Jutlustaja Reinu jutlus 27.01.2013

Jutlustaja Reinu jutlus 27.01.2013
Mt 20:1-16
  

Tänase päeva palve kiriku kalendris:”Issand Jumal, Sina kutsud meid oma viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja juhi meid oma tarkust mööda. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.”

Tänane Pühakirja tekst ja palve on eelkõige suunatud koguduse töötegijatele. Aga mitte ainult. Kõik kristlased on kutsutud töötegijaiks Issanda viinamäel. Eriliselt puudutab see meie kogudust, iga töötegija (ja iga koguduse liige) peab mõtlema selle peale, milline töötegija ta Issanda viinamäel on.

Suurem osa minu töömeheteest jäi N. Liidu aega. Tol ajal mingeid töölepinguid ei sõlmitud. Kõik muutus Eesti taasiseseisvumise järel. Nüüd sõlmitakse igas asutuses töövõtja ja tööandja vahel tööleping.

Tänane kirjakoht viib meid tagasi kaugetesse aegadesse. Viinamäe peremees sõlmis töölistega lepingu, neist said lepinguosalised. Leping määras kindlaks mõlema osapoole õigused ja kohustused. Võib arvata, et see leping oli suusõnaline. Tänapäeval suulised kokkulepped tihtipeale ei ole “vettpidavad”. Loetud kirjakoht aga näitab, et peremees täitis oma kohustusi täpselt.

Pühakiri võtab lepingut väga tõsiselt ja rõhutab sellest kinnipidamise tähtsust. Leping Jumala ja inimese, Jumala ja rahva vahel on Piiblis tähtsal kohal. Töövõtja ei võinud tegutseda oma äranägemise järgi, ta pidi arvestama peremehe tahet. Leping Jumalaga paneb inimese alluvuslikku seisundisse.

Nii võisid tööotsijad oma aega surnuks lüüa vastavalt oma suvale. Kui nad olid aga astunud lepingusse, siis pidid nad arvestama peremehe nõudmistega.

Endine Kohila Baptistikoguduse pastor Kaljo Raid on öelnud: ”Vahel juhtub, et mõni maja jääb peremeheta ja me märkame, kui kiiresti see laguneb. Iga maja vajab peremeest. Sedasama peaksime ütlema ka inimelu kohta. Meil lihtsalt on vaja peremeest. Kurb on inimeste olukord, kes oletavad, et peremeest ei ole üldse olemas. Kui me oleme vabad vastutusest ja kohustustest, siis oleme nagu töölised, kes on turul. Aga ometi on ka meie jaoks olemas koht, kus me võime kaasa aidata selleks, et siin maailmas saaks midagi loodud, midagi tehtud. Töötada peremehe-Jumala-kavade ja Tema seaduste järgi-see toob meile õnnistatud ja rikkaliku õhtu.”

Kui inimene on jõudnud oma eluõhtule, siis paratamatult kerkib üles küsimus, kuidas meile tasutakse meie elutöö vaeva.

Kirjakoha teises pooles avaneb meile tähendamissõna keskne mõte. Pingeline tööpäev on lõpule jõudnud ja peremees teeb korralduse palga väljamaksmiseks. Peremees annab erilise korralduse-töötasu hakatakse maksma neist, kes viimasena tööle tulid ja lõpetatakse nendega, kes varahommikust peale viinamäel töötasid. Ilmselt tahab peremees sellega näidata, et esimesed tööletulnud näeksid ning kogeksid tema tahet maksta kõigile ühtlaselt. Nurin ei tekkinud sellest, millises järjekorras palka maksti. Pahameel tuli sellest, et palju vaeva näinud said samasuguse palga kui need, kes hiljem tööle tulid. Esimesed ei ole nõus antud olukorraga leppima ja avaldavad valjult oma rahulolematust.

Juriidiliselt oli kõik korrektne, ometi tundus see otsus rohkem vaeva näinud töölistele ebaõiglane. Inimlikust seisukohast oli see igati arusaadav. Peremehe vastuse toon on sõbralikult selgitav:”Sõber, ma ei tee sulle ülekohut; eks sa leppinud minuga kokku ühe teenari peale?” Peremehe tahe seisneb selles, et ta kõigile ühtviisi tasub. Ta toimib nii üksnes headusest, seega  ei ole tema teguviis kellegi suhtes ülekohtune. Tema on peremees ja võib oma varandusega teha, mida ta õigeks peab. Iga nurin selle vastu on protestiks peremehe heatahtlikkusele. Jeesus näitab, et inimlikule tasulootusele vastan- dub jumalik armuõigus. See ei aseta kedagi eelisolukorda Jumala ees.Jumala õigus on suurem kõigest inimlikult mõistetud õiglusest. Ja ükski, kes on tööle kutsutud, ei jää tasust ilma.Nii nagu ükski töötegija viinamäel ei jäänud palgata.

Viinamäel töötasid Issanda kutsutud. Nad olid kutsutud eri aegadel. Kes kutse vastu võtsid, need saatis ta viinamäele. Kõigile neile, kes asuvad teenima kas või üheteistkümnendal tunnil, aga jäävad ustavalt õhtuni, neile kingib Jumal armupalga-igavese elu, võidu surma ja patu üle.

Me saame Jumala lasteks läbi ristimise. Tavaliselt ristitakse lapsi. Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel tuli meie koguduse juurde läbi ristimise ja leeriõnnistuse palju keskealisi ja vanemaid inimesi. See näitab, et Jumal võtab meid vastu isegi viimasel tunnil.

Õp. Albert Soosaar on öelnud: “Seda, et võid tulla ka üheteistkümnendal tunnil, pole öeldud mitte selleks, et Jumala armuga mängida ja oma tulemist edasi lükata.Jeesus kutsub sind ja võtab su vastu, vaatamata sellele, et sa pole temast kogu varasema elu jooksul hoolinud.Jumal on paljudele armu andnud üheteistkümnendal tunnil, ühele surmamõistetud kurjategijale koguni ristil.”

Keegi meist ei tea, millal meie ainukordne elutee otsa saab. Ei möödu nädalatki ilma, et keegi liikluses või mõnes muus õnnetuses ootamatult surma saab. See käib sageli nii kähku, et ei ole enam aega Jumalat appi hüüda ega pöörduda. Seepärast, kui kuuleme Jumala kutset, peame andma oma elu juhtimise tema hoole alla.

Tänane kirjakoht ütleb meile selgelt, et tasu ei sõltu meie pingutustest ja vaevanägemisest, vaid Jumalast, tema armust. Kui tasu oleneks meist, siis ei oleks meil kunagi kindlust, et meile on valmis pandud igavene kodu taevas.

Tänagem Jumalat, et ta on meid oma viinamäele kutsunud. Ja kui ta on helde olnud kellelegi tema elu viimastel tundidel, siis tänagem Teda veelgi enam!