et asi ei olnud seda väärt, et ma seesmiselt ärritusin või mis veel hullem, selle ärrituse mingil viisil endast välja purskasin ja võib-olla kellelegi järgmisele nõnda ärritajaks sain, kellegi kolmanda osapoole rahu röövisin. Ahelreaktsioonina liigub siis see halb edasi, mis tegelikult tühjast on alguse saanud ja mis ei ole seda väärt, et meie rahu röövida, meeleheidet või tuska põhjustada. 

Kui säärastel juhtudel on rahutuse põhjus tühine, siis teinekord on see lausa olematu. Mure on suurepärane rahuröövel. Mure homse pärast, mure teiste pärast, mure enda pärast, mure tervise pärast, mure majandusliku olukorra pärast. Ja mis sellisest muretsemisest kasu on? Mure on südame koormamine veel sündimata raskustega, mis ei pruugi kunagi tõeliseks saada. Mure katab kinni kogu olemasoleva hetke ilu ja võlu.

Jeesus ütles kord: «Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. (Jh 8:23) ja veel: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab (Jh 14:27).

Kui rikkad me kristlastena oleme! Kristus on andnud meile oma rahu, Püha Vaim kingib meile usu ja Jumal tahab meile anda oma õnnistust. Kui me vaid suudame seda kõike vastu võtta!