Valitseja määratud ajaks

Lk12:15-21

Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: «Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!» Jeesus ütles talle: «Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?» Ja ta ütles neile: «Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: «Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.» Ja ta ütles: «Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!» Aga Jumal ütles talle: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?» Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.»

Kuhu läheb pärast surma inimene, kes ei uskunud Jumalasse, kes elas ainult sellele maailmale? Aga kuhu läheb see, kes küll uskus, aga kel puudus igasugune kontakt kirikuga, kelle usk oli tema oma väljamõeldis nagu tema jumalgi? Ei tea. Jumal teab. Ent me ei peagi teadma selliseid asju. Küsimus on ikka pigem selles, mida me ise oluliseks peame. Igaüks peab ise kord Jumalale aru andma.  Ometi pole küsimus hirmus viimse kohtupäeva ees, vaid sinu ja Jumala vahelises armastuses. Kui sina usud Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse oma Lunastajana, siis sa ei taha olla temast lahus. Lahusolek on piinav ja elu ilma selge, mitte laialivalguva, sidemeta sinu ja Jumala vahel, on tühine ja mõttetu nagu põrmus sipleval ussikesel. Tõsi küll, oma mõte on ussikeselgi, kuid inimene, see Jumala näo järgi loodud olend, on kutsutud otsima ja leidma suuremaid sügavusi ja kõrgusi kui neid, mis põrmus leiduvad. Nõnda võiks küsimuse ”Kuhu lähevad mittekristlased pärast surma” ümber sõnastada küsimuseks ”Kuhu tahan minna mina?”. Tahe suunab meie igapäevaseid valikuid ja otsuseid. 

 

Blaise Pascal kirjutab: ”Ilmutades end sellele, kes otsib teda kogu südamest, ja varjates end selle eest, kes kogu südamest põgeneb tema eest, suunab Jumal inimeste teadmist Temast – Ta annab märke, mis on nähtavad Tema otsijatele ja nähtamatud Tema suhtes ükskõiksetele. Neile, kes tahavad näha, annab Ta ohtralt valgust; neile, kes ei taha näha annab Ta ohtralt pimedust ...”

Millist elu me siin ilmas tahame? Kas head äraolemist või tähendusrikast teekonda? Enamik tänapäeva väärtushinnanguid, tegelikult kõik, suunavad meid otsima esimest. Head elu. Heaolu aga sõltub ju väga paljus rahast. Pühakirjas öeldakse:  Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. (1 Tm 6:10). Hea elu on hea, aga kui see muudab inimese enesest sõltuvaks, et inimene ei näegi enam midagi muud, kui vaid kuidas muuta oma elu veelgi paremaks selles ilmas, on see kõik viimaks õõnes nagu ilus kirju pall lapse käes. Keset kõige suuremat heaolu pole keegi meist kaitstud surma eest. Ja kui see surm siis tuleb, kui veel täna öösel nõutakse sinult su hing, mis kasu on uutest ja mahukamatest aitadest, kõigest sellest heaolust. Milliste mõtetega astud Jumala ette?

“Vaata, mul on vinge nutitelefon! Ja auto ja maja ja kuidas sulle meeldib mu tänane riietus? Vaata mina või mu laps on olnud edukas.” Selliste saavutustega Jumala ette ei lähe.

See ei tähenda et kõik materiaalne oleks halb. Seda mitte. Jumal tahab, et me tunneksime elust rõõmu, kuid seda mitte ilma Jumala-suhteta. Tänades iga hetk kõige eest, mis meil on, jagades endale antut ligimesega, omades ja olles ometi vaba, mitte mammona ori.  Oo kui kergelt vahetab enamik meist õnnistuse uute aitade ehitamise vastu!

Tänases tähendamissõnas ütleb rikas mees 7 korda paari lause jooksul: mina, minul, minu oma. Varandust tal on, aga silmi teiste inimeste jaoks ei ole, Jumala jaoks ammugi mitte. Kas sama mina-kesksed pole kõik inimesed, kes oma nädalas leiduvast 168-st tunnist ei leia ainsatki, mil Jumalaga koos olla. Seda eluhoiakut iseloomustab hästi ka rikka mehe monoloog. Tal ei olegi (nii olulises küsimuses) kellegi teisega rääkida kui iseendaga: ”Ma ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”

Jumal nimetas seda meest arutuks. Kreeka keeles tähendab afron, kedagi, kes ei tea kõiki asjaolusid, kes on kaotanud reaalsustaju, kes ei mõista tegelikkust. Selline arutu on jätnud tähelepanuta tõsiasja, et varandus on ajutine ja Jumala kohtuotsused igavesed.

Sigmund Freudil oli üks lugu, mida ta armastas sageli rääkida: üks meremees elas üle laevahuku lõunamere saarte läheduses. Lained uhusid ta ühele saarele, kus teda võtsid vastu pärismaalased. Nende sõdurid kandsid ta külla ja panid ta istuma uhkele troonile. Vähehaaval taipas meremees, et pärismaalaste veider tava oli teinud ta nende kuningaks. Üheks aastaks. Meremehele see uus roll meeldis seni, kuni ta hakkas mõtlema mis on saanud kõigist eelmistest kuningatest. Varsti sai ta teada, et kui aasta sai täis, veeti kuningad ühele üksikule saarele, kus nad surid aegamisi nälga. Meremees ei tahtnud endale sellist lõppu, aga ta oli aasta kuningas, teda ootas sama saatus. Ta otsustas tegutseda kuni saab, pani oma puusepad paate valmistama, talupojad pani aga istutama saarele erinevaid viljapuid ja aedvilju, ülejäänud pani ta ehitama hooneid. Kui ta valitsusaeg sai läbi, mõisteti temagi nagu kõik ta eelkäijad saarele asumisele, aga mitte viljatule saarele, vaid küllusesaarele.

Meiegi oleme määratud ajaks kuningad, kelle käes on otsused tulevaseks ajaks. Olgem tänulikud ja rõõmsad oma valitsusajal, kuid ärgem olgem arutud. See aeg siin on üürike ettevalmistusaeg. See, kes on rikas Jumalas, investeerib määratud ajal igavesse ellu, mitte ei torma ummisjalu või naudiskledes läbi elu.