Ei lakka otsimast

16. juunil käis meil külas Nõmme Rahu koguduse meeskoor, kes laulis jumalateenistusel.

Jutluse aluseks oli Lk 15:1-10
Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: «Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!» 3 Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: «Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele 6 ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: «Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!» Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: «Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!» Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.»

Luuka evangeeliumi 15. peatüki algul koguneb Jeesuse ümber värvikirev seltskond – tõlnerid ja patused, variserid ja kirjatundjad. Kõik olid seal koos! Nii toonane esteeditsev eliit kui ka ühiskonna põlatud pool, kellega läbikäiminegi oli alandav. Tõlnerid ja muud patused tunglesid endast igati heal arvamisel olevate variseride meelehärmiks Jeesuse vahetus läheduses. 

“Kas õpetaja, keda ümbritseb selline seltskond võib olla tõsiseltvõetav?” arvustasid variserid nii Jeesust. Võib-olla oleks nende suhtumine Jeesusesse olnud teistsugune, kui naatsaretlane oleks samuti nagu nemad halvustanud noid teisi. Ja nemad istuksid rabi Jeesusega ühe viisaka laua taga ja vestleksid sobivatel teemadel. Aga näe, tema läheb nende juurde, kes ei saa oma eluga hakkama! Kelle juurde üldse keegi ei peaks minema. Eks ta siis olgu nendega ja meie saame ise endaga hakkama! Mõtlesid variserid toona ja mõtlevad paljud end õigeks pidavad inimesed tänapäeval.

Umbes selliste mõtete peale räägib Jeesus tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud rahast.

Mt 15:24 ütleb Jeesus, et teda ei ole läkitatud muude kui kadunud lammaste juurde. Küsimus on nüüd kes on see, kes on kadunud. Kadunud taevase rõõmu jaoks. Kadunud Jumala jaoks. 

Apostel Paulus kirjutab 1Tm 1:15 Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina.

Paulus tabas selle ära. Inimene ise ei saa end ise päästa. Paulus pidas ennast ja oma käitumist ainuõigeks kuni ta kohtus Jeesusega Damaskuse teel. Seni kõndis ta mööda eneseõigustuse teed. Ja see on üks käidav tee! Me kõik oleme kadunud igavesele elule kui me ei lase end Kristusel leida, kui me ei kohtu Temaga. Me suudame õigustuse leida kõigile oma tegudele, oma käitumisele. Ka kõige narrimatele. Õigust jääb ülegi. Ja sellesama õigusega me läheme kaduvusse. Eemaldume Jumalast ja taevalikust rõõmust.

Keegi mees tõi Pablo Picasso juurde ühe Picasso enda maali, et kuntsnik tõendaks maali ehtsust. Picasso heitis pilgu maalile ja ütles lakooniliselt: ”Võltsing!” – ”Kuidas nii,” protestis maali omanik, ”ma nägin oma silmaga, kuidas te seda maalisite!” – ”Ma maalin mõnikord võltsinguid,” vastas Picasso.

Meie elus on küllalt asju, mida me ei tee kogu südamest ja mis seetõttu mõjuvadki võltsingutena. Need asjad saavad tehtud, seda küll. Ja küllap seda on vajagi, aga see kõik ei ole viimselt oluline. Oluline on, et kogu me elu ei läheks nende võltsingute tähe all, mida me isegi tagant järgi häbeneme.

Tänane evnageelium annab meile lootust, et isegi siis, kui kogu me elu kulgeb ekslemises ja kadunud olemises, ei jahtu Jumala armastus meie vastu. Nagu karjane, kes läheb otsima kadunud lammast, nagu naine, kes on kaotanud kümnendiku varandusest ja otsib seda, nõnda otsib Jumal igaüht meist. Seda ilusat ja väärtuslikku ja ehedat, mis meis on ja mis ei ole vaid tühine askeldamine ja edasi-tagasi sahmimine.

Mulle jättis kord sügava mulje, kui üks Saksa preester rääkis inimese elust ja joonistas tahvlile kaks punktikest – hommiku ja õhtu. Ta ühendas need punktid sik-sakilise joonega inimese toimetustega päeva jooksul – pesemine ja söömine, töö ja puhkus, minekud ja tulekud ja kõik mis sinna vahele mahub. Siis ta joonistas veel kaks punktikest – inimene ja Jumal ning küsis kas me kõigi nende toimetamiste jooksul või nende kaudu või nende vahel astume ühegi sammu Jumala poole?

Issand otsib meid. Tema ei anna kunagi alla. Meie võime vahel sattuda oma eluolukordades meeleheitesse, kuid Jumala juures on alati lootus. Taevas tõuseb rõõm igast hetkest, mil inimene näeb oma tühisusest kõrgemale ja igast inimesest, kes sirutub Jumala armastuse poole. Sellised leidmised korduvad meie igapäevaelus. Need on nagu valguselaigud meie argistes päevades. Kui kogeme Jumala lähedust. Sellist armastust ja hoolivust nagu kogeme meie Jumala poolt endile osaks saavat, ootab Tema, et jagaksime ka teistele. Kunagi ei tohi alla anda. Lakata ostimast, loobuda lootmast.