Ja sina tuled minu juurde!

Mt 3:13-17

13 Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. 14 Aga Johannes püüdis teda igati keelata: «Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!» 15 Jeesus aga kostis talle: «Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!» Siis Johannes andis talle järele. 16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, 17 ja ennäe, hääl taevast ütles: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!»

Ristija Johannesega kohtume küll Uue Testamenndi lehekülgedel, kuid ta tuleb sinna tugeva ja selge Vana Testamendi prohvetluse taustalt. Valmistades ette Messia tulekut ja kutsudes inimesi meeleparandusristimisele pattude andeksandmiseks muutub Ristija sillaks Vana ja Uue lepingu vahel.

Jeesus astus tema kuulutuse keskele. Uue Lepingu evangeelium sisenes Vana Testamendi ettekuulutustesse. Sõna sai lihaks. Oma tulekuga ja osalemisega ristimises kiitis Jeesus Johannese tegevuse heaks. Jeesusel endal ei olnud meeleparandust vaja. Kuidas saaks see, kes on patuta tunnistada oma patte? Seepärast püüab Johannes teda esmalt tõrjuda: «Mul on vaja lasta ennast sinul ristida - ja sina tuled minu juurde!» 

Kas pole see igati inimlik? Alandlikkusestki võib saada vaimulik kõrkus. Ma püüan mõelda, milline käitumine oleks õige Jumala ees või mida Jumal saab minu jaoks teha. Ma keeldun sellest, mida mina pean enda jaoks mittesobivaks isegi kui seda pakub Jumal. Ent Tema lihtsalt tuleb meie juurde ja annab mõista, et meil tuleb teda usaldada kõiges. Ka neis asjus, mis tunduvad meile algul, et need ei peaks niimoodi käima. Eriti neis asjus.

Jeesus sai ristimises patustega võrdseks. Ta ütles “Jah” Jumala antud ülesandele. Algas tema tee lunastajana, kes kannab maailma patud. Prohvet Jesaja oli ennustanud tema kohta:

Me kõik eksisime nagu lambad,

igaüks meist pöördus oma teed,

aga Issand laskis meie kõigi süüteod

tulla tema peale (Js 53:6).

Ristimisega Jeesus otsekui riietus pattu. Samuti riietume meie ristimises Kristusesse.

Prohvet Jesaja igatses Jumala poole pöördudes: “Oh et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!” (Js 64:1). Nüüd see toimus. Kui Jeesus sai ristitud ja astus veest välja, siis avanesid tema kohal taevad ning Jumala Vaim laskus tema peale. Kostus hääl: “See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel!” Nüüdsest peale tahab Jeesus sama, mida Jumal tahab ja teeb seda, mida on otsustanud korda saata Jumal.

Midagi sarnast peaks sündima inimesega, kes saab ristitud. Ta peaks oma elu seadma kooskõlla Jumalaga. Ristimises me allutame ennast Jumala tahtele, mitte Jumalat enda tahtele. Taevad on avatud iga ristitud inimese kohal. Ka nende kohal, kes seda ei oska näha, kes pilku ei tõsta. Avatud taevas tähendab vahetut suhet Jumalaga, palveid ja Jumala sõna.

Martin Luther on öelnud, et me peaksime iga päeva alustama meeldetuletusega, et me oleme ristitud (õnnistades end ristimärgiga). Kui sa hommikul silmi pestes tunned vee puudutust oma laugeil, siis tulgu sulle meelde ristimisvesi. Tulgu sulle samas meelde ka see, et taevad on ka sinu kohal avatud. Mitte miski ei saa ristimise armu meilt enam võtta.