Mk 2:1-12
Ja kui Jeesus tuli
mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid
kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile
Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda
tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja
teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes
ütles Jeesus halvatule: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!» Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes
mõtlesid oma südames: «Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib
patte andeks anda kui Jumal üksi?» Aga
Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta
ütles neile: «Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda
halvatule: «Sinu patud on andeks antud!» või öelda talle: «Tõuse püsti, võta
oma kanderaam ja kõnni!»? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald
patte andeks anda maa peal,» - ta ütles halvatule - «sinule ma ütlen: Tõuse
püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!» Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami
ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat,
öeldes: «Sellist asja pole me eluilmaski näinud!»
Sel päeval, mil
Jeesus kõneles rahvast tulvil Kapernauma majas, mille ukse allgi polnud enam ruumi, päeval, mil neli meest kandsid oma halvatud sõbra
Jeesuse ette ja lasid ta läbi katuseluugi, sest muud võimalust neil ei olnud,
sel päeval nägi Jeesus nendes neljas mehes midagi erilist.
Ta nägi nende usku.
Usk on midagi sellist, mis ei pruugi alati nähtav olla. Vahel võib ta lausa nii
nähtamatu, nii läbipaistev olla, et ei teagi kas teda enam on või ei ole.
Ühes teoloogilises
seminaris oli kord professor, keda tudengid väga armastasid. Tal olid huvitavad loengud, ta pani oma tudengid kaasa mõtlema, innustas neid. Too
professor liikus kõikjal ringi oma naisega. Nad olid nagu armunud, kuigi olid koos juba pikki aastaid. Nende eriline suhe paistis kõigile silma. Nad jalutasid iga päev koos ja istusid
pargipinkidel kõrvu ja käisid koos ka kirikus. Ühel päeval jäi professori naine
raskelt haigeks ja mõnda aega hiljem ta suri. Alati muhelev ja kõigiga suhtlev professor
oli sellest ajast peale kui ringi vahetatud, hoidis omaette ja ega säranud enam. Teda
ei nähtud enam ei jalutamas ega ka kirikus. Vaimulikus seminari rektor külastas
teda koos sõpradega, teiste õppejõududega, regulaarselt, kuid leinava mehe juures oli kõigil
raske ja rusuv olla. Ühel sellisel külaskäigul ütles professor: ”Ma ei saa enam
palvetada. Kui päris aus olla, pole ma enam kindel, kas ma usun Jumalat.”
Pärast mõnda aega valitsenud vaikust ütles rektor: ”Siis usume meie sinu eest. Me tunnistame sinu eest usku.
Me palvetame sinu eest.” Teised vaatasid teda üllatunult, kuid andsid vaikiva
nõusoleku. Järgnevate kuude jooksul palvetasid nad tema eest iga päev, kandsid leinavat
meest oma palvekätel. Aeg-ajalt said nad ikkagi kokku ka tema juures.
Tasapisi (sellised asjad
võtavad alati kaua aega) leidis professor ennast jälle üles. Teda nähti jälle muhelemas ja suhtlemas. Ühel kohtumisel ütles
ta sõpradele: ”Te ei pea enam palvetama minu eest. Tänasest tahan palvetada
teiega koos.”
Kui Jeesus nägi
halvatut, nägi ta usku, aga mitte halvatu, vaid nende usku, kes olid haige tema
ette oma kätel kandnud. Neid oli neli. Mida rohkem on eestpalvetajaid, seda
suurem on palve vägi. Issand õnnistagu neid, kes meie eest palvetavad!
Halvatu võib
siinkohal olla märgiks, sümboliks, kõigist neist, kel endal pole jaksu
palvetada, kel pole usku. Selle pilguga maailmas enda ümber vaadates on meie
ümber halvatuid rohkem kui terveid. (Ja mina tunnen, kui jõuetu ma olen selle
hulga vastu).
Üha rohkem igatsen,
et meie lähikonnas oleks üks klooster. Üks koht, kus kogu aeg palvetatakse.
Palvetatakse nende eest, kes ise ei jaksa või ei oska. Palvetaksid lakkamata. Selle
aasta esimesel poolel esilinastus dokumentaalfilm ”Õlimäe õied” eesti päritolu
nunnast Jeruusalemma kloostris, kes kõneles, et tema peamine töö on palvetamine
ja iga päev kannab ta palves Jumala ette 60-70 inimest.
Ent meil siin kloostrit
ei ole. On meie kogudus, on veel mõned kogudused siin ja seal. Väike kristlaste
hulk. Sellest peab piisama.
Kui kogu aeg ei
jaksa palvetada, piisab ka poolest, piisab viimaks ka pisukesest ajast iga
päev, mil sa palvetad eestpalveid. Kannad kellegi teise oma palvekätel Jeesuse
ette. Olgu olukord kuitahes lootusetu. Rooma kirjas ütleb Paulus: Aabraham
uskus, kui lootus näis lootusetu (Rm 4:18). Neli meest oleks võinud rahvahulka
nähes tagasi pöörduda. Ei olnud võimalik maja uksestki, kus Jeesus viibis, sisse
mahtuda, eriti halvatu kanderaamiga, ise ehk veel kuidagi poeks läbi. Aga nad
ei jätnud teda, halvatut. Nad murdsid end Jeesuse juurde läbi. Ja Tema sõnade
peale tõusis halvatu ja läks omal jalgel kõndides koju.
Kristlase jõud
tuleb põlvedel. Loen praegu raamatut ”Mittepühad pühakud”, mis räägib Petseri
kloostri munkadest. Toon sealt ühe katke: ”Hämmastav, aga kui inimene eraldub
palveks ja piirab end sealjuures nii palju kui saab – söömises, unes, ja
inimestega suhtlemises - , kui ta ei lase pähe tühiseid mõtteid ega südamesse
kiretundeid, avastab ta õige ruttu, et maailmas on peale tema ja teiste
inimeste veel Keegi. See Keegi ootab kannatlikult, kas me pöörame talle
tähelepanu oma lõputus kihutamises läbi elu. Just ootab kannatlikult.
Sellepärast, et Jumal ei sunni kellelegi peale oma seltskonda. Püha piiskop
Ignati kirjutab: palve omandamisel kasuta jõudu ja aega tehes pühitsemistööd
oma seesmises kambris. Seal, su enda sees, avab palve nägemuse, mis tõmbab
endale kogu su tähelepanu: see annab sulle teadmisi, mida maailm ei suuda
mahutada, mille olemasolust sul pole aimugi. Seal südamepõhjas näed sa
inimkonna langemist, sa näed oma hinge, mille patt on surmanud .. näed palju
teisi, maaailma ja selle maailma laste eest varjatud saladusi. Kui see
vaatepilt avaneb, siis aheldub su pilk selle külge, sa muutud tõrjuvaks kõige
ajaliku ja kaduva suhtes, millele senini kaasa tundsid.”
Palve kohta on öeldud, et see on kristlase hingamine. Palve avab meie ees uksi, mida ei suuda avada ükski teine jõud. Nelja või enama inimese ühisel palvejõul, koguduse palvejõul võib juhtuda imesid, halvatu võib hakata kõndima ja koormatu vabaneda oma koormast.
Palve kohta on öeldud, et see on kristlase hingamine. Palve avab meie ees uksi, mida ei suuda avada ükski teine jõud. Nelja või enama inimese ühisel palvejõul, koguduse palvejõul võib juhtuda imesid, halvatu võib hakata kõndima ja koormatu vabaneda oma koormast.
No comments:
Post a Comment